Teet Kalmus: spekulatsioonid Vene luurelennukite allalaskmise kohta jätkuvad
Eestlased Ukrainas | 17 Jan 2024  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Selle nädala paaril esimesel päeval on jätkuvalt sõjaga seoses kõige aktuaalsem küsimus, et mis siis ikka Venemaa luurelennukitega juhtus pühapäeva õhtul Aasovi mere kohal. Olen lugenud paljude ekspertide arvamusi ja selge on see, et selge pole mitte midagi. Ega väga palju variante pole, suures plaanis on kaks varianti – kas lennukite pihta tulistasid Ukraina armee või Venemaa enda õhukaitse. Eriti kõrge mõttelennuga inimesed võivad ju lisada variantidega maavälised jõud või isegi jumaliku sekkumise, aga tõsiselt kaalumist väärivad esimesed kaks.

Variant 1: Venemaa ise lasi alla. Huvitav on siinjuures märkida, et ei Kreml ega Venemaa kaitseministeerium ei ole teemat siiani kommenteerinud, küll aga on palju jutukamad z-kanalid ja nende osas toimus eile „imeline“ pööre – ka need, kes pidasid omade poolt suurte luurelennukite allalaskmist täielikuks jampsiks, muutsid ootamatult enda varasemaid seisukohti ning nüüd on z-kanalites ühtne seisukoht, et ikka ise lasime. Ja üllatus-üllatus, leiti ka süüdlane – selleks osutusid praakraketid õhutõrjekompleksis S-400, mis mingil kummalisel kombel ühtäkki enda lennukeid otsustasid külastada. Kõlab jaburalt, aga nii väidetakse. Näha on, et meelemuutus on kõrgemalt tulnud surve otsene tulemus ja ju siis häbi lennukite enda poolt lennukite alla tulistamisest väiksem võrreldes sellega, kui tunnistatakse, et see oli ukrainlaste töö.

Suur luurelennuk pidi kogenud õhukaitsekomplekside töötajate jaoks olema väga selgelt eristuv ekraanil võrreldes näiteks hävitajatega, lisaks ei tuleks Ukraina suurte lennukitega Aasovi merele, see on täielikult välistatud. Need luurelennukid on terve sõja ajal sama marsruuti pidi lennanud. Ühe lennuki allalaskmist saaks veel kuidagi eksitusega seletada, aga kahe puhul on ikka see jutt väga hapu ja luurelennukite puhul ei tohiks tuvastussüsteemi „oma-võõras“ töös ka mingeid probleeme olla.

Variant 2: Ukraina laskis alla. Aga kohe on küsimus, et millega, sest Il-22 asus Kertši silla lähedal, kuhu ei ulatu Patrioti õhutõrjekompleksi PAC-2 raketid, mille maksimaalne laskekaugus on 160 kilomeetrit ja A-50 puhul oleks pidanud Patriot kompleks olema sisuliselt kohe rindejoone vahetus läheduses, mis on sõja praeguses reaalsuses (nn droonide ajastu) väheusutav.

Võimalik õhk-õhk tüüpi raketi kasutamine (AIM-120). Kõigepealt oleks vaja lennukeid, millele neid rakette saaks panna ja siis on ka küsimus, et kuidas läheneda luurelennukitele nii, et neid ei märgata.

Ja võib ka mõtiskleda stiilis, et Ukraina armee käsutuses on mingi nn analooge mitteomav imerelv, kus rakettide väljalaskmisel pole vaja maapealseid radareid kasutada (luureinfo tuleb näiteks luurelennukitelt või -droonidelt) ning raketid lendavad kaugele. Siinkohal on hea meenutada, et ka Venemaa lennukite Su-34 ründamine Hersoni rindel on siiani saladuselooriga kaetud (või oli see ka massiivne sõbralik tuli). On kuidas on, Ukraina jaoks sobib selline teadmatus suurepäraselt, sest kõige raskem ongi vastasel siis, kui sa ei tea, millega on vaja võidelda.
Defence Express analüüsis, et miks üldse pidi nii kallis ja unikaalne lennuk niivõrd rindejoone lähedale tulema. Selgus, et kuigi Venemaa meedias armastatakse A-50U puhul rääkida lausa radari 400 kilomeetrisest tööraadiusest, siis hävituslennukite puhul on see kuni 240 kilomeetrit ning see ei ulatu lennuki allalaskmiskohast isegi Dnipro linnani ja selles kontekstis jutt F-16 probleemideta mahavõtmisest Ukraina territooriumil on ikka kibe-hapud viinamarjad.

Nüüd jõuame minu arvates kõige olulisema mõjufaktorini – see on sündmuse strateegiline mõõde. Venemaa on territooriumilt väga suur riik ning tähendab see ka seda, et luurelennukitega tuleb suuta katta suurt territooriumi, eriti olukorras, kus piir NATO-ga pikenes Soome suunal kohe oluliselt. Moderniseeritud A-50U lennukeid oli Venemaal enne sõda väidetavalt Defence Expressi andmetel kuus, nüüd neist väidetavalt hetkel töövõimelised veel paar-kolm ning sanktsioonide tingimustes uute ehitamine ei ole lähiaastatel realistlik. Need luurelennukid on Venemaa armee silmad, kui neid pole piisavalt, siis pole NATO lennukite vastu erilist varianti ning just see karm tõde on takistuseks, miks Venemaa ei suuda ametlikult A-50 kaotamisest teatada.

Viimasel ajal on Venemaa eriteenistused teinud suuri pingutusi, et lääne meedias avaldada hirmutavaid materjale stiilis, kuidas Venemaa varsti NATO-t ründab, aga nüüd selgus, et tsaar on alasti. Lisaks teadmine, et lääne õhutõrjekompleksid võtavad Vene tiibraketid probleemideta maha, Patriot ja SAMP-T saavad hakkama ballistiliste rakettidega ning viimane Venemaa raketirünnak näites, et nüüd juba suudetakse ka ballistiliste rakettide lennutrajektoori muuta. Mis siis üldse järgi jääb olukorras, kus praegune sõda näitab, et järjest keerukam on üldse maa peal mingi suurema löögirusika koondamine rünnakuks, sest see on väga heaks sihtmärgiks vastase jaoks.

Praegu Ukrainas oleva väidetava Venemaa 460000 sõduri puhul tõi sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko välja, et sellise isikukoosseisu jaoks on jalaväe lahingumasinad neil kolm korda vähem kui normides ette nähtud, tanke on kaks korda vähem ning suurtükke ja mitmikraketiheitjaid 35% vähem. Ja siis polegi imestada, et isegi Avdiijivkat ei suudeta ära võtta, suuremat edust rinnetel rääkimata. Aga Ukraina armeel ju sisuliselt ei ole ei moodsaid lennukeid ega suures koguses suure lennuulatusega rakette. Ja sellise armeega läheb Venemaa NATO vastu?

Oluokrrast rinnetel ka. Luganski oblastis on Venemaa aktiviseerunud Kreminnast lääne ja edela suunas, aga märkimisväärset edenemist pole suudetud saavutada, natuke suurenes hall ala Kreminnast edelas. Üle mitme kuu aktiviseerus Venemaa Bilohorivka suunas ning viimaste päevade jooksul on neil seal olnud ka väike edenemine.

Donbassis oli Venemaa armee aktiivne, aga koos sellega on meedias rohkelt videomaterjali, mis näitab, et ega neil eriti enam mingeid käike varus ei ole. Avdiijivkas üritas Venemaa soomuskolonn põhja poolt Veselje külast liikuda lõuna poole, aga Ukraina luuredroonid fikseerisid nende liikumise kaugelt ning lõpuks olid Venemaa sõjaväelased sunnitud tõdema, et tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati – enamus soomuskolonnist hävitati, mõnel õnnestus põgeneda. Praegu oli enne soojemate ilmade saabumist veel aeg, kus maa kandis rasketehnikat, aga kasu polnud sellest midagi. Kusjuures Stepove küla juurest on uus video, kus jalaväe lahingumasin Bradley klaarib järjekordselt arveid Venemaa soomustehnikaga. Tõeline elukas tõesti.

Sarnased videod on Bahmuti suunalt, kus tegutsevad Ukrainas hästi tuntud droonioperaatorite rühmitused Signum ja Phoenix, kusjuures on paar värsket videot, kus kumulatiivlõhkekehaga rallidroon lendab Venemaa tankile tagant poolt täpselt korpuse ja torni vahele ning järgnenud tanki laskemoona plahvatuses lendab torn tankist eemale. Sõja uus reaalsus – odavdroonidega hävitatakse rohkem kui miljon dollarit maksvat tehnikat. Bahmuti puhul tuleb arvestada, et ukrainlaste kaitsepositsioonid on kõrgendikel, mis on suureks eeliseks. Droonidest kirjutan allpool veel.

Venemaa ründab aktiivselt Marinkast lõuna pool Vodjane suunal. Ukraina kaitse on siiani pidanud, aga Venemaal on sinna lõiku koondatud arvestatavad jõud ning ukrainlased tunnistavad, et olukord on raske, aga nad saavad hakkama.

Hersoni rindelt tuleb kamaluga Venemaa z-kanalite hädaldamist, kuigi on teada, et külmade ilmadega on ka ukrainlaste olukord Krinkis väga keeruline. Kui üleeile kostus üle pika aja Venemaa poolelt rõõmunoote, et suurtükitoetus on tagasi, siis eile asendus see kurbusega – ukrainlased võtsid maha nii Venemaa suurtükid kui mitmikraketiheitjad ning z-kanal „VDV za tšestnost i spravedlivost“ iseloomustes eilset Venemaa rünnakutegevust kui partisanisõda, kus Krinkist lõuna poolt olevast metsatukast hüpatakse korraks välja, tehakse paar pauku ja joostakse kiirelt tagasi metsa.

