(ARNO SAAR)
Aafrikast ja Lähis-Idast pärit põgenike vastuvõtmist toetavad inimesed, kes on seotud organisatsioonidega, mis hakkavad Brüsselist saadetavat abiraha laiali jaotama (see tagab hea äraelamise) ning Brüsseli soovitusi järgivad poliitikud ning propagandistid.
http://www.ohtuleht.ee/681096/...
Imelikul kombel ei ole juhtunud lugema kirjutisi, millest saaks ammendava pildi, kelle süül on põgenike probleem tekkinud. Mis on põhjustanud olukorra, et läbi Liibüa saabub Lõuna-Euroopasse, põhiliselt Itaaliasse, juba sadu tuhandeid neegreid mustast Aafrikast ja Kreekat kimbutab araablastest ja kurdidest põgenikevool Lähis-Idast. Liibanoni, Jordaania ja Türgi põgenikelaagreis viibib viis-kuus miljonit sõjapõgenikku, kellest suurem osa loodab pääseda turvalisse Euroopasse.
Lääs avas piirid
Mitmes riigis muutus araabia kevad relvakokkupõrgeteks, kus lääneriigid olid kindlalt “revolutsionääride” poolel. Esimeseks revolutsiooni ohvriks sai naftarikas Liibüa, kus oli selleks ajaks nelikümmend aastat võimutsenud kolonel Muammar Gaddafi. Seni kuni Gaddafi oli kindlalt võimul, olid kaitstud ka Liibüa piirid.
Pärast seda, kui lääne relvastatud ülestõusnud – mille põhituumiku moodustasid endised lääne vihaseimad vaenlased terrorirühmitusest al-Qaeda – olid president Gaddafi edukalt maha löönud, algas Liibüas lääne kauaoodatud demokraatia. Kuid riiki täielikult kontrollivat keskvõimu ei ole suudetud luua tänaseni.
Peale ameeriklaste ja prantslaste osalesid Liibüa valitsusvägede ja linnade pommitamisel veel Suurbritannia, Kanada ja Taani lennukid, nagu tollaseid lehti lugedes selgus.
Euroopa Liidu piirivalveagentuuri Frontex andmeil registreeriti 2014. aastal 278 000 illegaalset piiriületajat, kes üle Vahemere kipakatel merealustel Euroopasse saabusid, kusjuures mitu tuhat põgenikke on praeguseks merepõhja läinud.
Põgenikest tervelt 170 000 alustas merereisi Liibüast, mille piire ei suuda või ei taha riigis võimutsevad “revolutsionäärid” valvata. Seni oli vähemal määral saabunud Lääne-Aafrika riikidest põgenikke läbi Lääne-Sahhara ja Maroko Hispaaniasse, kuid hispaanlased on seni suutnud seda voogu üsna rangete meetmetega takistada. Mistõttu Madriidi tänavapilt on Pariisi, Londoni või Stockholmis liikujatega võrreldes ikka veel euroopalik.
Juba enne 2011. aastal alanud araabia kevadet hoiatas Gaddafi Euroopat rohkearvulise põgenikevoolu eest. Seda hoiatust ei võtnud Euroopa juhtriigid tollal tõsiselt.
Kellele on konflikt kasulik?
Pärast Gaddafi tapmist suundusid paljud Lüübia revolutsionäärid al-Qaedast edasi Süüriasse samalaadset revolutsiooni korraldama. 2011. aasta lõpul alanud sõjategevuses ehk Süüria revolutsioonis võeti eesmärgiks selle riigi presidendi kukutamine.
Paraku tundis Süüria režiim end Liibüaga võrreldes tunduvalt kindlamalt, tegu oli Liibüast elanike arvult neli-viis korda suurema riigiga, kus enamik kodanikke oma valitsust toetas ja mille sõjajõud olid omandanud kogemusi Iisraeliga sõdides. Pealegi asusid Assadi valitsust toetama ka Venemaa ja Iraan, mistõttu nurjus katse Assad kiiresti võimult kõrvaldada.
Süürias tegutsevaid relvarühmitusi toetasid relvastusega USA ja Suurbritannia, neid rahastasid ameerikameelsed Saudi Araabia ja Katari režiimid. Ülestõusnuid õpetati välja NATO riigis Türgis asuvates treeninglaagrites. Ülestõusnud, õigemini saudide ja Katari rahastatud palgasõdurid, pärinesid mitmest araabia riigist, kuid ka paljudest Euroopa riikidest. Süüria sõjasündmustes omandas teiste islamirühmituste seas ajapikku suurema mõjuvõimu al-Qaeda, millest tänaseks on saanud Islamikalifaat ehk ISIS.
Islamikalifaat on vallutanud juba poole Süüria territooriumist. ISIS on käivitanud ulatusliku terrori vallutatud moslemiriikide territooriumil, kus on tapetud juba kümneid tuhandeid araablasi ja kurde. Miks end tõsiusklikeks moslemiteks pidavad pühasõdalased ei ründa juudiriiki kui islami peavastast?
Lõpetuseks retooriline küsimus: kes on destabiliseerinud olukorra Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, mistõttu tuleb nüüd eestlastelgi olla solidaarsed ja hakata katma ja majutama meile kultuuriliselt võõraid inimesi, kellega vana Euroopa riikidel on küllaga halbu kogemusi?
Aga võib-olla see kõik ongi meelega planeeritud? Kas kõikvõimalikke konflikte ära kasutades suudavad kõikvõimsad pangakartellid ja relvatöösturid läita maailma valitsemisele pürgivate jõudude planeerimisel kolmanda maailmasõja?
