Nädala portree
Küsimustele vastab Ameerika eesti ajalehe Vaba Eesti Sõna peatoimetaja ning New Yorgi Eesti Kultuuripäevade korraldaja Kärt Ulman.
Kui kaua olete olnud Vaba Eesti Sõna peatoimetaja ametis ja mis Teid kõige rohkem selle töö juures võlub?
Septembris saab mul Vaba Eesti Sõna peatoimetaja kohal viis aastat.
Lehe tegemist ma naudin.
Esiteks meeldib mulle see tegevus ise – mulle meeldib, et iga nädal alustad puhtalt lehelt – mulle meeldib kokku otsida materjali uue lehe jaoks, mõttes seda paigutada ja aru pidada, kuhu mis artikkel sobib. Kaalutlen mõttes, kas üks või teine artikkel on mu lugejatele huvitav, artikleid Eesti ajakirjandusest valin ka just selle kriteeriumi alusel, et tal peab olema midagi just meie väliseestlasest lugeja jaoks.
Mind võlub ka, kuidas ajalehes töötamine aitab iga päev mingi väikese detaili läbi siinset ühiskonda ja selle omavahelisi sidemeid paremini mõista. Kogu see informatsioon, mis toimetusse kokku jookseb, aitab tükk-tüki haaval suurt pilti kokku panna.
Mulle meeldib ka kujunduslikult lehte kokku panna.
Kanada lugejad vast ei tea, et meil teeb tervet lehte praktiliselt üks inimene ja see olengi mina! Mul on kaasaegne arvuti ja head programmid, mille abil ma kujundan ja küljendan kõik 12 lk. ise. See hoiab kokku aega ja raha ja inimesi ja mulle meeldib, et mu töö on täiesti minu kontrolli all.
See ongi tänapäeva kirjastusmaailma trend, et aina vähem tehnilisi inimesi vajatakse ühe väljaande tegemiseks – hästivarustatud kiired sülearvutid ja kiire internetiühendus on kõik, mida kirjastamine vajab!
Ka toimetan ma keeleliselt kõik artiklid ja kui aega üle jääb (tavaliselt ei jää), siis kirjutan ka ise.
Olite Eestis tunnustatud teleajakirjanik. Kas praegune töö on sellest oluliselt erinev?
Pean ütlema, et teleajakirjaniku töö on olnud minu jaoks kõige rahuldustpakkuvam amet üldse – taganjärele olen sellest aru saanud. Mulle sobis, et selles ametis tuli kiiresti mõtelda, kiiresti ja efektiivselt töötada – uudisajakirjaniku jaoks kukub kell enne õhtust põhilist uudistesaadet ja kui selleks ajaks lugu valmis pole, siis polegi seda enam kellelegi vaja, sest homme on juba uued uudised!
Teleajakirjanik peab oskama kirjutada, inimestega suhelda (nii oma kaamerameeskonna kui intervjueeritavatega), tal peab olema kiire terviku hõlmamise võime, et ka tundmatus kohas vette hüpates aru saada, millega on tegemist, mis antud situatsioonis on oluline ning mis osa sellest olulisest on väärt ja vajalik laiemale publikule edastada. Pluss peab hea teleajakirjanik oskama näha oma lugu pildis, sest TV ei tohiks olla ainult „rääkivad pead“. Ja eelkõige on teleajakirjaniku töö meeskonnatöö, kus nii toimetaja/autor, kaameramees kui monteerija töötavad ühise eesmärgi nimel.
Minu praegune töö on sellest küllaltki erinev, teatud mõttes üksildane, kogu töö toimub arvutis ja olen vaid mina ja minu arvuti, puudub meeskond. Mulle meeldiks omada paari-kolme head toimetajat, keda saaks lugusid tegema saata, sest ideid on nii palju, mida võiks teha.
Aga kahjuks on see praeguses majanduslikus situatsioonis võimatu.
Mul on ka kahju, et ma ei saa kasutada oma praeguses töös kõiki oma võimeid.
Väga kasulikuks on aga osutunud minu hea eesti keele oskus.
Kas jõuate palju tegelda ka loomingulise tööga või läheb peamine aeg toimetamistööle?
Eriti loominguliseks tööks mul tõesti aega üle ei jää ja sellest on mul kahju. Mul on kodus töölaua kohal mitu nimekirja teemadest, mida tahaks uurida ja millest kirjutada, aga lihtsalt aega ei jätku! Ja ammu pole sealt nimekirjast midagi maha saanud tõmmata…
Lisaks lehetegemisele olen ma veel küllaltki koormatud nn ühiskondliku tööga – olen New Yorgi Eesti Haridusseltsi sekretär ja kuulun ka Eesti Kultuurfondi juhatusse, olen ka meie ajalehe juhatuses ja minu 9-aastane poeg käib New Yorgi Eesti Koolis. See kõik tähendab pidevaid koosolekuid ja tegemisi ja mingite materjalide läbitöötamist ja projektide kirjutamist.
