„Vaba Eesti Sõna“ avaldas 14. aprilli numbris pikema kirjutise Priit Parmingult pealkirjaga „Need teod süüdistavad“, kus antakse detailne ülevaade küüditamistest ja tapmistest, mis Eestile minevikus osaks said. Seda artiklit on masendav lugeda, ehkki üldine sisu on ammu tuttav. Autoril on õigus, et tookordset Eestit tabanud rahvamõrva on väga raske unustada. Aeg parandab küll haavad, kuid armid jäävad kauaks püsima.
Käesoleva kirjutise sihiks pole P. Parmingu toodud fakte korrata. Kuna aga olen esimese iseseisvusaja laps – sündisin, kasvasin ja sain alghariduse tookordses Eesti Vabariigis ning elasin isiklikult kaasa 1939.-41. aastate sündmustele – siis lubatagu mul lisada mõned mõtted tolle aja traagika kohta.
Priit Parmingu artikli üks valusamaid osi on 1949. a. suurküüditamise läbiviijate ühe grupi nimekiri. Loetletud on 27 meest, kellest 25 on nime alusel eestlased. Aukraadide järgi pidid nad vanuselt olema kusagil 30 ümber, seega sündinud ja kasvanud Eesti Vabariigis. Ja sellest hoolimata aidati võõra võimu poolt teostatud kuriteole õhinal kaasa.
1940. a. juunisündmused, kui EV hävitati, on liigagi hästi meeles. Mäletan, kuidas eestlastest Rahva Omakaitse (RO) üksused, püsside ja punaste käesidemetega, marssisid Tartu tänavatel (augustiks oli RO-s juba 6349 meest!). Meenub kärarikas punaste miiting Tartu raekoja ees. Juba 21. juuni õhtul tõid Eesti Töölisspordi Liidu liikmed Tallinnas Pika Hermanni tornist maha sinimustvalge lipu. Nägin ka pealt, kui inimesi tänaval arreteeriti ja mäletan hommikut pärast juuniküüditamist.
Olgu rõhutatud, et minu emale oli kogu asi algusest peale selge, sest 1919 soris ta paljakäsi läbi eesti kommunistide poolt metsikult mõrvatute laibad Rakveres, otsides oma isa. Emal oli aga mitu punaste vaadetega kooliõde Rakvere gümnaasiumist (ülikooliharidusega naised!). On meeles tubakasuitsust sinine elutuba, kus ema poole ööni nendega vaidles, kui nad talle püüdsid selgitada, kui hea see uus kommunistlik kord ikka olevat!
Kahjuks ilmnes kommuniste ka mu algkooliõpetajate ja -kaaslaste hulgas. Oli teisigi inimesi nii linnas kui maal, kes küll otseselt polnud punased, kuid kes siiski leidsid, et „nüüd on uus kord ja hakkame selle järgi elama“, just nagu oleks 1940. aasta pööre olnud normaalne muudatus.
Krooni pani kõigele pähe punaeestlaste 21-liikmeline delegatsioon, mis 29. juulil 1940 sõitis Moskvasse paluma, et Eestist saaks Nõukogude Liidu osa! Ajalehes toodi fotosid, kus grupp nautis vaateid Kremli katuselt ja hiljem laevasõitu Moskva-Volga kanalil. Seal nad seisid laevalael rõõmsate nägudega, kõige ees Juliana Telman, Johannes Lauristin ja Neeme Ruus. Pole ime, kui Eesti vaenlased tänapäevani väidavad, et „ise ühinesite“! Kahjuks on meil vähe üldsust mõjutavaid tõendeid ette näidata, et see siiski nii polnud. Kurvem on veel, et ehkki EV hävitamise üldplaani juhtis Moskva, tegid enamuse mustast tööst meie oma rahvuskaaslased. Kui siis 1941. aasta juunis toimus esimene suurküüditamine, pandi küüditatute nimekirjad kokku kohalike punaeestlastest võimumeeste poolt. Pole vaja lisada, et isiklikud vihavaenud mängisid siingi osa.
Võib väita, et kommunistide arv eesti rahva hulgas oli siiski väike. See on tõsi. Kui aga arvestame eesti rahva kogemusi punavõimuga alates Vabadussõja veretöödest ja lõpetades piirivalvurite tapmisega 1938, siis poleks sedagi hulka tohtinud olla.
Kerkib küsimus, miks olime me rahvana niivõrd lõhestatud. Selle kohta on palju arvamisi ja igas neist on omajagu tõde. Ise olen mõelnud asjaolule, et eesti rahvas oli pikka aega kahe vastandliku suurvõimu, baltisakslaste ja Vene tsaaride, lükata-tõmmata. Kumbki neist jättis rahva teadvusse oma jälje, sageli üsna erineva. See oli üheks takistuseks stabiilse ja vastutustundliku demokraatia arengule, kui Eesti viimaks iseseisvaks sai.
Nüüd aga lõpetan jutu minevikust, sest olnut muuta ei saa. Vaatleme hoopis uut Eestit, sest eeloleval sügisel täitub Eesti taasvabanemisest 20 aastat. Võib seega öelda, et seisame ajaliselt umbes seal, kus EV oli aastal 1938. Aga milline vahe!! Praegu tervitab meid stabiilne vabariik, mis on pälvinud teiste rahvaste imetluse. Maailma ajakirjandus räägib Eestist peaaegu alati kiitvalt. Pangem ka tähele hiljutisi valimisi, kus riigitüür hoiti kindlates kätes, hoolimata puudustest ja probleemidest, mis Eestit vaevavad. Kerge oleks olnud haarata populistlike „lahenduste“ järele, nagu see mõnes riigis on juba olnud. Seda aga ei juhtunud; kaine kaalutlus jäi siiski peale. Olgem selle üle tänulikud.
Minevikust ja olevikust (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Valge, Rein Priido p., sünd. 15. aug.1914.a. Tallinnas tisleri pojana. Isa päris 1922.a. vana¬isalt Saaremaal talu, kuid sattunud majanduslikesse raskustesse, müüs selle ning hakkas 1924.a. ehitustööliseks. Käis Tallinnas,Saaremaal ja hiljem jälle Tallinnas algkoolis, mille lõpetas 1935.a.
Kuni 1933.a.mitmesugusil juhuslikel töödel. 1933.a.alates töötas Livo ja Onioni riidevärvimise töökodades.
1938.a. kuni juunipöördeni 1940.a. Unioni vabriku töölisvanem.1938.a. valiti Tallinna Tekstiilitööliste a/ü juhatusse, sama aasta sügisel tagandati a/ü juhatus siseministri poolt. Pärast juunipööret "Unioni" komissar. Sept. 1940.a. Eesti a/ü Kesknõukogu instruktor kuni sõja puhkemiseni.
EK(b)P lkiikmekand. märtsist 1941.a. Praegu õhutõrje patarei luurevaatleja, jefreitor.
Esimesed sammud sõja
puhkemisel
Sõja puhkemisel olin Nõmmel väljasaadetute varandusi registreerimas. Sain EK(b)P Tallinna Komiteelt korralduse kiiresti registreerimine lõpetada ja Tallinna tulla. Tallinnas teatas EAK esimees sm V.Sassi, et tuleb homme tööle asuda (olin teist päe¬va puhkusel). Järgmisel päeval (23.VI41) tegi sm Sassi mulle kui EAK kaadrite osak. instruktorile korralduse eraldada igaks juhuks kõik aktiivsemate tõötajate ankeedid, mida ma ka tegin.
25. juunil helistati mulle partei Tallinna Komiteest, et tuleb astuda hävituspataljoni. Läksin kohe Tornimäe tän. (Aeroklubi maja), kus asus häv.pat. Meid oli umbes 200 meest. Töötasime päeval oma töökohtadel, öösel aga magasine pataljoni ruumes. Relvastuseks anti meile peale automaatpüstolite vene ja inglise vintpüsse. Pataljoni ülemaks oli vene rahvusest kapten, kelle nime ei mäleta. Pataljoni koosseisu kuulus ametühingute ja käitiaste aktiiv. Tuttavatest mäletan Metallitööliste a/ü sotsiaalkindl. osk. juhatajat sm Konstantin Vaherit ja Metallitööliste a/ü kultuuriosak. juh. sm Reetsi, kes andis välja relvi.
