88aastane Ryersoni Ülikooli lennundustehnika emeriitprofessor on vähestest teadlasest, kelle töö on seotud ülehelikiirusel tekkivate lööklainete uurimisega, millest on kasu lennumasinate aerodünaamika ja mootorite arendamiseks.
Hüperhelikiirusel lendavad sõidukid on sõjatööstuse viimane sõna ja lennunduse tulevik.
Sannu Mölder FOTO: ERAKOGU
Sannu sõnul sai tema huvi lennunduse vastu alguse 1941. aasta suvel Vigalas, kui Eesti taevas pidasid omavahel lahingut Saksamaa ja Nõukogude Liidu hävituslennukid. „Tegin kuueaastaselt paberist ja puust lennukeid, vaatasin lennukeid taevas ning sellest tekkis huvi lendamise vastu.“
1944. aasta põgenes pere venelaste eest Rootsi. „1. septembril hakkasime kalapaadiga Rootsi sõitma. Meid oli paadis seitse inimest, sealhulgas kasuisa, ema ja mina, veel oli paadis kaks piirivalvurit, kes viskasid püssid merre ning tulid kaasa. Tuul ja torm puhus meid Soome. Pääsesime vaevu eluga. Vett tuli paadist topsiga välja loopida. Väike diiselmootor ei töötanud hästi, suri muudkui välja. Mul on siiani kõrvus „tonk-tonk-tonk“ mootori hääl,“ mäletas Mölder 80 aasta tagust põgenemist.
Soomest liiguti kiiresti edasi Rootsi, et vältida venelastele väljaandmist.
1940ndate lõpus otsustas pere Rootsist edasi minna, võimalusi otsiti Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa konsulaatides. Kuna Kanadast tuli vastus kõige kiiremini, siis uueks kodumaaks saigi vahtralehemaa.
Mölderi onu pere asus elama USAsse. Lennunduspisik paistis olevat "geneetiliselt" perele külge poogitud. Onu mõlemad pojad teenisid USA õhujõududes: üks teenis välja koloneli, teine brigaadikindrali auastme.
Ka Sannust sai sõjaväelendur, kui ta tegi Toronto Ülikoolis õppimise kõrvalt nelja suvega läbi hävituslenduri kursuse. „Kursuse ajal käisin baasides ja lendasime üle Kanada algul propellerlennukiga, hiljem kvalifitseerusin hävituslenduriks. Kursuse lõpetamisel anti mulle lenduri tiivad ja leitnandi auaste.“
Toronto Ülikoolis magistrikraadi teinud Sannu Mölderist sai seejärel McGilli Ülikooli masinaehitusosakonna noor teadlane.
„Minu tööks oli pidada nädalas kolm tunnist loengut, teha uurimistööd ja juhendada hüperheliajami uurimisrühma kraadiõppureid. Nautisin tegevusvabadust. Ent gruppi juhtinud inglasest professori naisele ei meeldinud Kanada ja ta naasis koju, jättes mulle juhendada kümme kraadiõppurit. Ei mul ega neil olnud aimu, mida tegema peab,“ kirjeldab Mölder.
Mölder elab praegu Torontost paarisaja kilomeetri kaugusel Muskoka Fallsi piirkonnas.
„Postkontor, apteek ja viinapood on üle tee. Käin saunas ja jões. Elame kolm eestlast kõrvuti – pensionil äriproua, ortodont ja mina. Meid kutsutakse siin Eesti maffiaks,“ muheleb ta.
Hoolimata pensionipõlvest, tegeleb Sannu ikka veel edasi teadustööga. „Mis ma lasen teadmistel raisku minna, panen kirja, ja kui retsensendid peavad seda väärtuslikuks, ajakirjad avaldavad. Seni kuni mu töid tagasi ei lükata, ma järele ei jäta,“ jätkab ta teadusesse panustamist.
Ta on sageli osaline ka maailmas peetavatel teaduskonverentsidel, olgu need Lõuna-Aafrikas, Austraalias, Jaapanis või Lõuna-Koreas. „Seal saavad üle maailma kokku teadlased, kes töötavad samal alal, õhtul joome koos õlut ja vahetame mõtteid.“
Kolleegide pealekäimisel võttis ta just vastu ka toimetajaameti, et koostada raamat pealkirjaga „Curved Shock Waves“, mis võtab kokku kaasaegse teadmise kumeratest lööklainetest.
