Steve isaga Tallinnas
Eelmisel nädalal viibis Eestis Steve Jürvetson (37) — maailma kuulsaim eestlane, multimiljonär, kes vaatas üle oma Eestiga seotud investeeringud. Ta alustas tühjalt kohalt, aga on nüüd üks tuntumaid riskikapitaliste, kes on jõudnud investeerimispankurite kuldliigasse. Ta investeerib raha väikestesse tehnoloogiafirmadesse, kellel on häid ideid, kuid puudub raha nende teostamiseks.
Kuna oleme Steve Jürvetsonist, tema elukäigust ja tegevusest varem oma lehes kirjutanud, ei hakka me siinkohal avaldatut kordama.
Koos Steve'iga viibisid seekord Eestis ka Timothy C. Draper, Draper Fisher Jurvetson asutaja ja tegevdirektor, Niklas Zennström, Skype'i kaasasutaja ning tegevjuht, Howard Hartenbaum, Draper Investment tegevdirektor Luksemburgis ja samuti Steve Jürvetsoni isa Tõnu (Tony).
Mitmed eesti väljaanded avaldasid sel puhul Steve Jürvetsonist kirjutisi ja intervjuusid temaga. Teeme allpool 22. juuli Postimehest, Eesti Ekspressist, Eesti Päevalehest ja 24. juuli SL Õhtulehest nopitud kirjutiste alusel ülevaate.
Steve Jürvetsonil on praegu Eestis käsil kaks paljutõotavat projekti: Skype ja Geenivaramu.
Geenivaramust on meie lehes mitmel korral juttu olnud, mitte aga Skype'st. Viimane kujutab endast sisuliselt piiramatut ja efektiivset globaalset telefoniühendust interneti kaudu, mis osutub võimalikuks vastava tarkvara installeerimise abil.
Skype ja Geenivaramu: kumb on tähtsam?
Eesti Päevalehe ajakirjanik Toivo Tänavsuu küsis Steve Jürvetsonilt, kumbal — kas Skype'l või Geenivaramul on suurem potentsiaal.
„Raske öelda, sama hästi võiks küsida, kumb minu laps on mulle armsam. Need projektid on täiesti erinevad. Skype muudab maailma ja kujuneb kindlasti multimiljardiliseks projektiks.“ Jürvetson väljendas veendumust, et Skype seljatab tulevikus praegu kasutusel oleva telekomi ja muudab selle triljonidollarilise väärtuse nullilähedaseks. „Kümme aastat tagasi maksid inimesed viis dollarit, et saaks kasutada Hotmaili e-posti teenuseid, täna on jutud tasulisest e-postist absurdsed. Hääl — see on interneti väljund. Tasuta telefon kodus ja kontoris – see on ju täiesti vastupandamatu,“ selgitas Jürvetson internetitelefoni eeliseid.
Edasi päris ajakirjanik, mis haagib noored Skype'iga tegelevad insenerid Tallinna, aga mitte sellise tehnoloogiahiiglase, nagu näiteks Silicon Valley külge.
Jürvetson ei näe ühtki põhjust, miks Tallinn ei võiks saada Euroopa mõistes kuulsaks tehnoloogiaarenduse linnaks. Ta lisas, et Skype'i toel saab Eesti ka pidevalt tuntust juurde.
Edasi läks jutt Geenivaramule, mida mõned on pidanud koguni raharaiskamiseks. „Enamik ettevõtmisi maailmas ebaõnnestub, kuid mitte Geenivaramu. Meditsiinitööstus ihkab teada, millised on inimeste eelsoodumused haigestuda ning kuidas haigusi tõhusamalt ravida,“ selgitas Jürvetson. Ta leidis, et Geenivaramu peamiseks probleemiks on juhtimisraskused. Ka peab ta vajalikuks selle sidumist farmaatsiatööstusega.
Vastates küsimusele, kus on inimeste innovaatilisuse ja tehnoloogia arengu piir, ütles Jürvetson: „Sellel, kui palju inimesed suudavad õppida, kindlasti piire pole. Mida rohkem õpime, seda rohkem saame aru, kui vähe teame.“
Jürvetson käis koos oma partneri Tim Draperiga Tallinna Vanalinnastuudios mõnekümnele Eesti tippärimehele ja arvamusliidrile rääkimas, kuidas ja milliste ideedega täna maailmas läbi lüüa. Kohtumine kulges avatud ja vabas õhkkonnas.
Ühendriikide ajalehed on tituleerinud Steve Jürvetsoni „riskikapitalismi wunderkind'iks”, sest kogu tema senist tegevust on saatnud hämmastav edu. Siiski teab ta, et ka tagasilöögid on vältimatud. „Varem või hiljem lõpetab iga kompanii tegevuse, isegi Microsoft,” nendib Jürvetson.
Tema suurim armastus antud hetkel on nanotehnoloogia. Entusiastlikult võrdleb ta seda paljulubavat valdkonda „Kalifornia kullapalavikuga”. (Nanotehnoloogia võimaldab panna kaks või kolm molekuli omavahel nii toimima, et tekib mingi uus jõud, uus mõte, see on nagu puulehe kasvamine, kus uus mateeria tekib samuti näiliselt mitte millestki).
Mõnda isiklikku ka
Ehkki väga rikas, on Steve Jürvetson igapäevases elus kokkuhoidlik. Tallinnas peatus ta küll linna parimas hotellis „Kolm õde“ ning Kalifornias, Menlo Park'is sõidab ta ringi Jaguariga, kuid oma riided ostab ta Macyst vaid allahindluste ajal ning aurutab saabunud postilt tembeldamata margid uueks kasutamiseks lahti. Viimast harjumust peab ta psühhiaatrist abikaasa Karla naljakaks.
Oma varanduse suurusest Steve Jürvetson rääkida ei taha ega miljarditega ei lehvita. Esiteks oleks see tema meelest labane ning teiseks on kõik rahad pidevalt investeeritud.
Inimese kohta, kes töötab isiklikult läbi 50-60 äriplaani nädalas, leiab Jürvetson hämmastavalt palju aega meelelahutuseks. Talle meeldib rattaga mägedes sõita, lendavat taldrikut loopida, oma laste seltsis aega veeta ning interneti kaudu uusi sõpru otsida.
„Lõppkokkuvõttes on riskikapitalisti ema Tia (Tiia) ja isa Tony (Tõnu) siiski väliseestlased ning iga tõelise konservatiivi südame paneb kiiremini põksuma mõte, et nii eduka ärimehe vanavanaonu oli ei keegi muu kui Konstantin Päts.
Fantaasia Eesti kodakondsuse taotlemisest (läbi vanemate oleks see võimalik) äratab Jürvetsonis ehtameerikaliku innu ning talle meenub vähetuntud üksikasi: Stanfordi ülikoolis õppides valis ta oma meiliaadressiks ,“ loeme Postimehe artiklist.
Rikkaks saamiseks läheb vaja haridust ja ettevõtjavaimu
Steve Jürvetson kinnitab, et rikkaks saamise eelduseks on haridus ja ettevõtjavaim. „Rohkem julgust riskida, häid mõtteid ja haridust, siis lööte läbi, olete edukas, saate rikkaks ning pääsete elu hammasrataste vahele jäämisest. Ühesõnaga: olge julge ja panustage ning nii saabki teist oma õnne sepp!“ räägib ta oma isiklike tähelepanekute alusel. Ta on nimelt märganud, et paljud inimesed on pessimistlikud ega julge midagi teha. Isegi siis, kui läbi kukutakse või pankrotti minnakse, õpitakse oma kogemustest.
Jürvetson on ka veendunud, et matemaatika ja reaalteadused on kõige tähtsamad. Nii tuleks rohkem koolilõpetajaid meelitada just reaalteaduste peale, kuid ta peab vajalikuks ka sotsiaalteaduste toetamist.
Lisaks sellele kutsub maailma kuulsaim eestlane oma rahvuskaaslasi suuremale avatusele ja eelarvamusteta suhtumisele immigrantidesse.
Viimastel on tema sõnul rohkem sisemist sädet ja soovi end tõestada.
Eesti keel kui jalgrattasõit — ei lähe meelest
Nagu ülal mainitud, viibis seekord koos pojaga Eestis ka Tõnu Jürvetson, kes meenutas oma lahkumist kodumaalt 60 aastat tagasi. Tal on veel meeles Tallinna pommitamine ja see, kuidas sinimustvalge asendati Pika Hermanni tornis 1944.a. punase plaguga. Ta märgib tunnustavalt, et Tallinna tänavad on puhtad ja elu Eestis tunduvalt paremuse poole läinud. Ehkki Steve Jürvetson oskab eesti keeles vaid kümneni lugeda ja „terviseks” öelda, hämmastas ajakirjanikke tema isa pea perfektne ja aktsendita eesti keel. „See on nagu jalgrattasõit, mis ei lähe meelest ära. Me kodus rääkisime ka kogu aeg eesti keelt, aga Steve seda ära ei õppinud. Nii kujunes eesti keel meil perekonnas nagu salakeeleks. Kui me omavahel näiteks arutasime, kas panna väike Steve magama või mitte, tegime seda eesti keeles,“ rääkis „papa“ Jürvetson (nagu lapselapsed teda kutsuvad).
Eestisse tagasi Tõnu aga enam kolida ei kavatse, sest USAs on kogu perekond, poeg Steve ning lapselapsed.
(Eesti ajakirjanduses ilmunu põhjal EP)
