Sai saare saunas käidud (4)
Eestlased Kanadas | 19 Sep 2008  | Eerik PurjeEWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Saare saunaks nimetan sündmust sellepärast, et ilmataat mängis sünoptikuile järjekordse vingerpussi ja muidugi ka kõigile, kes sünoptikuid uskusid. Pühapäev, 14. september pidi tulema kõva kuuma vihmaga ja Toronto Saarlaste Ühingu kokkutuleku üle ujutama, kuid kohale jõudis vaid kuumus korraliku leiliniiskusega. Läksin kohale küll omateada ettenägelikult kuueta ja suviselt paljaste käsivartega, kuid õhujahutus pandi huugama. Nüüd võin ausalt kinnitada, et olen mitte ainult saare saunas käinud, vaid seal ka külmetanud. Kuidas mu saare sõbrad selle patu välja lunastavad, jäägu nende mureks.

Olgu temperatuuriga kuidas tahes, aga kellad on saarlastel head ja täpsed, nagu ühingu esimees Johannes Pahapill oma tervitussõnavõtus tähendas. Täpselt kell kolm võis sügiskoosviibimise käima lükata ja lükatigi. Esimees seletas, mis eeskavalises osas juhtub ja pea saab ka iga lugeja sellest aimu. Enne aga tuleb koos kõigi koosolnutega kiitust avaldada neljale väsimatule juhatuse liikmele, kes olid kohvilaua valmistanud: Leida Helde, Hilda Härm, Pilvi Niit ja Leida Tõsine. Seda rikkalikku ja maitsvat lauda külastati agaralt ning külastuse tulemustega jäädi rahule. Töö kiidab tegijat ja täis kõht kokka. Ka veinijumal Bacchus oli laudadest mööda jalutanud ja igale lauale pudelikujulised jäljed jätnud.

Einetamisele järgnes show-time, mille vältel esimees projitseeris ekraanile fotosid oma külaskäigust Saaremaale juulis ja augustis. Teda saatsid sel reisil abiesimees Leida Helde ja sekretär Leida Tõsine. Osaleti kolmel üritusel: ühingu näituse avamine Kuressaare linnuses 23. juulil; visiit ühingu asutaja ja esimese esimehe Robert Kreemi mälestustahvli asukohta – tema sünnikoju Tatterselja metsavahi tallu Lünga külas, Salme vallas ja Kuressaare XII merepäevad 1-3. augustil.

Lisaks eelnenule oli võimalus näha 15-minutilist videofilmi, mille just näituse jaoks oli valmistanud Torontos sündinud ettevõtlik mees Alar Allas, kellest nüüdseks on saanud tõsisaarlane – ta peab Kuressaare lähistel talu ja kasvatab lapsi saarlasteks. Film kannab nimetust „Saarlaste Ühing Torontos – Eesti aadete hoidjana“.

Nagu kuulsime, ilmusid näituse avamisest positiivsed kirjutised mõlemas Saaremaa ajalehes – Oma Saar ja Meie Maa. Pärast näituse avamist toimus kõrvalruumis vestlusring, milles osalesid varem Torontot külastanud ajaloolased Külli Rikas ja Maret Soorsk. Johannes Pahapill esitas ettekande ühingu saamisloost ja saarlaste panusest EV taasvabanemisprotsessis. Ettekandele järgnenud diskussioonist koorus välja neli ettepanekut:

1) Toronto saarlaste praegune vanem generatsioon ja nende järeltulijad võiksid Eesti Genealoogia Seltsi Saaremaa osakonnaga kontakti luua ja tõsiselt käsile võtta perekondlike sugupuude uurimistegevuse.

2) Saarlaste Ühing Torontos võiks abistada Eesti Vabadusvõitlejate Muuseumi, mis asub Lagedis, Harjumaal, kauaoodatud projektiga: paigaldada kuskil Kanadas mälestusmärk admiral Pitkale.

3) Saarlaste Ühing Torontos võiks soovitada Kanadas elaval saare päritoluga ärirahval tutvuda Saaremaa ärindusettevõtete võimalustega, veetes mõned nädalad oma suvepuhkusest Saaremaal, kus elu on rahulik ja suhteliselt odav.

4) Saaremaa Muuseum koos Toronto saarlastega võiksid tõsiselt mõelda projektile, mille abil saaks teha update’i andmebaasis seoses saarlaste paigalduse ja tegevusaladega Kanadas.

Merepäevadel toimus üritus nimega „Saaremaa arengukonverents“. Oli heakvaliteediline muusikaprogramm ja toredad tantsuettekanded. Osaleti seminaril, kus luubi all oli mitmeid päevaprobleeme seoses saarte elu-oluga.

Esimehe ettekannet koos videofilmi ja valguspiltidega jälgiti elava huviga, kuid selle lõppedes koju ei kiputud, sest paljud olid märganud lauale paigutatud laululehti ja mäletasid esimehe avatervituses poetatud märkust, et „kui dirigente leidub...“. Neid leidus üsna mitmeid ja kuigi mõne juured olid üsna sügaval maismaas, muudeti kõik kohe „hädaristimise“ korras saarlasteks. Laulu kvaliteet selle all ei kannatanud.

