Suvekuud on laagrikuud, eriti ühele hallipäisele nooremskautmasterile, kes on omal ajal ühtlasi olnud merenoorkotkaste rühmajuht. Kui tagasi vaatan möödunud juulidele ja augustitele, kerkivad mäluekraanile esmasjoones need elamused, mis on teinud skautlusest „seikluse“.
Tõepoolest kuulete skautjuhtide suust seda sõna mitmel maal, lisaks inglise „adventure’ile“ ka rootsi „aeeventyrina“ ja Soomes nimetavad „partiopojad“ seda koguni „jännitysmatkaks“ st „põnevusretkeks“, omistades kõnealusele ehtskautlikule mängule koguni kriminaalromaani omadusi.
Kas leidub ka minu skautlikus mäluarhiivis seiklusi ja põnevust? Kui oleme rahul piskuga, siis – jah, neid leidub. Nimetan neid pigem avastusteks kui seiklusteks, kuid fakt on see, et tegin need leiud laagris ja ilma laagrita oleksid need jäänud tegemata. Neid, mis esmajoones meenuvad, oli kolm.
Esimeseks oli laagrivoodi. Karu lipkonna poisid Rootsis hakkasid seda kutsuma „Impsu voodiks“. Lähtusin põlisest laagritarkusest, et soe ase oleneb mitte sellest, kui palju sa peale võtad, vaid sellest, kui palju sa alla paned. Põimisin pesunöörist, mida oli ohtrasti kaasa võetud, paraja võrgu ca jala kõrgusele maapinnast ja täitsin võrgusilmad püsti paigutatud lühikeste, kohevate männiokstega. Tekk peale – ja valmis oli pehme, mugav ja soe ase.
Teiseks avastuseks said nn. „tõrvased“ — ärakuivanud noorte mändide maa alla jäänud juurikad, mis on läbi imbunud vaigust („tõrvast“). Need põlevad kaua ja teevad elu kergeks „öövahtidele“, kes peavad lõket elus hoidma. See avastus sündis Stockholmi lähedal toimunud rahvusvahelises nn. Aavatyri suurlaagris, kus juhtisin Karu ja Kalevi lipkondade poistest koosnevat eesti esindusrühma, olles just lõpetanud 48. Gilwelli ehk skautluse „metsaülikooli“.
Kolmandaks ja kõige kummalisemaks sai üks „ravimtaime“ leid, kui ma 1934. a. suvel Tallinna skautmaleva salgajuhina juhtisin Loksa merenoorkotkaste nädalapikkust laagrit Valgejõe ürgoru serval.
See oli kõigiti õnnestunud laager ja sain selle eest „laagrikorraldaja“ erialamärgi. Kuid ühel ööl ärkasin päevatõusu eel higisena ja külmavärinatega. Paraku puudus meie esmaabi-apteegis igasugune palaviku-vastane rohi. Püüdsin magama jääda, kuid see ei õnnestunud. Heideldes küsimusega, mida teha, tundsin järsku inspiratsiooni minna mäekaldalt alla jõe äärde, kus kasvas rohkesti pajusid, ning hakata pajukoort närima. Ja imekombel see rahustas. Kobisin telki tagasi ja varsti uinusingi. Kui öövalvurid äratussignaali andsid, tõusin täiesti paranenuna.
Olen vahel mõelnud, et elasin Valgejõel läbi midagi, mida pidid tundma ja läbi elama need muistsed eesti maatargad, kes esimestena avastasid meie päevini püsinud ravimtaimed – kummeli, palderjani, teelehed ja sajad teised. Kas olin avastanud uue rahvameditsiini vahendi: pajukoore-hiniini?
Muide, see Valgejõe laager ei olnud esimene, kus üks skaut noorkotkaid juhib. Olin veidi varem Loksa poiste juht Harjumaa noorkotkaste malevalaagris Sakus, kus instruktorina kaasa lõi ei keegi muu kui mu kadunud kallis sõber Heino Jõe – ja seda täies skaudivormis. Meie sümboliseerisime niisiis suurt ja sõbralikku koostööd kahe skautliku organisatsiooni vahel.
Kuid meil oli juba siis üks suur maailmavaateline erinevus. Tollal ei mõelnud ma kunagi sellele ja ma ei tea ka, kas Heino oli sellele mõttele eriti palju oma aega pühendanud. Sellest ei olnud lihtsalt juttu neil sadadel kordadel, kui me veel kohtusime Soomes, Rootsis ja Kanadas. Nimelt tõik, et ma skaudina tõotasin pühalikult täita oma kohust „Jumala ja Eesti isamaa vastu“, nagu kõik skaudid Rootsis („Jumala ja kuninga“) või Ameerikas („Jumala ja oma maa“) vastu, kuid et mu noorkotka pühalikust tõotusest oli „Jumal“ välja jäänud.
Nüüd mõtlen ma sellele seda rohkem, et mu valik-kodumaal, Ameerikas, kestab aastast aastasse võitlus kodanikuõiguste eest võitlevate fanaatikute (ACLU) ja skautide vahel usuvabaduse küsimuses. ACLU tahab „Jumala“ välja visata ka riigitruuduse vandest (pledge of allegiance) ja Ülemkohtu liige Ruth Bader Ginsberg leiab, et skaudid kujutavad endast „diskrimineerivat organisatsiooni“, kuna nad ei aktsepteeri homoseksuaalseid skautmastereid.
Õnneks on Ülemkohus siiski jätnud skautidele usuvabaduse kooskõlas Põhiseaduse Esimese Täiendusseadusega. Arvan, et olukord on nüüd umbkaudu sarnane Eesti-aegsele, kus poisid võisid südamerahus anda oma pühaliku tõotuse niihästi skautidele kui noorkotkastele.
Poisid ilmsesti ei teinud suurt vahet, kas jääda truuks Jumalale, isamaale või mõlemale korraga.
Suvejutt: Laagriavastused
Eestlased Kanadas | 12 Aug 2005 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
