Tegemist on elektroonilise sõjapidamise aparatuuriga varustatud helikopteritega, milliseid on Venemaal töökorras väidetavalt ainult suurusjärgus 10 masinat ning nüüd korraga kolme sellise helikopteri allalaskmine oli Ukraina jaoks selle mässu üks parimaid uudiseid üldse. Rustamzade sõnul üritasid Venemaa õhujõud maha suruda wagnerlaste sidet ja häirida ka kolonnis oleva õhutõrjesüsteemi Pantsir tööd, aga nagu edasised sündmused näitasid, siis ebaõnnestunult.
Häda sunnil sõlmis Putin Prigožiniga kokkuleppe ning vähemalt esialgu paistab see ka toimivat – kriminaalasi lõpetati, wagnerlastel on väidetavalt lausa kolm valikut – minna Valgevenesse, sõlmida Venemaa armeega leping või minna koju. Senisel kujul sõjas osalenud wagnerlaste üksus lõpetab oma tegevuse ning lähimal ajal peavad nad üle andma Venemaa armeele neile antud raskerelvastuse, mille hulka kuuluvad ka näiteks lennukid ja õhutõrjesüsteemid. Palju küsimusi on tekkinud seoses Valgevene variandiga, mille osas politoloog Abbas Galljamov pakkus välja variandi, et peale presidendivalimisi äärmiselt ebakindlas positsioonis olev diktaator vajab enda selja taha professionaalset üksust, kes oleksid võimelised keerulises olukorras teda kaitsma, sest näitas ka wagnerlaste mäss selgelt ära, et repressiivaparaadiga võib küll rahva maha suruda, aga nende poolehoidu pole nii võimalik saavutada ning esimesel võimalusel tegutseksid nad diktaatori vastu.
Kuigi mitmed analüütikud räägivad mässu kontekstis, et see olevat jäänud viiki, siis Israeli sõjalise eksperdi Igal Levini sõnul ei saa mäss lõppeda viigiga - kui võim seda kiirelt maha ei suru ja mässajaid ei karista, siis on see üheselt võimu kaotus, kes kaotab oma legitiimsust nii siseriiklikult kui välismaal. Asi on seda absurdsem, et Venemaa seaduste järgi sellist moodustist nagu wagnerlased ei tohiks üldse olemas ollagi, see on seadusega karistatav, nüüd nad korraldasid mässu ja … ei midagi. Ja nagu telepoes öeldakse, see pole veel kõik. Nimelt muutus Putin jutukaks ning rääkis, et kogu see formeering oli sõjas Venemaa täielikul ülalpidamisel ning ajavahemikul mai 2022 kuni mai 2023 said wagnerlased 86 miljardit rubla ning 110 miljardit rubla kindlustuseks, millest maksti kompensatsioone lahingutegevuses hukkunute lähedastele või said kompensatsioone sõjas raskelt vigastada saanud inimesed. Kokku aastaga seega 196,4 miljardit rubla ning sealjuures pakkus Prigožin lepingulistele sõduritele paremat palka kui Venemaa armee ning tegi seda Venemaa enda raha eest.
Miks Putin sellel kõigel laskis sündida? Wagnerlased olid pea ainsad, kes suutsid sõjas mingitki tulemust saavutada ja edu rinnetel vajas Putin üle kõige. Ehk oleks tänasel päeval olukord teine, kui Šoigu ja Gerassimov oleksid rohkem arvesse võtnud Prigožini edevust ja tunnustusvajadust (nii käis ta eelmisel aastal pidevalt ringi särgiga, millel oli kolm kangelase tähte) ning toonud välja Venemaa riiklikes meediakanalites wagnerlaste rolli Soledari äravõtmisel, aga seda solvangut Prigožin ei suutnud taluda, kus nende panus täiesti maha vaikiti.
Tänasel päeval on Prigožin väidetavalt Valgevenes, aga temaga seoses on Putinil palju probleeme, nimelt kureeris Prigožin valguskartvaid missioone Aafrikas ning tema kontrolli all olid ka nn trollifarmid, mille kaudu üritati läänes ja ka mujal maailmas mõjutada läbi meedia ja sotsiaalmeedia avalikkuse meeleolusid Venemaale sobivas suunas. Kui lääne osas armastas Putin viimasel ajal väga tihti rääkida nende riikide kolonialistlikust minevikust, siis läbi wagnerlaste liikusid Venemaa sõjaväelased riikidesse, kus lääne ettevõtted nende riikide juhtide esitatud valguskartvatel tingimustel ei soovinud tööd teha, küll aga polnud see mingiks probleemiks Venemaa jaoks ning nii saadi nendest riikidest tänu maavarade riigist väljasmugeldamisele miljardeid dollareid tulu, millest väidetavalt päris arvestatav osa liikus mõjutustegevuseks nii Euroopa riikides kui USA-s. Ehk siis Putin lõi Prigožini, kes tänu võidetud usaldusele juhtis äärmiselt valgustkartvaid tegevusi ning nüüd on tal nii palju tundlikku infot, et tema võimalik likvideerimine tooks omakorda päevavalgele infot, mis Venemaad pehmelt öeldes rahvasvahelises plaanis heas valguses ei näitaks. Putin räägib pidevalt, et ta jaoks on ülimalt oluline lojaalsus ning ta ei andesta reetmist, aga tänasel päeval on tal selles osas käed seotud.
Ja see on ainult pool häda. Palju alarmeerivam on tema jaoks see, et mässajad said rahva poolehoiuavalduste osaliseks ning probleem on tema jaoks veelgi tõsisem – kui talle sobib kõige paremini võimalikult pikk sõda, ideaalis koos konflikti külmutamisega, siis suurele osale Venemaa elanikest ei ole see ahvatlev perspektiiv – kõige aktiivsemad z-aktivistid tahavad üleriiklikku mobilisatsiooni koos kogu riigi majanduse nö sõjarööbastele viimisega, teised tahavad sõja lõppu, kasvõi Venemaa jaoks ebasoodsatel tingimustel. Prigožini võim tähendaks küll sõjaväelise diktatuuri kehtestamist, aga sõja osas on mees ajanud olulisemalt adekvaatsemat juttu kui Venemaa juhtkond. Putin nägi ära, et ta ei ole ei rahva ega sõjaväe toetust sõja osas, samas midagi muuta ta ka ei julge, teda rahuldab ka praegune sõja käik, vähemalt selle info valguses, mis ta sõjaväelastelt saab, mille järgi on Ukraina kaotanud lõunarindel rohkem lääne päritolu tanke, kui tal neid olemas on. Ma ise arvan, et ta üritab jätkata nii, nagu poleks midagi eriti juhtunudki, sest paremaid valikuid tal lihtsalt polegi.
Olukorrast rinnetel ka. Eilse päeva jooksul jätkusid lahingud väljakujunenud mustrit jälgides – Venemaa oli aktiivsem Luganski oblastis ja Marinka juures, Ukraina surus lõunarindel ja Bahmuti ümbruses. Kõige rohkem on tähelepanu saanud ukrainlaste tegutsemine Dnepri idakaldal ning sellest siis natuke pikemalt. Dnepri idakallas on seal piirkonnas üks ebasobiv koht, sest jõekallas on soine ning seda kilomeetrite kaugusele kaldast. Lisaks on seal järved ja jõed ehk siis juba sillapea loomine on keerukas, rääkimata pontoonsildade tegemisest ja rasketehnika üleviimisest. Ometi otsustasid Ukraina sõjaväelased riskida ning saatsid kiirkaatritega väikese arvu sõdureid Antonovi silla alla. Ukraina suurtükid surusid edukalt maha Venemaa vastutegevust, Venemaa andmetel on seal piirkonnas Ukraina elektroonilise sõjapidamine vahendid nii efektiivsed, et nad kaotavad kõik droonid, mis sinna piirkonda liiguvad. Venemaa üritas pommitada silda palju kõneainet põhjustanud lennukitelt visatavate nn planeerivate lennukipommidega, aga nüüd tuli selgelt välja nende ebatäpsus ehk siis ükski visatud pommidest silda pole siiani tabanud. Lisaks kurdavad Venemaa z-blogijad, et Ukrainal on seal piirkonnas õhutõrjekomplekside S-300 kaitse, mis oluliselt raskendab ründelennukite kasutamist.
Samas kerge pole ka Ukraina poolel. Nad on küll silla alla suutnud viia kaatritega suurusjärgus 100 sõdurit (kusjuures Venemaa sõdurid kurdavad, et neil pole relvi, millegi kiirelt liikuvaid kaatreid tabada), aga tee Oleškisse on Venemaa suurtükitule all, lisaks on enne Oleškit jõgi, mille ületamine saaks olema täiendavaks probleemiks. Ukraina on distantsilt mineerinud seda teed, aga realiteete arvesse võttes saaks neil väga keeruline olema Oleškisse liikuda, nii et pigem on see katse sundida Venemaad tooma sinna piirkonda rohkem vägesid ja see saaks tulla ainult teiste rinnete arvelt.