Parteiline mobilisatsioon
29. juunil sain EK8b)P Tallinna Komiteelt kirjaliku tea¬te, et olen mobiliseeritud Punaarmeesse parteilise mobilisat¬siooni korras ning pean ilmuma 29. juunil kell 10 Tallinna Komiteesse kaasa võttes ühe paari puhast pesu, lusika, kruusi, käteräti jne. Teatelehele oli allakirjutanud sm Laube.
Tallinna Komiteesse kogunes meid umbes 100 meest. Tall. Komitee sekretär sm Laube teatas, et partei on määranud meid eriülesande teostajaiks. Milles meie ülesanne seisab, meie ei teadnud, arvasime, et meid saadetakse Riia poole. Üldkorraldajaks oli sms. Kanger Tall. Komiteest. Meid jaotati kolme rühma ning paigutati iga rühm eri autobussile. Samal päeval sõitsime kella 16 - 17 palku Tallinnast välja ja jõudsime öösel Virtsu. Seal asusime laevale ning sõitsime Kuivastu sa¬damasse. Kuivastus asusime uuesti bussidele ning sõitsime Kuressaarde.
Osa sõitis maakonda. Meie 30-meheline grupp jäi linna. Peale sm Kangeri kuulus meie gruppi tuntud seltsimeestest kirjanik Ado Hint, Tekstiiltööstuse Peavalit¬suse juhataja Heinrich Roog, Tekstiilitööliste Ametühingu esimees Korb, Ehitustööliste Ametühingu esimees Aug.Kuusberg, Riigiteenistujate a/ü esimees Erik Paulsen, "Punase Koidu" dir. Delsky, Kaubanduse Rahvavakomissari asetäitja Vseviov, Meretransporditööliste a/ü esimees T. Tiitus, kommunaaltööliste a/Ü esimees Julius Grünberg, Kaubandustööliste a/ü esimees H. Tarm, ??????? a/ü kesknõukogu juh. Aset. E. Loit. Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi töötajad olid eraldi kohale sõit¬nud.
Meie ülesandeks oli riilgivaenulise elemendi väljasaatmine. Korralduse kohaselt võis iga väljasaadetu kaasa võtta asju 50 kg. Tegelikult aga lubasime neile võtta niipalju, kui ise suutsid tas¬sida. Mina Isiklikult käisin ühes Riiki. Julgol. Rahvakom. esin¬dajaga kahe väljasaadetava juures, üks oli gümnaasiumi võimlemis¬õpetaja, kelle nime ei mäleta. Andsime talla paar tundi aega as¬jade pakkimiseks, ise jäime ootama. Ta oli väga üllatunud meie viisaka käitumise üle ning tähendas, et olevat kujutanud meid ette hoopis teistsugustena, tooretena ja hoolimatutena. Teine väl¬jasaadetav oli keegi ärijuht, kes tahtis kaasa võtta ka tema juu¬res elutsevat naisterahvast, mida meie aga ei lubanud, sest et ta ei kuulunud väljasaadetava perekonda. Samal päeval viisime nad sadamasse laevale.
Ülesande teostanud, sõitsime 30. juuni õhtul tagasi. Tallinna jõudnud, paigutati meid Endal tän. koolimajja, kus elasime kasarmukorras ning käisime meile antud ülesandeid teostamas.
Kuni 1933.a.mitmesugusil juhuslikel töödel. 1933.a.alates töötas Livo ja Onioni riidevärvimise töökodades.
1938.a. kuni juunipöördeni 1940.a. Unioni vabriku töölisvanem.1938.a. valiti Tallinna Tekstiilitööliste a/ü juhatusse, sama aasta sügisel tagandati a/ü juhatus siseministri poolt. Pärast juunipööret "Unioni" komissar. Sept. 1940.a. Eesti a/ü Kesknõukogu instruktor kuni sõja puhkemiseni.
EK(b)P lkiikmekand. märtsist 1941.a. Praegu õhutõrje patarei luurevaatleja, jefreitor.
Esimesed sammud sõja
puhkemisel
Sõja puhkemisel olin Nõmmel väljasaadetute varandusi registreerimas. Sain EK(b)P Tallinna Komiteelt korralduse kiiresti registreerimine lõpetada ja Tallinna tulla. Tallinnas teatas EAK esimees sm V.Sassi, et tuleb homme tööle asuda (olin teist päe¬va puhkusel). Järgmisel päeval (23.VI41) tegi sm Sassi mulle kui EAK kaadrite osak. instruktorile korralduse eraldada igaks juhuks kõik aktiivsemate tõötajate ankeedid, mida ma ka tegin.
25. juunil helistati mulle partei Tallinna Komiteest, et tuleb astuda hävituspataljoni. Läksin kohe Tornimäe tän. (Aeroklubi maja), kus asus häv.pat. Meid oli umbes 200 meest. Töötasime päeval oma töökohtadel, öösel aga magasine pataljoni ruumes. Relvastuseks anti meile peale automaatpüstolite vene ja inglise vintpüsse. Pataljoni ülemaks oli vene rahvusest kapten, kelle nime ei mäleta. Pataljoni koosseisu kuulus ametühingute ja käitiaste aktiiv. Tuttavatest mäletan Metallitööliste a/ü sotsiaalkindl. osk. juhatajat sm Konstantin Vaherit ja Metallitööliste a/ü kultuuriosak. juh. sm Reetsi, kes andis välja relvi.
Parteiline mobilisatsioon
29. juunil sain EK8b)P Tallinna Komiteelt kirjaliku tea¬te, et olen mobiliseeritud Punaarmeesse parteilise mobilisat¬siooni korras ning pean ilmuma 29. juunil kell 10 Tallinna Komiteesse kaasa võttes ühe paari puhast pesu, lusika, kruusi, käteräti jne. Teatelehele oli allakirjutanud sm Laube.
Tallinna Komiteesse kogunes meid umbes 100 meest. Tall. Komitee sekretär sm Laube teatas, et partei on määranud meid eriülesande teostajaiks. Milles meie ülesanne seisab, meie ei teadnud, arvasime, et meid saadetakse Riia poole. Üldkorraldajaks oli sms. Kanger Tall. Komiteest. Meid jaotati kolme rühma ning paigutati iga rühm eri autobussile. Samal päeval sõitsime kella 16 - 17 palku Tallinnast välja ja jõudsime öösel Virtsu. Seal asusime laevale ning sõitsime Kuivastu sa¬damasse. Kuivastus asusime uuesti bussidele ning sõitsime Kuressaarde.
Osa sõitis maakonda. Meie 30-meheline grupp jäi linna. Peale sm Kangeri kuulus meie gruppi tuntud seltsimeestest kirjanik Ado Hint, Tekstiiltööstuse Peavalit¬suse juhataja Heinrich Roog, Tekstiilitööliste Ametühingu esimees Korb, Ehitustööliste Ametühingu esimees Aug.Kuusberg, Riigiteenistujate a/ü esimees Erik Paulsen, "Punase Koidu" dir. Delsky, Kaubanduse Rahvavakomissari asetäitja Vseviov, Meretransporditööliste a/ü esimees T. Tiitus, kommunaaltööliste a/Ü esimees Julius Grünberg, Kaubandustööliste a/ü esimees H. Tarm, ??????? a/ü kesknõukogu juh. Aset. E. Loit. Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi töötajad olid eraldi kohale sõit¬nud.
Meie ülesandeks oli riilgivaenulise elemendi väljasaatmine. Korralduse kohaselt võis iga väljasaadetu kaasa võtta asju 50 kg. Tegelikult aga lubasime neile võtta niipalju, kui ise suutsid tas¬sida. Mina Isiklikult käisin ühes Riiki. Julgol. Rahvakom. esin¬dajaga kahe väljasaadetava juures, üks oli gümnaasiumi võimlemis¬õpetaja, kelle nime ei mäleta. Andsime talla paar tundi aega as¬jade pakkimiseks, ise jäime ootama. Ta oli väga üllatunud meie viisaka käitumise üle ning tähendas, et olevat kujutanud meid ette hoopis teistsugustena, tooretena ja hoolimatutena. Teine väl¬jasaadetav oli keegi ärijuht, kes tahtis kaasa võtta ka tema juu¬res elutsevat naisterahvast, mida meie aga ei lubanud, sest et ta ei kuulunud väljasaadetava perekonda. Samal päeval viisime nad sadamasse laevale.
Ülesande teostanud, sõitsime 30. juuni õhtul tagasi. Tallinna jõudnud, paigutati meid Endal tän. koolimajja, kus elasime kasarmukorras ning käisime meile antud ülesandeid teostamas.
1939. aasta 2. juunil NLiidu - Inglismaa ettepanek, kus nõutakse Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi ja Belgia garanteerimise õigust nii otsese, kui kaudse agressiooni puhul Saksamaa poolt.
6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas
1939. aasta 1. juulil lõppesid Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.
2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
http://kultuur.elu.ee/ke492_sa...
http://www.prokarelia.net/en/?...
Anglo-saksi ja Stalini salasobing
Nimelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille eesmärk oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N. Liidule õiguse okupeerida Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.
6. juuni - Eesti saadik A. Torma esitab Briti valitsusele noodi, milles lükatakse tagasi suurriikide poolt peale sunnitud garantiid.
7. juuni - vastuseks suurriikide diktaadile kirjutatakse alla hoopis Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahelisele mittekallaletungi lepingule.
1939. aasta 26. juunil algasid NLiidu, Inglismaa ja Prantsusmaa kindralstaapide läbirääkimised Moskvas
1939. aasta 1. juulil lõppesid Moskvas toimunud Prantsuse, Inglise ja N. Liidu vahelised läbirääkimised kompromissiga: Balti riigid allutatakse kolmikliidu lepingu tingimustele salajase protokolli alusel ilma nende nõusolekuta.
2. juuli esitasid Eesti, Läti ja Soome saadikud Londonis Briti välisministeeriumile noodi, milles teatavad, et nende riigid ei soovi olla käsitletud kolme suurriigi vahel sõlmitud kokkuleppes.
http://kultuur.elu.ee/ke492_sa...
http://www.prokarelia.net/en/?...
Anglo-saksi ja Stalini salasobing
Nimelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille eesmärk oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N. Liidule õiguse okupeerida Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.
Kas ikka oli kõik tegelikult nii ...Eestis „Vene okupatsiooni ajal“?
Moto: ...Okupatsioonireziim Eestis oli äärmiselt tihedalt kokku pressitud kuritegelik repressiiv-poliitiline, survestatud kultuurideoloogiline, sotsiaalmajanduslikult terroriseeritud kogum; - milline meenutab kaudselt „mingil määral - nagu oleks RAND Co järgi PEST(+E) -süsteemsel meetodil” teadlikult kujundatud halvima variandina loodud ettevõtete ja kolhoosi-koonduslaagrite võrku Eestis.
Praegu on kauneim aeg Eestis. On maikuu lõpudekaad, kui veel õitsevad toomingad, - aga juba võtavad õilmitsemisevahetuse looduses üle sirelid ja kastanid ning metsaalused on täis samblast väljakeerdunud piibelehe kellukeste imelist lõhnauima. Käo kukkumist on kuulda metsasaludes, puisniitudel. Ööbikud hõiskavad üksteise võidu põõsastikus ja pääsud vilksatavad kiirlennul üle õuepealse ning kaovad üle pärnade ja õitsevate vahtrapuude latvade naabritalu suunas.
Aias on kirsid ja õunapuud lausõites ning kuuskedel on juba sõrmepikkused kasvututid.
On looduse metsik õitseaeg ja rünkpilvede teke taevalaotuses annab äikese ootuse, et varsti-varsti võib kärgatada pikne koos soojade äikesevihma valingutega, millised toovad vihmaussid maapinnale jalutama, olles toidupooliseks nobedatele linavästrikutele ja kuldnokkadele.
Sellise looduspildi taustal lugesin ühel õhtul pikalt üle kesköö mahukat koguteost „Eesti põllumajandus XX sajandil III osa“, millise tekst osutus mitmes mõttes probleemiliseks...
Autorite töögrupp koosnes hinnanguliselt viiekümnest erinevast autorist ja on kahju, et tegemata on jäänud tekstiautorite materjalide sisuline redigeerimine ja korrastamine ühtseks tervikuks, millisel oleks stiili ja usaldusväärsust. Esitatud andmebaasid ei ole üle kontrollitud ja seetõttu on „peamurdmist“, - kas esitatud andmed on tõesed (lubatud statistilise vea piires); või on nagu vene okupatsiooni ajal “üle soolatud“, s.t. ca 2-kordne-ülepakkumine „mõlemas suunas“, et oleks usutavam ja saaks Moskva Kremlist mõne „plekist ordeni-medali“, - milliste olemasolu oma buduaaris praeguses Eesti Vabariigis häbenetakse.
Materjal on kopsakas – 872 lehekülge, kuid väga ebaühtlase kvaliteediga, võib isegi nimetada - „eklektiline“; märgata on „pidevad kiirustamise jäljed“. Arvata on, et rutati selle trükisega, et jõuda valmis Maarahva Kongressiks, et päästa „Willu-Arnoldi (maarahva ?) Rahvaliit“ ja ilmselt oli ka kartusi, – et mõnigi põhiautoritest võib vanuseliselt minna manalateele (nii juhtuski maikuus 2011.a).
Märgata on tekstis jätkuvalt „vulgaarse kibestumise jälgi ja kolhoosikorra taganutmist“, millised segavad häirivalt ja mürgitavad lugemishuvi, - ja sellest on tõsiselt kahju. Kogu teos on kallutatud „kommunistliku tootmisefektiivsuse suunale“, - ja kui nii, siis oleks arusaadav kui „see lugu“ lõpeks 1991. aastaga.
...Aga miks siis „see teos“ haarab lisaks aastaid iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi põllumajanduse ajaperioodist 1992. - 2008.a (?); - tundub olevat põhjendamata ja jääb selgusetuks?
Mis teha, - kokkuvõtteks võiks lisada, - et tegemist on „vulgaar-sotsialistliku trükisega“.
Siiamaani on aus hinnang vene okupatsioonireziimile Eestis tegelikult andmata ja sisulised okupatsiooni-kahjud hinnanguliselt vähemalt 100 miljardit USA dollarit on väljanõudmata jäetud?
Lugeja võib vaid ette kujutada seda groteski, kui arvamuse kirjutaja oma päevasündmustikku lisatud „looduspildile maikuus“ luges lisaks raamatut „massiivse kommunistliku ülesehitustöö esitusest tolleaegsetes vikerkaarevärvides...“!
Naljakas on, et „kokkuvõtte“ kirjutajad pole senini mõistnud, et nad olid „okupatsiooni kupjad ja samas ka ohvrid...“?
On põhjust arvata, et „see trükis vaadatakse läbi ja hinnatakse ümber“ noorema põlvkonna arukate rahuliku loomuga Eesti (põllu)majanduse asjatundjate ja ajaloohuviliste poolt lähitulevikus, kellel pole mineviku „kommunistlikku taakka“ ning nii siis ka loodetavasti koostatakse usaldusväärne stiilne „Kokkuvõte Eesti (põllu)majanduse arengust 1991. – 2010. a“ perioodi kohta ja sellisena siis tahaks seda koguteost – uuesti näha ja kindlasti lugeda...!
Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinnas 31. maikuupäeval 2011.a
Moto: ...Okupatsioonireziim Eestis oli äärmiselt tihedalt kokku pressitud kuritegelik repressiiv-poliitiline, survestatud kultuurideoloogiline, sotsiaalmajanduslikult terroriseeritud kogum; - milline meenutab kaudselt „mingil määral - nagu oleks RAND Co järgi PEST(+E) -süsteemsel meetodil” teadlikult kujundatud halvima variandina loodud ettevõtete ja kolhoosi-koonduslaagrite võrku Eestis.
Praegu on kauneim aeg Eestis. On maikuu lõpudekaad, kui veel õitsevad toomingad, - aga juba võtavad õilmitsemisevahetuse looduses üle sirelid ja kastanid ning metsaalused on täis samblast väljakeerdunud piibelehe kellukeste imelist lõhnauima. Käo kukkumist on kuulda metsasaludes, puisniitudel. Ööbikud hõiskavad üksteise võidu põõsastikus ja pääsud vilksatavad kiirlennul üle õuepealse ning kaovad üle pärnade ja õitsevate vahtrapuude latvade naabritalu suunas.
Aias on kirsid ja õunapuud lausõites ning kuuskedel on juba sõrmepikkused kasvututid.
On looduse metsik õitseaeg ja rünkpilvede teke taevalaotuses annab äikese ootuse, et varsti-varsti võib kärgatada pikne koos soojade äikesevihma valingutega, millised toovad vihmaussid maapinnale jalutama, olles toidupooliseks nobedatele linavästrikutele ja kuldnokkadele.
Sellise looduspildi taustal lugesin ühel õhtul pikalt üle kesköö mahukat koguteost „Eesti põllumajandus XX sajandil III osa“, millise tekst osutus mitmes mõttes probleemiliseks...
Autorite töögrupp koosnes hinnanguliselt viiekümnest erinevast autorist ja on kahju, et tegemata on jäänud tekstiautorite materjalide sisuline redigeerimine ja korrastamine ühtseks tervikuks, millisel oleks stiili ja usaldusväärsust. Esitatud andmebaasid ei ole üle kontrollitud ja seetõttu on „peamurdmist“, - kas esitatud andmed on tõesed (lubatud statistilise vea piires); või on nagu vene okupatsiooni ajal “üle soolatud“, s.t. ca 2-kordne-ülepakkumine „mõlemas suunas“, et oleks usutavam ja saaks Moskva Kremlist mõne „plekist ordeni-medali“, - milliste olemasolu oma buduaaris praeguses Eesti Vabariigis häbenetakse.
Materjal on kopsakas – 872 lehekülge, kuid väga ebaühtlase kvaliteediga, võib isegi nimetada - „eklektiline“; märgata on „pidevad kiirustamise jäljed“. Arvata on, et rutati selle trükisega, et jõuda valmis Maarahva Kongressiks, et päästa „Willu-Arnoldi (maarahva ?) Rahvaliit“ ja ilmselt oli ka kartusi, – et mõnigi põhiautoritest võib vanuseliselt minna manalateele (nii juhtuski maikuus 2011.a).
Märgata on tekstis jätkuvalt „vulgaarse kibestumise jälgi ja kolhoosikorra taganutmist“, millised segavad häirivalt ja mürgitavad lugemishuvi, - ja sellest on tõsiselt kahju. Kogu teos on kallutatud „kommunistliku tootmisefektiivsuse suunale“, - ja kui nii, siis oleks arusaadav kui „see lugu“ lõpeks 1991. aastaga.
...Aga miks siis „see teos“ haarab lisaks aastaid iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi põllumajanduse ajaperioodist 1992. - 2008.a (?); - tundub olevat põhjendamata ja jääb selgusetuks?
Mis teha, - kokkuvõtteks võiks lisada, - et tegemist on „vulgaar-sotsialistliku trükisega“.
Siiamaani on aus hinnang vene okupatsioonireziimile Eestis tegelikult andmata ja sisulised okupatsiooni-kahjud hinnanguliselt vähemalt 100 miljardit USA dollarit on väljanõudmata jäetud?
Lugeja võib vaid ette kujutada seda groteski, kui arvamuse kirjutaja oma päevasündmustikku lisatud „looduspildile maikuus“ luges lisaks raamatut „massiivse kommunistliku ülesehitustöö esitusest tolleaegsetes vikerkaarevärvides...“!
Naljakas on, et „kokkuvõtte“ kirjutajad pole senini mõistnud, et nad olid „okupatsiooni kupjad ja samas ka ohvrid...“?
On põhjust arvata, et „see trükis vaadatakse läbi ja hinnatakse ümber“ noorema põlvkonna arukate rahuliku loomuga Eesti (põllu)majanduse asjatundjate ja ajaloohuviliste poolt lähitulevikus, kellel pole mineviku „kommunistlikku taakka“ ning nii siis ka loodetavasti koostatakse usaldusväärne stiilne „Kokkuvõte Eesti (põllu)majanduse arengust 1991. – 2010. a“ perioodi kohta ja sellisena siis tahaks seda koguteost – uuesti näha ja kindlasti lugeda...!
Lugupidamisega,
Mati Pungas, Tallinnas 31. maikuupäeval 2011.a
Arvamus
TRENDING
