Päriselt ikka Thanksgiving, tänupüha, aga tuntud ka kalkunipeona, sest need inglased, kes aastal 1620 oma purjelaeva Mayfloweriga uude maailma jõudsid ja olid esimese talve näljasurma üle elanud said järgmise sügise lõikuspüha ajal jahisaagiks hulga “suuri linde” nagu mainis uustulnukas Edward Winslow oma aruandes. „Ühe päeva jooksul püüdsid nad nii palju linde, et nendest jätkus kõikidele terveks nädalaks,“ lisa ta. Edward küll ei osanud neid kalkuniteks nimetada, aga mis muud nad said olla.
Esimese talve kannatused olid rasked. Ainult 53 120st kes uude maailma jõudsid jäid ellu. Ellu jäänutel oli põhjust pühitseda ja tähistada. Esiteks seda, et nad veel elasid, edukat sügist saagikoristust ja seda, et tänu kohaliku Wampanoagi indiaanlaste hõimu lahkele abile nad said järgmiseks talveks rikkalikult toitu varuda.
Edward Wilson, kirjutas: ”Paljud indiaanlased tulid meid külastama, nende hulgas ka nende suurim kuningas Massasoit, umbes üheksakümne mehega. Nendega me lõbutsesime ja pidutsesime kolm päeva. Nad läksid jahile ja tabasid viis hirve, mis nad tõid meie istandusse ja kinkisid meie kubernerile, kaptenile ja teistele. Kuigi alati polnud meil toitu nii külluslikult, nagu siis kui nad olid koos meiega, tänu Jumala headusele oleme nii kaugel puudusest, et soovime, et ka nemad saavad osa meie küllusest.“
Immigrantide võidukäik, peolaua õitseng
Nagu hilisemad sündmused on näidanud, on indiaanlastel rohkem kui küllalt põhjust kahetseda oma heldust ja sõbralikkust nende maale asunud kontvõõraste vastu, samuti nagu tänapäeval paljudel rahvastel, kaasaarvatud eestlastel. Paljud indiaanlased ongi kuulutanud USA tänupüha leinapäevaks.
Traditsiooniline tänupüha seadustati ametlikuks riigipühaks aastal 1863, verise kodusõja päevil, tolleaegse presidendi Abraham Lincolni eestvedamisel. Lincoln lootis, et uus püha ühendab kibedalt lõhestatud riiki.
Sel aastal on uues maailmas 53 uus-Ameeriklase asemel 327 miljonit Ameerika Ühendriikide elanikku ja USA on tõusnud maailma võimsamaks riigiks. Aga samuti nagu 323 aastat tagasi sööb Ameerika rahvas ka selle aasta tänupühal, palju kalkuneid – seekord umbes 46 miljonit. Sellele lisaks 36 miljonit kilo tavalisi ja 33 miljonit kilo magusaid kartuleid. Kalkuniprae juurde on ka traditsiooniks muutunud jõhvika tarretist. Seda kulub 33 miljonit kilo, küllalt, et täita kaheksa olümpiasuurust basseini.
Peamine magustoit on kõrvitsa rõngaspirukas -- vahukoorega. Samuti populaarsed on õuna- ja pekanipähkli pirukad. Neid kulub umbes 19 miljonit.
Tänapäeva tavalise 13, 6 kilose kalkuni küpsetamine (täidisega, muidugi) elektri ahjus võtab aega kuus ja pool tundi. Võiks arvata, et tänupäeva järel tulevad suured elektriarved. Võiks nii arvata, aga see oleks vale arvestus. Paljud pered kogunevad traditsiooniliselt suguvõsa pater familias koju. See tähendab, et paljudes teistes kodudes on ahjud kasutamata ja termostaadid alla keeratud. Elektriarved hoopis kahanevad.
Seevastu tõusevad aga transpordi kulud. Maanteed on pühade ajal täis autosid ja lennujaamad on tulvil reisijatest.
Kas kotkas või kalkun?
USA seadusandjad kuulutasid aastal 1782 kaljukotka Ameerika rahvuslinnuks. Oli aga neid kes ei pidanud seda õigeks, nende hulgas ka respekteeritud ameerika riigiisa Benjamin Franklin.
"Omalt poolt," kuulutas ta, "ma soovin, et kotkast poleks valitud selle riigi esindajaks. Ta on halva moraaliga lind, ta ei püüa oma elatist ausalt. Võib-olla olete teda mõne kuivanud puu otsas istumas näinud. Olles ise liiga laisk, et kala püüda, jälgib ta kalakulli ja kui see usin lind on kala kinni püüdnud ja kannab seda oma poegade jaoks pessa, jälitab kaljukotkas teda ja võtab selle ebaõiglaselt omale.“ Franklin väitis, et kalkun oleks olnud sobivam sümbol. "Palju auväärsem lind ja tõeline Ameerika põliselanik," tõi ta välja. Ta möönis, et kalkun on "natuke edev ja rumal", kuid väitis, et sellegipoolest on ta "julge lind". Kongressi Franklin ei suutnud veenda. Kotkas jäi USA rahvussümboliks.
Metsikud kalkunid on toredad linnud. Illinois osariigis elades imetlesin neid sageli tänavaäärsetes metsatukkades. Aga farmides kasvatatud ülisuured valgesulelised pole mitte ainult natuke rumalad, nagu möönis Franklin. Nad on pururumalad ja närvipuntrad, kes satuvad tihti paanikasse ja vigastavad või isegi surmavad üksteist.
Kui ma noore vanemleitnandina USA armee lennukoolis lenduriks õppisin, oli lennukooli läheduses mitu suurt kalkunifarmi. Mõnele kalkuni ajuga lendurpoisile tegi nalja nendest madalalt üle lennata ja paar tuhat kalkunit paanikasse ajada. Kalkuni kasvatajale oli asi naljast kaugel, sest kalkunid võivad paanikas üksteise otsa joosta ja lämbuda. Pärast seda, kui mõned farmerid lennukitele tule avasid ja oma kongressimeestelt abi palusid, pidime me oma lennukaartidel kõik kalkunifarmid punaseks värvima ja meile teatati, et kalkunifarmist ülelendajad visatakse lennukoolist välja.
Oleme tänulikud
Paraku on maailmas ka palju paha, aga üritame tänupühal leida põhjuseid ka tänulikud olla. Ameeriklased võivad tänulikud olla selle eest, et nende mannetu, korruptiivne ja seniilne president Joe Biden, kes tõenäoliselt läheb ajalukku kui USA kõige viletsam president, asendatakse järgmise aasta valimistel paremaga. Eelkõige selle eest, et Bideni senised kolm võimuaastat pole Ameerikat suutnud veel täielikult hävitada.
Eestlastel on põhjust tänulikud olla, sest Ukraina vaprad vabadusvõitlejad on oluliselt nõrgendanud Eesti ja eestlaste kõige ohtlikumat välisvaenlast, Putini Venemaad ja kärpinud meie sisevaenlaste tiibu. Meie sisevaenlased, Stalini ja ta järglaste poolt Eestisse asustatud okupandid ja nende järglased, on siiski kahjuks ikka veel kõige suurem oht eestlusele ja Eesti Vabariigile mida valitsevad eestlased.
Oleme tänulikud, sest Eestis on ikka veel rahvuslasi, kes arvavad, et eestlastel on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal ja kes selle nimel ikka veel tegutsevad.