Ukraina suurpealetung. Agil Rustamzade sõnul peaks eduka pealetungi eeldus olema vähemalt ühe alljärgnevalt väljatoodud tingimuste täitmine:
1. Ülekaal õhus. Ukrainal seda pole, aga pole ka Venemaal, kes viimse nädala jooksul on oluliselt vähendanud lennukitega tehtavate rünnakute arvu.
2. Ülekaal elavjõus. Selles osas on täpseid andmeid ei ole, aga Agil Rustamzade hindab ise hetkel selles osas olukorra tasakaalus olevaks.
3. Ülekaal suurtükkides. Nii Rustamzade kui mitmed teised analüütikud peavad just seda punkti Ukraina jaoks kõige perspektiivikamaks, sest Ukraina on suutnud väga efektiivselt Venemaa suurtükisüsteeme hävitada viimastel kuudel. Nii on Ukraina armee andmetel nad hävitanud mais 554 Venemaa suurtükisüsteemi ja juunis on see arv juba ületatud, kuigi kuu pole veel lõppenud. Rustmzade prognoosib, et kui juulis on Ukraina selles osas sama edukas, siis juba augustis peaks neil olema ülekaal suurtükkides, mis loob head eeldused suuremaks pealetungiks lõunarindel.
Eeldusel, et jätkub laskemoona, aga see on suureks probleemiks, sest rünnates kulub mürske palju rohkem kui neid suudetakse asemele toota. Sellega seoses on USA-s korduvalt üles tõusnud ja Foreign Policy andmetel on taas teravalt päevakorral teema kassettlaskemoonaga mürskude Ukrainasse saatmisest. 155 mm mürsud on küll head Venemaa sõjatehnika hävitamisel, aga maasse kaevunud sõdurite vastu jääb efektiivsus väikeseks. Kassettlaskemoonaga mürsus on aga 88 granaati, mis mürsu plahvatamisel maapinna kohal laiali paiskuvad ja siis omakorda plahvatavad, kusjuures killud läbistavad ka õhemat soomust. USA-l on ladudes suurusjärgus 3 miljonit sellist mürsku, mida nad enam ise ei kasuta ja et Ukraina ei ole sellise laskemoona kasutamise vastase initsiatiiviga ühinenud, ei oleks probleemi sellise moona Ukrainas kasutamisega, seda enam, et Ukraina saab väikeses koguses selliseid mürske Türgist.
Siiani on Biden olnud sellise laskemoona kasutamise vastu ja üheks argumendiks teadmine, et osa granaate jääb plahvatamata ja on hiljem elanikkonna jaoks suureks ohuks. Paraku on asjad nii, et Venemaa on ülimalt aktiivselt mineerinud Lõuna-Ukrainat nii jalaväe- kui tankimiinidega ning sõltumata sellest, kas Ukraina kasutaks kassettlaskemoona või mitte, tuleks niigi kogu territoorium miinidest puhastada, enne kui sinna saab tsiviilelanikke lubada ja kui juba demineeritakse nagunii, siis need lõhkemata granaadid olukorda ei muudaks.
Väljaandes Defence Express ilus huvitav materjal, kus kirjutati probleemidest helikopterite K-52 allatulistamisega. Nimelt ei suutvat õhutõrjekompleks S-300 tabada mitteliikuvat objekti ehk kui helikopter on kohapeal paigal, siis õhutõrjerakett ei taba.
Venemaa z-kanalites on palju elevust, nimelt olevat esimese rünnaku Sumõ oblastis teinud nende uus, analooge mitteomav droon S-70 „Ohotnik“ ehk tõlkes „Jahimees“ (foto kommentaaride osas). Lääne ekspertide sõnul on see aga pigem Venemaa siseriiklikuks tarbimiseks sobiv uudis, sest tehnoloogiliselt olla see suur droon (tiibade siruulatus kokku 19 meetrit ja kaal kuni 20 tonni) lääne analoogidest tehnoloogilises mõttes paarkümmend aastat maas ning väljaspool asuvad relvad teevad selle drooni radarite jaoks kergelt ülesleitavaks.
Venemaa ründas kahe S-300 raketiga Kramatorskis asuvat rahvarohket kohvikut ning praegusel hetkel on juba 8 hukkunut ning see arv võib veel kasvada. Iga selline rünnak suurendab leppimatut viha okupantide vastu ja annab soovitule risti vastupidise tulemuse.
Järgmine ülevaade reedel.
Au Ukrainale!
Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.