Samas tahan ma olla oma pojaga võimalikult palju tema koolivälisel ajal koos, see võtab omajagu aega.
Aga ma ikka püüan kirjutada, sest see pakub mulle vaheldust ja rahuldust – viimati lõpetasin ühe artikli ajakirjale Eesti Naine, enne seda võttis üks raske tõlketöö mul hulga aega.
Kuidas hindate oma lugejaskonda – mida on nad kõige enam huvitatud ajalehest leidma?
Meie lugejad on huvitatud teiste eestlaste tegemistest Ameerikas. Kuna meie keskmine lugeja on vanema nn pagulaspõlve eestlane, siis nendel on veel tuttavaid kõikjal üle Ameerika – kunagi olid nad koos näiteks põgenikelaagris või tulid siia sama laevaga või elasid algul samades eestlaste keskustes. Ja nüüd aastate möödudes on neil ikka huvitav üksteise tegemistest lugeda, hoolimata sellest, et üks elab ida- ja teine läänerannikul. Neist järgmisel põlvkonnal sellised ühteköitvad noorussidemed puuduvad ja seetõttu pole ka eesti lehe lugemine neile enam nii oluline.
Paljud siinsed vanema põlve eestlased pole ka eriti sina peal arvutiga, nemad saavad ka oma Eesti uudised meie lehest. Seetõttu püüan ma lehes anda ülevaate Eesti arengutest, kajastades enam-vähem kõiki olulisi sündmusi, et ka see osa lugejaskonnast oleks kursis, mis Eestis toimub.
Ameerika eestlased asuvad vist rohkem laiali kui Kanadas ja pole sellist ühist keskust nagu Toronto, kus elab väga palju eestlasi. Kas selline geograafia kergendab või raskendab tööd?
Kui ma vaatan sellele ärilise külje pealt kui lehe väljaandja, siis see kindlasti raskendab meie tööd. Me ei saa näiteks koguda reklaame nagu Torontos, kus võib-olla on kümme eesti advokaati ja kõigile jätkub kliente. Aga Chicagos asuv eesti hambaarst ei leia põhjust kuulutada meie lehes, sest kliendid ei tule ju tema juurde New Yorgist või Los Angelesest.
Kindlasti oleme me ka teatud määral New Yorgi kesksed, kuna meie toimetus asub New Yorgis. Ja mul on raske kursis olla kõigega, mis toimub üle meie suure maa, et seda lehes kajastada. Aga samas on jälle väga huvitav, kui saan kaastööd tuhandete kilomeetrite tagant, kus on hoopis teistsugune elu-olu.
Samas on Ameerika eestlased väga vaprad – nii paljudes väikestes kohtades on neil oma ‘eestluse rakukesed’ ja vähemalt paar korda aastas – tavaliselt vabariigi aastapäeval ja jaanipäeval tullakse kokku eestlust pühitsema.
Kuidas on teie lugejaskond aastate jooksul muutunud? Kas tellijate hulgas on ka nooremat rahvast?
Lugejaskond on kokku kuivanud – ja kummalisel kombel on see ka ülemaailmne trend, nähtavasti lahkub praegu järk-järgult viimane paberlehtede põlvkond. Nooremat rahvast on meie tellijate hulgas suhteliselt vähe, sest nemad loevad eesti lehti internetist.
Ka on siinse noorema põlvkonna puhul probleemiks mittepiisav eesti keele oskus – nad küll suudavad rääkida, kuid eesti keeles kirjutamine ja lugemine käib paljudel üle jõu.
Palun rääkige pisut New Yorgi Eesti Kultuuripäevadest. Mis iseloomustab seda kevadist üritust ja kas osalejaid jätkub igasse generatsiooni? Kuidas jõuate tegeleda selle ürituse koordineerimisega oma igapäevatöö kõrvalt?
New Yorgi Eesti Kultuuripäevad on 40 aastat olnud Ameerika idaranniku suurim eesti kultuuri festival. Igal kevadel, 40 aastat järjest on NY Eesti Majja kogunenud teatud seltskond eesti kultuuri nautima. Ühe pika nädalalõpu programmis on tavaliselt teatrietendused, kontserdid, näitused, loengud eesti kultuurist ja ühiskonnast jpm.
Paraku koosneb publiku tuumik enam-vähem samadest inimestest, kes 40 aastat tagasi Kultuuripäevadele alguse panid, ja nüüd hakkavad nad väsima. See tähendab, et midagi uut peaks Kultuuripäevadel toimuma hakkama ja uued nooremad inimesed peaksid sellele üritusele uue hingamise andma ja hakkama korraldama üritusi, mis neid kõnetaksid. Aga nagu igas vallas on meil palju arvajaid ja rääkijaid, aga napib tegijaid.
Kultuuripäevade huvitav fenomen on ka olnud, et see on teatud mõttes isereguleeruv. 40 aasta jooksul on sel olnud mitmeid korraldajaid – ühed väsivad või loobuvad ja siis keegi võtab asja üle. Ka mina sattusin neid korraldama ühe sellise kriisi ajal, et traditsioon ei katkeks. Nüüdseks olen Kultuuripäevi koordineerinud 7 aastat, esimesel aastal tegime seda koostöös, edasi jätkasin mitmete asjaolude kokkusattumise tõttu mina üksi.
Mina olen oma peakorraldamise aja jooksul keskendunud Eesti kaasaegse teatri siiatoomisele – meil on Eestis nii palju suurepäraseid algupäraseid näidendeid ja väga palju suurepäraseid näitlejaid, keda siinne publik ei tunne. Ja suviti, kui enamus siinsetest eestlastest Eestit külastab (ka mina ise), on teatrid paraku suvepuhkusel.
Teater on ka ainuke üritus, mis meil siin kokku toob kõik erinevad generatsioonid ja huvigrupid ja läheb alati täissaalile.
Seega eelneva jutu kokkuvõtteks tahan öelda, et arvatavasti Kultuuripäevade vorm ja sisu muutub lähiaastatel. Mina jätkan heameelega teatri maaletoomisega, sest ma ise naudin seda ja rahuldustundega näen ka, kuidas etendused tekitavad meie vaatajates mõtteid ja diskussioone ja küsimusi, ka aitavad etendused paremini mõista Eestis hetkel valitsevaid meeleolusid ja mõttevoole.
Ja kui vastata, et kuidas ma jõuan, siis tegelikult jõuab inimene palju rohkem kui ta arvab, tuleb lihtsalt asi ette võtta ja ära teha. Ma hoian ka Kultuuripäevi pidevalt meeles, püüdes jaotada läbirääkimised ja planeerimised aasta peale ära, siis ei tule koormus kevadel nii suur. Igal aastal on mul ka abilised, kuid paraku pidevat toimivat meeskonda pole kujunenud. Ja kui ma enam ei jaksa ega taha, eks siis loodetavasti keegi võtab selle korraldustöö üle.
Rääkides Ameerika/New Yorgi eestlastest: kui palju üldse erinevad generatsioonid omavahel koos käivad? Ja kuidas on uuemad Eestist tulijad lülitunud eesti ühiskonda?
Ameerika erinevates keskustes on need jõujooned erinevad – olen kuulnud kohtadest, kus ‘uutel’ ja ‘vanadel’ on täiesti erinevad üritused, samas on ka kohti, kus kõik generatsioonid tunduvad ühist asja ajavat.
Meil New Yorgis näiteks on need erinevad grupid täiesti olemas ja see liigendus ei käi mitte ainult generatsioonide lõikes – on üritusi, kus käivad rohkem väliseesti noored ja teisi, mis tõmbab rohkem Eestist tulnud noori. Teatud üritustel käib rohkem vanem generatsioon, jne. Samas suhtlevad omavahel kõik grupid läbisegi, lihtsalt huvid erinevad kohati. Põhiline gruppideülene sündmus ongi Kultuuripäevad, eriti siis, kui tuleb Eestist teater – siis on publiku hulgas kõikide erinevate vanuste ja gruppide esindajad, eestikeelse professionaalse teatri fenomen lummab neid kõiki (kuigi võib-olla erinevatel põhjustel)! Ja no muidugi vabariigi aastapäeva tähistavad ka enam-vähem kõik eestlased üheskoos.
Uuemate Eestist tulijate hulgas on neid, kes absoluutselt ei tunne vajadust kohaliku eesti ühiskonna elus osaleda, nähtavasti selle tõttu, et nende Eesti-kogemus on alles värske ning koduigatsuse hääl ei käi veel veel suurlinna võludest üle. Mäletan oma esimesi aastaid – ka mul polnud tarvidust oma eestlust afisheerida, vajadus võõrsil oma juuri tunnetada tekkis alles lapse sünniga.
Ja on palju noori kodu-eestlasi, kes aktiivselt võtavad vastutuse kohaliku eesti ühiskonna elus: nad astuvad organisatsioonide juhtkonda, korraldavad üritusi, loovad uusi kooslusi jne. Mõnes mõttes nad nagu asendavad seda välis-eestlaste kolmandat ‘kadunud’ põlvkonda, kes eesti ühiskonna elus ei osale.
Kuidas on üldse elu sellises suurlinnas nagu New York? Kas vahel ihkate rahuliku Eestimaise elu järele või saate seal piisavalt tihti käia?
Ma armastan New Yorki ja ma olen seda armastanud veel enne kui ma siia sattusin. See linn minu jaoks on elav, hingav, tunnetega organism – nii nagu ka Maa on minu jaoks elusolend. New York annab seletamatut energiat, mind teeb ainuüksi Manhattani tänavatel jalutamine õnnelikuks. Ja pole tõsi, et siin linnas kõik ainult tormavad ummisjalu üksteisest üle, kohvitopsid käes ja Blackberry’d kõrva vastu surutud – siin ka naeratatakse vastutulijatele, tervitatakse bussi sisenedes juhti ja suheldakse rõõmsalt võõrastega. Ja elu võib ka keset Manhattanit olla voolavalt rahulik.
Samas muidugi on sellises suurlinnas elamine kurnav, nii vaimselt kui materiaalselt ning tihti tuleb teha väga keerulisi logistilisi valikuid, mis väsitavad ja tekitavad pingeid.
Kuna mu laps on veel väike, siis enamus valikuid lähtuvad temast. Kuni koolieani olin ma absoluutselt vaimustatud sellest keskkonnast, mida Manhattanis üleskasvamine talle võimaldas – kõik need suurepärased lapsesõbralikud muuseumid, raamatukogud, etendused, pargid, mänguplatsid, huvigrupid, lasteringid – vastupidiselt väljaspool levinud arvamusele on Manhattan suurepärane koht väikelapse kasvatamiseks.
Kuid koolieaga see muutub ja nüüd tunnen ma vahel puudust sellisest väikelinna elukorraldusest, kus laps jalutaks ise kooli ja trennidesse ning vahepeal hulguks omapead metsas ringi… Kuigi ma ise pole kunagi väikelinnas elanud, oli mul ka Tallinnas üles kasvades palju vabadust ise maailma avastada.
Eks vast seetõttu püüan ka võimalikult palju suvel Eestis viibida, et anda lapsele seda teistsugust maailma tunnetust, kus käiakse metsas marjul ja kukeseeni korjamas, võetakse ise peenrast kurki ja porgandit, tuuakse naabrimemme käest piima ja sõidetakse jalgrattaga kruusateedel.
Õnneks, nagu ma eespool juba rääkisin, võimaldavad tänapäeva tehnilised võimalused mul piisava kiirusega internetiühenduse olemasolul ajalehte teha ka Hiiumaa metsadest, saates selle otse minu sülearvutist Long Islandis asuva trükikoja serverisse – ja seda võimalust olen ma suviti ka mõnuga kasutanud.
Kas sooviksite rääkida ka oma perekonnast ja kuidas Te USAsse sattusite?
Olin New Yorgist alati mõelnud kui oma unistuste linnast ja nii nagu minu kooliaegsed sõbrannad mäletavad, olin juba tollal täiesti kindel, et ükspäev sinna elama lähen. Ja oma südames teadsingi seda. Aga esimest korda sattusin New Yorki alles 1996.a. Avatud Eesti Fondi stipendiaadina, tulles uurima televisiooniuudiste tegemist suveinternina ABC TV-s. See oli muidugi suurepärane kogemus, paar nädalat töötasin ma Peter Jennings’i uudistetiimis ja veel mõned nädalad „20/20“ meeskonnas.
Järgmine kord tulin aga New Yorki juba oma tulevase mehe juurde. Mu abikaasa Arthur Clancy on suure kogemustepagasiga tarkvara arhitekt, strateeg ja ärinõustaja, kes üle 20 aasta tegeles Wall Street’il globaalsete süsteemide loomisega. Nüüd muutunud maailmas on ta keskendunud keskmise suurusega ja väikeettevõtete nõustamisele, kasutades suurettevõtetest saadud kogemusi.
Peale minu New Yorgis sündinud 9-aastase poja on mul veel kaks täiskasvanud last – poeg Paco on arhitekt ja fotograaf, kel olnud juba mitu isiknäitust; tütar Livia toimetab raamatuid, tõlgib ja viimasel ajal on ta edukalt proovinud kätt ka teleseriaalide stsenaristina. Nemad mõlemad elavad Tallinnas.
Kärt Ulman: „Inimene jõuab palju rohkem kui ta arvab“
Inimesed
TRENDING
