Marje Joalaid, Tallinn
17.–22. augustini toimus Torontos 23. rahvusvaheline onomastikateaduste kongress – 23rd International Congress of Onomastic Sciences. Paljudele võõra sõna – onomastikateadused – taga on tegelikult teadus nimedest. Nimedest Torontos tol augustinädalal räägitigi: kohanimedest ja isikunimedest, tänavanimedest ja ärinimedest, põlisrahvaste ja juudi nimedest, nimedest kirjanduses ja kaartidel jne. Sektsioonides peeti üle 150 ettekande, lisaks veel nimebibliograafiate tutvustused ja plenaarettekanded. Viimaseid oli kolm, neist kaks puudutasid Kanada kohanimesid. André Lapierre (Ottawa Ülikool) rääkis Kanada kohanimedest ja nende päritolust üldiselt, Lynn Peplinski ja Sheila Oolayou (Inuit Heritage Trust) ettekanne oli innuiitide alade kohanimedest.
Esimesed rahvusvahelised nimekongressid toimusid 1938 ja 1947 Pariisis ning alates 1949. aastast on neid korraldatud iga kolme aasta tagant mõnes maailma nimeuurimiskeskuses. Seekordne kongress toimus Toronto Yorki ülikoolis, kuid Kanadas on kongress toimunud ka korra varem – 1987. aastal Québecis. Eesti nimeteadlased on nimekongressidest osa võtnud 1990. aastast alates. Eestlaste kongressimaailma lülitamisel oli tähtis roll soome teadlastel, sest just Soomes Helsingis toimus 1990. aastal ICOS17th. Soomlased tegid kõik, ka materiaalselt, et eestlased ja karjalased osalema pääseksid. Eestlased on osalema jäänud, Venemaa koosseisus oleva Karjala Vabariigi teadlased on aga kongressi osavõtjate nimekirjast vaikselt kadunud.
Tänavusel kongressil oli Eestist osavõtjaid kuus. Peeter Päll Eesti Keele Instituudist kõneles Eesti, peamiselt Tallinna tänavanimedest. Esimene teadaolev Tallinna tänavanimi on Forum, praegune Raekoja plats, nimi viitas ilmselt turu asukohale. Eesti tänavatel on ikka olnud mitu nime – eestikeelne, saksakeelne ja venekeelne, mõnel perioodil ka rootsi- (Põhja-Eestis) või poolakeelne (Lõuna-Eestis). Sealjuures pole tänava erikeelsed nimed sugugi alati tõlked ühest keelest teise, vaid võivad olla ka täiesti iseseisvad nimed. Nii on Tallinna Harju uulits (sõna tänav toodi eesti keelde keeleuuendusega) olnud vene keeles Novaja ulica ’uus tänav’ ja saksa keeles Schmiedestra?e ’sepa tänav’.
Annika Hussar kõneles eesti eesnimedest 19. sajandil, kui nimepanekus hakkasid aset leidma muutused. Hakkasid levima vanade originaalnimede mugandused (Johannes > Jaan), sajandi lõpul lisandus uusi saksa päritolu nimesid, sajandivahetusel aga hakati lastele panema ka rahvusromantilisi eesnimesid (Lembit, Õie).
Marit Alas jälgis kohanimede muutumist Pöide kihelkonna näitel ja leidis, et 1787. aastaga võrreldes on kadunud umbes pooled nimed. Nimede kadumise põhjused võivad olla looduslikud või sotsiaalsed muutused, millest eriti viimased on möödunud kolme sajandi jooksul ja eriti viimasel ajal olnud olulised.
Evar Saar kõneles Võrumaa kohanimekorpuse (kokku umbes 23.000 nimeobjekti) näidetel kõige tüüpilisematest nimeandmisprintsiipidest Võrumaal.
Mariko Faster rääkis kohanimede kokkutõmbumisest ehk kontraktsioonist läänemeresoome kohanimedes, see on tüüp, kus nimest Mäepää on saanud Mäebe. Võrreldes Soome nimevaraga on Eesti kohanimedes kontraktsioon üldisem, kui Soomes esineb see ainult loodusnimedes, siis Eestis nii loodus- kui ka asulanimedes.
Marje Joalaid pidas oma ettekande läänemeresoome isikunimeliidetest. Liitelised nimed esinevad juba Henriku Liivimaa kroonikas. Kõige tuntum neist liidetest on -oi, mis algselt on olnud hellitlev-vähendava varjundiga, mis nimedes ei pruugi alati välja tulla. Kuigi ristiusuga koos tulid ka ristinimed: roomakatoliku (alates 16. sajandist luteri) usku rahvail (eestlased, soomlased ja liivlased) peamiselt ladina, kreekakatoliku ehk vene õigeusku rahvastel (vadjalased, vepslased, karjalased) peamiselt kreeka päritolu nimed, on läbi aegade kasutatud ametlike nimede omakeelsetes variantides vana, liitelist nimemoodustust. Sufiks -oi on eri läänemeresoome keeltes aegade jooksul kas samaks jäänud või häälduslikult muutunud, nt. eesti keeles on sellest saanud u. Eks me kõik ole kuulnud, et Juhan on Juku ja Mihkel Miku. Niisama on soomlastel ja karjalastel Mikko ja setudelgi Miko. Maria on Marjoi karjalastel, isuritel ja osal vepslastest, Marjo aga vadjalastel. Eriti noorte eestlaste kõnekeeles on u-sufiks hakanud väga levima. Läänemeresoome keeltes võivad sellised oma liitega nimed olla üsna sarnased, kuigi nimed on kahtlemata tekkinud igas keeles iseseisvalt. Nii on Peeter eesti keeles Pet´s ja Katrin Kat´s, liivi keeles vastavalt Pet´š ja Kat´š. Soomlastel ja karjalastel on Annukka ja Marjukka, vepslastel Annuk ja Marjuk (Anna ja Maria).
Kõige väiksema kõnelejate arvuga läänemesoome rahva liivlaste nimesid puudutas koguni kolm ettekannet, kõik läti teadlastelt. Laimute Balode rääkis kohanimedest Lätis, Pauls Balodis isikunimedest samas, mis on liivi päritolu. Ka Ilga Jansone ettekanne puudutas läänemeresoome, sh. liivi päritolu kohanimesid Lätis. Soome kohanimedest oli kongressil neli ja lapi (saami) kohanimedest üks ettekanne.
Järgmine kongress toimub 2011. aastal Kataloonias (Hispaania) Barcelonas.
Nimekongress
Eestlased Kanadas | 12 Sep 2008 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
