Artikli pealkiri pole minu pandud. Sellise vihje teeb autor ise teose tagakaanel, mainides, et ajalehes ilmunu ununeb kiiresti. Tegemist on intervjuudega, millistest valdav enamus on kunagi ilmunud Sirbis, kuigi leidub ka täiesti uusi, varem avaldamatut. Autor eelistab siiski jääda truuks nimetusele, millist kandis toonane intervjuude sari.
Autor on mainekas kirjanduskriitik ning ajakirjanik, kes äsja tähistas oma 60. sünnipäeva. Niisiis on tegu juubeliüllitisega, kuigi seda pole kuskil sõna-sõnalt välja öeldud. Enda kohta ütleb autor, et kuigi ta õppis Tartu Ülikoolis soome-ugri keeleteadust, sai temast pärast kooli lõpetamist kirjandusinimene. Sellega on seletatav, et kaaluv osa avaldatud 31 intervjuust peegeldab kirjarahva arvamusi ja mõtteid, nii kodu- kui väliseestlaste omi. Seal leidub kirjanikke, ajakirjanikke, kirjastajaid, tõlkijaid, kriitikuid, näitekirjanikke, luuletajaid, ka omaaegseid kultuuripoliitikuid. Neile lisanduvad mõned teadlased, peamiselt küll humanitaaraladelt.
Siinsele lugejaskonnale tohiks see teos olla huvitav juba seetõttu, et ligemale pooled küsitletuist on väliseestlased. Viimaste vastu tekkis tõsine huvi kodumaal 1980. aastate teisel poolel ning autor ruttas seda huvi ära kasutama, eriti kuna ta enese tutvus väliseesti kirjasõnaga oli kuni selle ajani juhusliku ilmega. Torontolastest võib kohata selliseid nimesid nagu Hannes Oja, Elmar Maripuu, Arved Viirlaid ja Eerik Heine, nende vahel vilksatavad kunagised torontolased Vello Salo ja Rein Taagepera ning väikese kolkapatriotistliku pingutusega kannatab Jõekääru kaudu Torontoga siduda isegi Toomas Hendrik Ilvest.
Kõnelustel on neli alajaotust: Kirjandusest ja kirjutamisest, Välis-Eesti avastamine, Kirjanik ja tema kangelane ning Teadus vajab meistreid. Esimese osa hõivavad kodumaised kirjandusinimesed, teise ja kolmanda väliseestlased, kelle hulgas veel figureerivad ka tollal alles „avastatud“, nüüdseks juba kodumaisteks muundunud Salo ja Ilves. Kolmas osa on omapäraseim, kuna selle moodustavad Arved Viirlaid ja tema mitme romaani peategelane Eerik Heine. Neljas osa on mitmekesiseim. Seal esinevad politoloog Rein Taagepera, etnoloog Gustav Ränk, vanainglise keele ja kirjanduse professor Martin Puhvel, mitme sõnaraamatu koostaja Asta Õim, murdeuurija Mari Must ja võrdleva keeleteaduse professor Els Oksaar. Ainsa „sissetungijana“ reaalteaduse vallast esineb kahekordne relatiivsusteooria doktor Harald Keres.
Koloriiti lisavad raamatule ka intervjueeritavaid ühendavad niidid, mõned paremini nähtavad kui teised. Viirlaiu ja Heine puhul on side tugev ja tuntav, mõnevõrra erinev on vaid kummagi vaatenurk. Kuid Aadu Hinti oskavad Viirlaiuga seostada vaid need, kes mäletavad Hindi kunagist Toronto külastust ja juhtuvad teadma, et Viirlaid keeldus temaga kokku saamast. Kalju Lepik oma Toronto visiidist ei kõnele, küll aga mäletab seda Heine, kes tunnistab, et tahtis teda kotti ajada. Vello Salo meenutab oma avalikku sõnavõttu Kirjanike Liidu koosolekul 1977. aastal. Samast sõnavõtust räägib Paul Kuusberg, kes koosoleku juhatajana Salole sõna andmise eest parteilise karistuse sai. Kalju Lepikult on kaks intervjuud – üks temast enesest, teine Karl Ristikivist.
Kõik need inimesed, kelle kõnelused viimase peaaegu kolme aastakümne vältel on selle raamatu kaante vahele surutud, on Eesti kultuurielus mänginud olulist rolli. Nendega tutvumine tohiks olla huvipakkuv.
