Noor lõõtsakuningas tagasi Metsaülikoolis (1)
Eestlased Kanadas | 01 Jun 2018  | Anu GrabbiEWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Kotkajärve Metsaülikool (18-25 august) katab väga hästi paljusid valdkondi sel suvel: sotsioloogiat, psüholoogiat, ajalugu, poliitikat, bioloogiat, kirjandust ja siis veel ehetekunsti ja kandlemängimist ning toome esile vabatahtliku töö olulist osa meie ühiskonnas ja kuidas sellega saab paremini kaasa lüüa Eestis. Muidugi tuleb meile Eestist rahvatantsu õpetaja ka. Eelmisel suvel Metsaülikooli perele kukkus sülle haruldane noor rahvamees ja üliandekas muusik Eestist Richard Ott Leitham, kellel on ka pereliikmeid Kanadas. Oleme tänulikud Anu Grabbile, kes nüüd elab Eestis ja sai kokku Otiga. See mõnus intervjuu ongi selle kohtamise tulemus.

AG: Kuidas sind kutsuda, kas Richard Ott või lihtsalt Ott?

OL: Lihtsalt Ott sobib väga hästi.

AG: Tulid kohtuma sellise hea energiaga, täis rõõmu, kust tulid?

OL: Tulen just Georgiast ehk venepäraselt Gruusiast Batuumist, Musta mere äärest. Seal oli festival rahvatantsijatele, käisime neile pilli mängimas. Üllatavalt suur festival oli, kokku kuskil 20 riiki. Oli üliäge olla nädal koos gruusia mõõgatantsijatega, õppisin nende muusikat ja tantse tundma.

AG: Kas sellest kogemusest saad ka kaasa võtta midagi Metsaülikooli?
OL: Peab mõtlema. Praegu on selline seedimisaeg, wow effekt on möödas ja nüüd otsin võimalusi, kas ja kuidas gruusia muusika käike tuua sisse oma akordionimängu.

AG: Aga räägime nüüd siis eesseisvast Metsaülikooli suvest. Kindlasti on kõik väga rõõmsad kuuldes, et oled jälle tulija. Mis sul oleks plaanis sel korral juurde lisada, muuta, täiendada? Või ootad sa ise midagi erinevat, uut Metsaülikoolilt?
OL: No nüüd on teada, et väga palju rahvast Metsaülikoolis on laulu- ja tantsurahvas. Nüüd ei pea enam seda põdema, et huvitav, kas võiks siinkohas pilli lahti võtta või mitte. Kindlasti tahaks mängida uusi lugusid aga ka mõnesid vanu laule.

Pigem ma ise ootaksin seda, et eelmisel aastal minu jaoks väljatulnud „seal pool“ loodud lauludega rohkem kokku puutuda. Nagu esimese vabariigiaegsed lood, mida siin enam üldse ei tunta, ega laulda. Löötspillimängijana tean ma neid meloodiaid, viisijupid on säilinud aga sõnad kaotsi läinud.

Kui oma kanada tädi juurest keldrist leidsin mõned vanad laulikud, siis seal olid jälle ainult sõnad, püüdsin juurde mõtelda, mis see viis võiks olla. Eriti hinnaliseks pean Ingrid Jaenese poolt mulle eelmisel aastal antud laulikut, mis oli Chicago Eesti Maja poolt väljaantud „Lorilaulude raamat“ ja jälle, sul on sõnad aga viise ei ole. Aga tänu mingitele rõhutuskäikudele võib aimata, mis see viis on. Tore oleks kohata kedagi, kes rohkem mäletab nende laulude kohta. Raamat ise oli välja antud midagi 1985 või nii.

AG: ,Kas sul on ka mõned tegemised, mida tahaks korrata, või mis jäid üldse esimesel korral tegemata?
OL: Katsun seekord pilliga mitte vette kukkuda. (naerame selle peale koos)

AG: Mitu korda kukkusid siis?
OL: Ühe korra, ei olnud nii mõnus ... Kui Eestisse jõudsin, avastasin esimese asjana, et pillivedrud olid rooste läinud, pidin väikse remondi tegema. Aga eks ma ise olin süüdi, tee oli vähe libe, ütleme niimoodi...

AG: Aga midagi, mis jäi tegemata?
OL: Võib-olla olekski see, et tahaks uurida mingite laulude kohta rohkem. Katsun mingit eeltööd teha ise ka ja sellest projekti luua, selgitamaks, millised laulud on alles jäänud ja kuidas sõnad on muutunud. See oleks just mulle endale huvitav.

AG: Kas oskad tuua välja ühte hetke, momenti, mis kõige selgemalt salvestus mällu unustamatuna?

OL: Kuna ma oma vanaisa hästi ei tundnud, siis kõige toredam ja südamlikum oligi see, kui tulid need inimesed, kes vanaisa tundsid , uurisid mind, öeldes „Leitham... mis, Richard, mhm... ma tundsin su vanaisa!“ Ja seda juhtus nagu iga päev umbes viis korda selle väikse grupi sees, see oli väga äge! See andis mulle nii palju juurde vanaisa tundmiseks, olen väga tänulik nendele inimestele. Kuna mina elasin Eestis, vanaisa Kanadas, olen kohtunud temaga väga väiksena ainult korra.

Südamliku hetkena nimetaksin ka seda tunnet, mis tekkis mingite lugude puhul nagu näiteks „ma tahaksin kodus olla“, see inimeste kaasaelamine laulule oli palju sügavam kui Eestis. Eestis on see tavaline simmani lugu aga seal saab see laul hoopis teise maigu.

AG: Tahad midagi lõputseks ütelda?

OL: Ütleksin ainult:“Pange kõrid valmis!“

Rohkem informatsiooni on saada MÜ veebilehel www.eesti.ca/mu ja ka juhatajalt Maimu Möldrilt aadressil või telefoninumbril 416-421-3812.



 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mehis05 Jun 2018 08:01
Kuule Ott - oled teretulnud Chicago’sse igal ajal - lihtsalt anna teada - uuriks lorilaulude meloodiat - Mehis - CEM nôukogu liige

Loe kõiki kommentaare (1)

Eestlased Kanadas
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus