Kord peapiiskop Udo Petersoo
mind kucus Peetri kirikusse teenima.
Mõeldud-tehtud treisin jutlust,
disposiciooni exegeesiga.
Et olin Eestis pöidlakyydi mees,
Siis seda yritasin Kanadaski teha.
Startisin yll civilisti riided,
tavavormgi seljakotti pakituna.
Peagi peatus kena sõiduauto.
Juhix baasi teenija alloficer.
Poolel’ teele enda koju viis, kus
murest murtuna mu pani bussile.
Õnnelikult ilmalinna jõudsin,
tänavale Young Street’ile.
Suvalisest kohast väljusin
et jalutades minna edasi.
Mõne ajapärast helistasin
õpetaja Jaan Noale kes,
Eestist teenis ajutiselt pagulasi.
„Kus oled vend?“ Ta kysis kohe.
„Kahe tuhande kaheksasaja kolmekymne
viienda maja ees, siin kõnnin viisakat.“
Jaan naeris telefoni teatas, et veel
jäänud tulla 30 kilomeetrit prisket.
Teekonda yhistranspordiga jätkasin.
Ja peagi jõudsin Jaani korterisse.
Sel pyhapäeval kõlas kirikuis
kodueestist mõtteid mahlaseid.
Tänaseni tunnen tänuvõlga kõigi ees,
kes kostitasid, lahkelt võcid vastu.
Tööd niigi palju Kanadal multikultuursel,
rohujuuremehi koolitada Tarvastust.
Tutvust imelikku tähistasime
vennastumist reformacioonist.
„Pink Floyd“-i nagu lives kuulasime
Torontot või Ontariot unenäolist.