Ootamatud probleemid tekkisid aga Venemaa sõjaväelastel, kes olid Dnepri deltas väikestel saartel. Nimelt hakkas külm deltas aeglase vooluga kohti jääga katma, aga jää on nii õhuke, et inimest ei kanna, samas piisavalt paks, et segada paatidega kaldale sõitmast. Kogu logistika on häiritud ning sõdurid külmas ja näljas ning ei jäävat üle muud, kui oodata jää sulamist. Hea on aga see, et sellises olukorras on nendega solidaarsed Venemaa elanikud, kes külmuvad oma kodudes. Putin peaks neile palavad tervitused saatma, siis hakkaks neil seal kohe palju soojem.
Ukraina armee droonid fikseerisid esmakordselt Luganski rindel termobaarilise kompleksi TOS-2, mis on ratasveokil, tal on küll vähem rakette, aga nendega saab lasta palju kaugemale kui TOS-1-ga, isegi 15 kilomeetrit ja rohkem, mis aga kipub rallidroonide tegevusalast väljapoole jääma. Alarmeeriv uudis, sest tegemist on tõesti väga valusa relvaga ja kui neid rindele suuremas koguses tuleb, on Ukrainal nuputamist, kuidas oht elimineerida.

Droonid. Käib pidev mõlemapoolne innovatsioon ning üritatakse parandada elektroonilise sõjapidamise vahendeid (EW) ja teisalt muuta droone häirekindlamateks. Venemaa armee mobiilne EW vahend Volnorez osutus oodatust vähemefektiivseks ning sellele lisaks toodi rindele uus mobiilne kompleks Sania, mis on oluliselt võimsam ning väidetavalt pidi reaalne efektiivne töötsoon olema kuni 400 meetrit. Ukraina poolel on aga üle maailma kokku tulnud paljud droonidega seotud ettevõtted, sest militaarmaailmas on selles valdkonnas kõnekäänd, et kui sind ei ole praegu Ukrainas, ei ole sind tulevikus turul olemas. Lääne pool olid juba enne sõda olemas tehnilised lahendused, kuidas tarkvara abil suudetakse autonoomselt sihtmärk leida ja seda rünnata (näiteks tark mürsk SMArt), aga praegu on küsimus ka selles, et rallidroonid peavad jääma odavaks nö kulumaterjaliks lahingus, seega kõige lihtsam on lisada droonidele funktsiooni, mis võimaldab operaatoril droon nö lukustada sihtmärgi peale, peale mida droon viib ise rünnaku lõpuni (nojah, ülitäpselt tanki nõrka kohta tabada on siiski problemaatiline) või teine variant on drooni lukustada segaja signaali allikale. Olukord muutub rinnetel lausa päevadega ning arendustöö käib väga aktiivselt.

Kui tuli info soojuskaameraga droonide öisest kasutamisest, siis tekkis omal ka kohe mõte, et neid peaks andma pimedas ka soojaga ära petta. Ukrainlaste sõnul on Venemaa sõdurid mitmel juhul pannud kaeviku põhja suure küünla ja sinna juurde ühe või isegi mitu tankitõrjemiini. Peal on kate ning drooni kaamera fikseerib, et kaevikus on soojust, järelikult on seal sõjaväelased. Kui droon lendab kaeviku kohale (kvardokopter) ja laseb ülevalt granaadi lahti, siis maapinnal paneb see omakorda plahvatama tankimiinid ja Venemaa sõdurite lootus on, et droon saab tekkinud kildudega pihta ja kukub alla. Ja samamoodi annaks ära petta ka rallidroone, tõsi, nende puhul piisaks ainult küünlast.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Täiendatud 16.19. Avaldati selline versioon lennukite tulistamisest.
Vene lennuk A-50 lasti alla keerulise rakettide lõksu abil, teatas Forbes, viidates sõjalisele analüütikule Tom Cooperile 👇

▪️Analüütiku sõnul ründasid Ukraina Su-24 pommitajad esmalt Krimmi, lülitades välja mitu radarit ja seeläbi vähendades Venemaa maapealset radarikatet.
▪️Seejärel andsid Vene komandörid käsu A-50-l liikuda põhja suunas, et laiendada radarikatet suuremale osale Krimmist. Kaasas oli ka õhust juhitav staabiüksus Il-22.
▪️A-50 liikus põhjatrajektooril üle Berdjanski, jõudes Patriot süsteemi laskeulatusse.
▪️Tõenäoliselt kasutasid Ukraina relvajõud Patrioti ja S-300 süsteemide kombinatsiooni, aktiveerides S-300 radari lühiajaliselt, et diskreetselt koguda sihtmärgi andmeid. Pärast seda korraldasid nad raketirünnakud, mille tulemusel A-50 alla tulistati ja Il-22 õhust juhitav staabiüksus sai kahjustada.


 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eestlased Ukrainas
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus