Üks Teise maailmasõja tummadest mälestusmärkidest pärast sõda sündinud valgalased ei teagi, et varem olid nende puude asemel majad.
Foto: Üllas Linder
Foto: Üllas Linder
Milline on hea lahendus? Kas seda on üldse olemas? Või on halb lahendus parem kui lahendamata probleem?
Kangelased ja reeturid
Kas pronkssõdur on kangelane või reetur, vabastaja või anastaja, eestlane või venelane? Vastus oleneb vastajast.
Kas 9. mail pronkssõduri juures pidu pidavate venelaste vastu sinimustvalge lipuga läinud mees on kangelane? Ühed on selles veendunud, teised küsivad, palju Vene luure talle maksis. Tulemuseks on ju pahandus, millest Venemaa üritab kasu saada.
Põikaks korraks endisesse Jugoslaaviasse. Need mehed, keda Haagi tribunal sõjakurjategijatena süüdi mõistab, on oma rahva silmis sageli kangelased. Või läheme kaugesse minevikku.
Spartacus oli roomlaste silmis mässav ori, ajalugu peab teda aga vabadusvõitlejaks. Selliseid eriarvamusi on olnud lugematu arv kordi.
Venelaste ja eestlaste tõde
Venelaste jaoks oli Teises maailmasõjas selge vaenlane – Saksamaa. Eesti jaoks olid nii sakslased kui ka venelased võõrad vallutajad. Venelased peavad end Euroopa vabastajateks. Et neil mõne maa jaoks võis olla teistsugune roll, ei mahu neile pähe.
Kindlasti on olemas Teises maailmasõjas ära kasutatud eestlaste tõde või vähemalt nende valu. Laskurkorpuses sõja läbi teinud professor Juhan Peegel kirjeldab teisipäevases Postimehes, kuidas Eesti kaitsevägi punaarmeele allutati. Nad ei tahtnud punase Venemaaga liituda. Neil oli oma väeosa, kellel oli oma kodumaa, aga iseasi, kuidas neid ära kasutati.
Mis saab ikkagi pronkssõdurist?
Teise maailmasõja võitjad otsustasid, et fashismi ülistavad kunstiteosed tuleb hävitada. Mida teha kommunismi ülistava kunstiga? Ja kas pronkssõdur ülistab kedagi või nutab taga tapetud sõjamehi?
Juhan Peegel viiks pronkssõduri Tallinna kesklinnast välja. Siiski tahaks ta mingit mälestusmärki sõtta jäänud eesti meestele.
Peaminister Andrus Ansip on mitmel korral rääkinud pronkssõduri äraviimise vajadusest. President Arnold Rüütel moodustaks komisjoni, mis peaks viima kompromissile. Keskkonnaminister Villu Reiljan teeks mälestusmärgile aia ümber ja alustaks väljakaevamisi, et selgeks teha, kas sinna on kedagi maetud ja kes need inimesed olid. See võimaldaks platsi meeleavaldajatele sulgeda, ajaloolist tõde selgitada ja lahenduse otsimiseks aega võita.
Pronkssõdur asub Tallinna territooriumil ja vähemalt osaliselt on õigus neil, kes pealinna keskerakondliku võimu poole näpuga näitavad. Loomulikult ei taha Keskerakond valijate hääli kaotada ja peab leidma nii eestlasi kui ka venelasi rahuldava lahenduse.
Eesti venelaste parteid on väga jõuetuks muutunud. Pronkssõdurist on saanud venelaste uus koondaja, võib-olla koguni uue tugeva partei moodustamise ajend. Minu arvates oleks Eestile kasulikum, kui venelased ka edaspidi Keskerakonna poolt hääletaksid ja uut tegusat vene parteid ei teeks.
Pronkssõdurile uus tähendus
Ma olen nõus Tallinna linnapea Jüri Ratasega, keda pronkssõdur ei häiri. Mind häirivad hoopis seal punaseid lippe lehvitavad ja viina joovad venelased. Kui nemad sinna enam ei tuleks või ainult kultuurselt lilli tooks, siis võiks monument seista viimsepäevani oma kohal.
Kas pronkssõduri äraviimine oleks lahendus? Kuju mälestamiseks võib ju ka tühjale platsile leinama tulla.
9. mail korraga kahe vastandliku meeleavalduse lubamine oli kindlasti Tallinna linnavõimude viga. Teisest küljest need, kes ärrituvad Eesti riigilipust, elavad ilmselt vales riigis.
Pronkssõduri juures peakski lehvima iga päev sinimustvalge lipp, nagu Pika Hermanni tornis. Ja nõukogude punalipud tuleks seadusega võrdsustada natside haakristilippudega. Sellega näitaksid eestlased avalikult ka oma fashismivaenulikkust. Venemaa ju süüdistab meid natsisõbralikkuses!
Mina paneks pronkssõdurile uue tahvli, mis mälestaks Teise maailmasõja rinnetel hukkunud eesti mehi, keda võõrvõimud sundisid enda eest sõdima. Huvitav, kes pronkssõdurile siis värvi hakkavad mäkerdama, kas eestlased või venelased?