Tänu teile, tublid saarlased! Järgmise kohtumiseni soojas saunas!

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Anonymous24 Sep 2008 22:24
Ega siinjuures keegi ei muretse et J’hannes laristab neid vahendid maha? Tema sonul Stella olevat pankrottis olnud ja elanud tema varalt.
Murelik ajaloolane22 Sep 2008 10:21
Hr. Pahapill kes on aktiivne mitmes organisatsioonis, ei ole vastanud küsimusele mis oli avaldatud Eesti Elu Foorumis , lk. 2, "Vajame Muuseumit" tiitli all. Viimane avaldus seal oli 26. 11. 2007

Lastele koguja kirjutas,

Meil ei ole ühtegi kindlat kohta kuhu panna meie esivanemate ajaloolise
» » tähtsusega vara. Nii kaovad meie seast tähtsad fotod, käsitööd, jm.
» Meil
» » oleks vaja säilitada neid asju meie lastele, et nad saaksid neid asju
» näha
» » ja nendest õppida. On varem kingitud asju ROM muuseumile Torontos, aga
» » nagu kuulda, meile kallid rahvariided on luku taga koidele söödaks.
» Meil
» » pole nendele asjadele eriti juurdepääsu. Eestisse on ka saadetud, aga
» meie
» » siinsetel lastel ei ole sellest kasu ja jällegi meil ei ole enam
» » sõnaõigust asjade kohta, mida me kingime ära.
» »
» » Kas ma saaksime korraldada muuseumi? Kuidas meie ühiskond saaks seda
» teha?
» » Oleks meil sellist kohta?

Murelik ajaloolane kirjutas,

» 4. novembril, 1997, "Vaba Eestlases" on ära toodud Eesti Kunstide
» Keskuse abiesimehe J. Pahapilli kõne mis oli ülevaade selle
» organisatsiooni 25 tööaastast ja pilk tulevikku.
»
» Seal ütleb et, "-EKK on soetanud ja hooldab ligi 600 eksponaadiga
» väärtuslikku kunstikogu, mis sisaldab nii Kanada eesti kunstnike kui ka
» teiste töid - nende hulgas kogumik Eduard Wiiralti graafikat;"
» edasi,
» "-on ostetud ligi 100 aakri (ca. 40 hektari) suurune maatükk, mis
» asub looduslikult ilusas Hockley orus Toronto lähistel ja oli mõeldud
» Eesti kunstimuuseumi ehitamiseks. Tunneme seda ka nime all "Esto Valley".
» Ühenduses Eesti taasvabanemisega aastal 1991, asetasime kunstimuuseumi
» projekti nn. "back-burnerile" ja jäime ootama sobivat aega ja võimalust
» see kunagi aktuaalseks muuta koos Kodu-Eestiga."
» edasi,
» "Meie ettepaneku kohaselt oleks eelpoolmainitud probleemile sobivaks
» lahenduseks "Elektrooniline Muuseum"."
»
» "Eesti Elu" 2004 Tähtraamatus on kirjas et Eesti Kunstide Keskuse
» President on Stella Pahapill, tel (kodus) 416-259-9779; stuudios
» 416-466-8885; epost: ; kodulk: www.estarts.ca
»
» Kus on praegu see kunstikogu mis annetati arusaamisega et rahvas saab
» seda näha? Loodan südamest et see ei halleta kuskil kappis/keldris. (Umbes
» 40 Viiralti graafika lehte saadeti Austraaliast loodetavale muuseumile.)
» Võibolla ilutsevad kellegi isiklikus kodus/kogus.
» Hiljem müüdi Esto Valley ära? Mis sai sellest rahast mida inimesed
» annetasid heast südamest/tahtmisest muuseumi heaks?
» Pr. Kerson-Pahapill on algusest saadik olnud ainuke President. Mis
» saab selle organisatsiooni pärandist tema surma puhul?» Kas keegi tegi vahet Eesti Kunstide Keskuse ja Kontsertbüroo vahel?
» Kas Kontsertbüroo oli isiklik majanduslik ettevõtte?
»
» Lisaks: Pr. Pahapill üritas muuseumit üles seada mitmet moodi -koos
» House of Remenyi klaveripoega, kui Roy Thompson Hall'i vastas oli võimalus
» hoonet osta, -osta kõrghoone, kus korterite üür oleks maksnud muusemi
» jooksvad kulud jne.
»
» -Tartu College'is asub Endel Aruja nimeline arhiiv. epost
»
» -Eesti Keskarhiiv Kanadas c/o EKN-i büroo, tel. 416-465-2219
» -Toronto Eesti Maja Kunstikomitee kodulk: www.estohouseart.org

Pr. Stella Kerson-Pahapill on nüüd Manalas. Mis saab Eesti Kunstide Keskuse varandusest/kunstikogust, mis annetati Eesti Rahvale vaatamiseks?
süt tervishoiu osakond20 Sep 2008 07:39
Soovitame külmetada-saanul, heal ajakirjanikul juua suur klaasitäis kuuma saare kibuvitsaõieteed, millele lisatud s-lusikatäis värsket ehtsat saare mett. Küllap see tal tervise peatselt tagastab!

Loe kõiki kommentaare (4)

Eestlased Kanadas
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus