14. märtsi emakeelepäeva vaimus võiks nende tuntus kaugemalegi jõuda
Küllap väikeses riigis on kõik natukenegi silmapaistvamad isikud „tuntud“ ja seega justkui enam lugupeetud. Aga luuletajad, kes pea igas ühiskonnas ei ole massidele äratuntavad, vaid pigem asetsevad ääremail oma kindlate austajatega, on Eestis siiski laiemalt austatud. Kas see pärineb inimeste kalduvusest ise n-ö sahtlisse kirjutada, mis sai alguse eesti keele tunnis kohustuslikus korras luuletuste kirjutamisest? Või on eestlased lihtsalt varjatult tundlikud keeleilu nautijad?
Kindlasti aitab kaasa uus saatelõik ETVs: igal õhtul uudistesaate kannul loeb üks luuletaja teles omaloomet. Ka Edelaraudtee rongidega sõites võib nüüd aknast välja vaatamisele lisaks lugeda head eesti kirjandust, mis läbipaistva kilega akendele kleebitud. Luulet esitati sarnaselt mõne aasta eest Toronto ühistranspordis ja siiamaani New Yorgis.
Luulekogude väljamüümine ja järjekordsed kordustrükid ei ole Kanadas just igapäevane nähtus. Selline on aga seis luuletajate Andres Ehini ja tema tütre Kristiina Ehini teoste puhul. Kui nad veebruari lõpus tutvustasid oma loomingut Viru värava Apollo Raamatumaja kohvikus, ei olnud kauplusel väljapanekulauale suurt panna, sest riiulid olid tühjaks ostetud. Autogramme said need, kellel oma eksemplarid kaasas. Tegu ei ole hiiglaslike, kuid ometi luule puhul märkimisväärsete tiraazhidega. Nõudlus on aga tihtilugu suurem veel.
Luuletaja Maarja Kangro, kes ühtlasi tõlgib nii luulet kui proosat (inglise, itaalia ja saksa keelest) ning on Itaalias õppinud, on Õpetajate Lehele antud intervjuus väitnud: „Proportsionaalselt on Itaalias luulekogude tiraazhid väiksemad kui Eestis; kui tegu pole klassikuga, on luulekogu üpris tavaline trükiarv 500 eksemplari – 60 miljoni elanikuga Itaalias niisiis sama, mis väikeses Eestis.“
Kangro oli üks viiest luuletajast, kes astus üles sarjas „Küünlakuu luuleneljapäevad Apollo Raamatumajas“. Sealses hubases kohvikunurgas esitati luulet, vastati küsimustele ning mitmel esinejal oli vestluskaaslaseks kaasas veel üks luuletaja. Üle hulga aja hea võimalus huvitavate sõnaseppadega tõtt vaadata ja isegi vestelda.
Stiilset Asko Künnapit küsitles tema eakaaslane, ajalehe KesKus peatoimetaja, luuletaja Juku-Kalle Raid. Selgus, et Künnap oli eelkõige graafik. Piltide juurde siginenud mõtted kandsid ta luulevalda, kuid juuresolevaid visuaale ja isegi teksti tüpograafiat ei ole ta iial vähem tähtsustanud. Tema 2003. a. ilmunud „Ja sisalikud vastasid kolmes kirjas“ pälvis kirjanduse aastapreemia ja sisaldas ka autori enda leiutatud kirjastiili „Kosmos“. Künnap paistab silma ideede lennukuse ja mõtte värskusega ka reklaami alal; ta on reklaamiagentuuri Rakett loovjuht ja mitme huvitava originaalse eestikeelse lauamängu kaasautor. Tema luulet on tõlgitud mitmesse keelde ja ta on eesti luulet kodust kaugel ka esindanud-esitanud.
Maarja Kangro puhul on märkmisväärne tema järsk ja kiire lend. Debüteerides 32-aastaselt, sai temast emakeelepäeval 2008 kultuurkapitali luule aastapreemia laureaat kolmanda kogu „Heureka“ eest. Ta pärineb üliloovast perest: tema ema on armastatud lastekirjanik Leelo Tungal ja isa varalahkunud helilooja Raimo Kangro; väike õde Kirke Kangro on skulptor. Lisaks ilukirjanduse tõlkimisele on ta tõlkinud ja loonud ooperi librettosid. „Hea keeletunnetus, nauditav mängulisus ja kriipiv sotsiaalsus“ väljenduvad piisavalt sulni olekuga naise luules kohati krõbedamate väljendite näol.
Viimasel luuleneljapäeval istusid kahekesi kohvitassi ja veinipokaali taha rootsi-eestlase Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürralistliku luule suurviljelejaks peetud Andres Ehin ja tema tütar, vast kõige populaarsem praegune noore põlvkonna luuletaja Kristiina Ehin. (Selles peres on tunnustatud luuletaja ka ema Ly Seppel.) Nad esitasid teineteisele vastastikku küsimusi ja Andrese huumorikas, haarav, kohati haukuv „kõlaluule“ vaheldus Kristiina veel avaldamata looduslähedase, esiemasid ja kaugeid hõimuvendi tuppa toovate värssidega. Ka kriitika on Kristiinat soosinud. 2006. a. sai tema neljas luulekogu „Kaitseala“ Kultuurkapitali luule aastapreemia. 2007. a. pälvisid tema luuletused Ilmar Lehtpere tõlkes „The Drums of Silence“ Briti mainekaima luuletõlkepreemia Popescu Prize'i, mille nominendid valiti 80 kogu hulgast. Tema luule austajad ootavad pikisilmi, mida ta oma pisipoja Hannese kõrvalt (või just tänu temale) kirjutada on suutnud.
P.S. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tänavuseks aastapreemiaks esseistika kategoorias valiti ameerika-eestlase Hellar Grabbi teos „Vabariigi laps“. Nominentide seas olid vabaauhinna kategoorias veel ameerika-eestlased Elin Toona („Ella“) ja Lauri Vaska („Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi“); võitis diplomaat ja ajaloolane, praegune Eesti suursaadik Suurbritannias ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis Margus Laidre teosega „Dorpat 1558-1708“. Ilukirjandusliku proosa laureaadiks pärjati Mari Saat romaani „Lasnamäe lunastaja“ eest.
Märkmik: Luuletajad on Eestis tuntud inimesed (2)
Eestlased Eestis | 20 Mar 2009 | Eesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Emakeelepäeva tähistamine - II
Tunnen metsameeste lugusid, et kevad-talvel,- harva küll, aga metsas võib kohata minu lemmik metslooma – ilvest; kuid mul jäi siiski nii põgusal matkasõidul see uhke metsakiisu nägemata.
Matkal paistavad heledatüvelised männikud erksamad, valgemad ja pidulikumad; kuusikud jällegi salapärasemad ja hämaramad. Mändide oksad on rabedad ning hulga sulalume raskuses on ka jämedaid männi ladvaoksi maha murdunud. Nii mõnigi vanem kuusk on sula talveilma ajal tormiga maha varisenud haarates pinnajuurtega kaasa mullalahmaka, tekitades ideaalse pesakoha karumajale, kus üks katusepool koos aampalgiga on paigas; unisele karule on vaja vaid sättida paikka teine katusepool ning pesavooderdus. Ka ilvestele meeldivad langenud puudetüved oma elutegevuseks. Oja ääres on kobras metsamehena langetanud mitmeid kaskesid, kuid kahjuks on tuule toimel puud prantsatanud oja kaldale, mitte üle-läbi oja, et sulustada veevoolu tulevase koprapesa tarvis vooluvett üles paisutades.
Metsaelu käib oma rada ja peabki toimima ilma inimtegevuse mõjuta. Aastaid tagasi kohtasin Kõrvemaal mitmeid briti ja saksa metsamatkajate suusagruppe, kes olid vaimustuses sellise hooldamata ürgmetsa olemasolus Eestis!
Jõuan matkaringiga Nelijärvele, kus saab puhkebaasi soojas söögisaalis hästi einestada. Joon paar tassitäit kuuma vaarikavarreteed, mis on harukordset punakat värvi ja lapsepõlve külakoolitädi keedetud tee maitseline.
Valjuhäälse käratsemisega sisenevad õppeseminarist osavõtjad einele; aga õnneks nende supp ja praad süüakse kähku ning jälle kaovad nad oma õppemajja loengutele tagasi . Vaja neid ju on, sest suusaturiste on vähe, aga söögirestoran vajab külastajaid.
Lõunapuhkuse järel suusatan toredat ojaäärset rada pidi Aegviidu poole rongile.
Tean, - et siia tulen ma ikka jälle tagasi, sest Kõrvemaa on kui taevalik rahupaik!
Rongis loen huviga teoloog Toomas Paul`i artiklit Arteris.
Oleks meil praegu vaid selliseid loetavaid kirjanikke võrdluseks, kui vaimusuurustena on praegu Eestis harukordselt väärikaid teolooge, - nagu emeriitprofessorid Kalle Kasemaa ja Vello Salo, piiskop Einar Soone, peapiiskop Andres Põder, piiskop Philippe Jourdan, emeritus dr.theol. Toomas Paul, praost Jaan Tammsalu, - kellel on esinemistel alltekstina alati sõnum Eesti rahvale.
Lõpetuseks sobib Juhan Liiv luuletajana,
Need lumelained väljal,
Nad on nii armsad, hääd,
......
Ma vaatan, kuni väsib silm,
Mu mõtte tuleb vaimuilm;
Tuisk jookseb võidu tuisuga,
Ei teine teisest mööda saa...
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnas , 14.märts 2009
Tunnen metsameeste lugusid, et kevad-talvel,- harva küll, aga metsas võib kohata minu lemmik metslooma – ilvest; kuid mul jäi siiski nii põgusal matkasõidul see uhke metsakiisu nägemata.
Matkal paistavad heledatüvelised männikud erksamad, valgemad ja pidulikumad; kuusikud jällegi salapärasemad ja hämaramad. Mändide oksad on rabedad ning hulga sulalume raskuses on ka jämedaid männi ladvaoksi maha murdunud. Nii mõnigi vanem kuusk on sula talveilma ajal tormiga maha varisenud haarates pinnajuurtega kaasa mullalahmaka, tekitades ideaalse pesakoha karumajale, kus üks katusepool koos aampalgiga on paigas; unisele karule on vaja vaid sättida paikka teine katusepool ning pesavooderdus. Ka ilvestele meeldivad langenud puudetüved oma elutegevuseks. Oja ääres on kobras metsamehena langetanud mitmeid kaskesid, kuid kahjuks on tuule toimel puud prantsatanud oja kaldale, mitte üle-läbi oja, et sulustada veevoolu tulevase koprapesa tarvis vooluvett üles paisutades.
Metsaelu käib oma rada ja peabki toimima ilma inimtegevuse mõjuta. Aastaid tagasi kohtasin Kõrvemaal mitmeid briti ja saksa metsamatkajate suusagruppe, kes olid vaimustuses sellise hooldamata ürgmetsa olemasolus Eestis!
Jõuan matkaringiga Nelijärvele, kus saab puhkebaasi soojas söögisaalis hästi einestada. Joon paar tassitäit kuuma vaarikavarreteed, mis on harukordset punakat värvi ja lapsepõlve külakoolitädi keedetud tee maitseline.
Valjuhäälse käratsemisega sisenevad õppeseminarist osavõtjad einele; aga õnneks nende supp ja praad süüakse kähku ning jälle kaovad nad oma õppemajja loengutele tagasi . Vaja neid ju on, sest suusaturiste on vähe, aga söögirestoran vajab külastajaid.
Lõunapuhkuse järel suusatan toredat ojaäärset rada pidi Aegviidu poole rongile.
Tean, - et siia tulen ma ikka jälle tagasi, sest Kõrvemaa on kui taevalik rahupaik!
Rongis loen huviga teoloog Toomas Paul`i artiklit Arteris.
Oleks meil praegu vaid selliseid loetavaid kirjanikke võrdluseks, kui vaimusuurustena on praegu Eestis harukordselt väärikaid teolooge, - nagu emeriitprofessorid Kalle Kasemaa ja Vello Salo, piiskop Einar Soone, peapiiskop Andres Põder, piiskop Philippe Jourdan, emeritus dr.theol. Toomas Paul, praost Jaan Tammsalu, - kellel on esinemistel alltekstina alati sõnum Eesti rahvale.
Lõpetuseks sobib Juhan Liiv luuletajana,
Need lumelained väljal,
Nad on nii armsad, hääd,
......
Ma vaatan, kuni väsib silm,
Mu mõtte tuleb vaimuilm;
Tuisk jookseb võidu tuisuga,
Ei teine teisest mööda saa...
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnas , 14.märts 2009
Emakeelepäeva tähistamine - I
Moto:Hell vaikus helisemas üle maa,
Mets magab lumevaibaga.
Henrik Visnapuu
Oli kaunis laupäeva hommik kui klassikaraadio helid äratasid õrna muusikaga, keelitades metsamatkale.
Seekord valisin mälestustesõiduks Aegviidu-Nelijärve. Eesti raudtee on korraldanud sobiva uue perroonipeatuse Tallinnas Pärnu maantee ja raudtee ristumiskohas Lutheri vineerivabriku läheduses ning nimetanud selle peatuse lõbusa nimega – Kitseküla.
Hommikune elektrirong on tühjavõitu ja teisi suusatajaid vähe. Rongisõit on vahva läbi lumelagendike ning lumiste metsade. Autoga sõit sobiks ka, aga siis pole mahti loodust jälgida.
Tunnise sõidu järel algab Kõrvemaa piirkond ning suurte põlismetsade keskel tukub Aegviidu.
Saja-aastavanune raudtee jaamahoone on mahajäetud, ka laadimisplatsid, samuti veetorn, kust varasemalt auruvedureid toiteveega varustati. ETK kaubamaja alumise korruse müügisaal on toidupoena avatud, kuid II korruse kohvik-söökla on juba pikka aega suletud. Ka kohalikud maanteeäärsed „rohelised konnad“ kui söögibaarid on lukustatud, - küllap vist külastajate puudusel. Kummaline on et varasemas suures Aegviidu keskuses ei saa enam einestada ja kohvi juua!
Ainus huvitav nähtus on autode rohkus raudteejaama läheduses. Kui pool sajandit tagasi tuldi hobuvankriga rongile vastu, siis nüüd täpsustatakse rongisõidul mobiiltelefoniga, kas ikka auto on vastas... Ega siis linnarahvaks kujunenud maanoored taha enam paari kilomeetritki jalgsi kõndida, - see oleks nagu külarahva ees häbiasi? Naljakas on see lugu.
Tore et nii mõnegi maamaja õuepeal on sõidukorras soome tõukekelk kasutusel.
Võtan oma suusad õlale ja sammun läbi asula metsa veerele möödudes vanast länguvajunud kahekorruselisest pikast pruunist puitmajast, millise tosinaline akenderida on mulle alatiseks mällu sööbinud, kui mingi Aegviidu tunnushoone. Hea et see on veel olemas, kuigi hooletusse jäetud ja ohtlikult kasimata, aga siiski tööliselamuna asustatud.
Kohe olengi asula veerel ning matkalõkkeplatsi juures panen suusad alla ning libisen mõnusasti koheva lumega rajal. Sihiks võtan Nelijärve suunal Kõrvemaa, et näha jälle mitmekümneaasta-taguseid suusamägesid, kus eriline matkamälestus on mulle käänulisest kiirevoolulisest ojast – Jänijõgi. Vene okupatsiooni ajal 1960ndatel aastatel oli Tallinna läheduses Nelijärvel ainuke raskema kategooriaga võistlussuusarada oma sagedaste tõusude ja langustega, kus sai proovida oma võimeid 10km ja 15km distantsil küllaltki heade tulemustega, sest olin varasemalt hea sõudesportlane ülikooli ajal.
Olen üksinda ürgmetsa radadel ning kuulatan sügavat vaikust, milles on imeline valus rahu. Kulub paar tundi et kohaneda vaikusega. Sulen silmad ja tunnen talvise süvametsa lõhna, mis on karge ja puhas nagu allikavesi. Imeliselt kaunis on olla talvise metsa rüppes.
Vaata ka jätk –II
Lugupidamisega
Mati Pungas,
Tallinnas, 14.märts 2009
Moto:Hell vaikus helisemas üle maa,
Mets magab lumevaibaga.
Henrik Visnapuu
Oli kaunis laupäeva hommik kui klassikaraadio helid äratasid õrna muusikaga, keelitades metsamatkale.
Seekord valisin mälestustesõiduks Aegviidu-Nelijärve. Eesti raudtee on korraldanud sobiva uue perroonipeatuse Tallinnas Pärnu maantee ja raudtee ristumiskohas Lutheri vineerivabriku läheduses ning nimetanud selle peatuse lõbusa nimega – Kitseküla.
Hommikune elektrirong on tühjavõitu ja teisi suusatajaid vähe. Rongisõit on vahva läbi lumelagendike ning lumiste metsade. Autoga sõit sobiks ka, aga siis pole mahti loodust jälgida.
Tunnise sõidu järel algab Kõrvemaa piirkond ning suurte põlismetsade keskel tukub Aegviidu.
Saja-aastavanune raudtee jaamahoone on mahajäetud, ka laadimisplatsid, samuti veetorn, kust varasemalt auruvedureid toiteveega varustati. ETK kaubamaja alumise korruse müügisaal on toidupoena avatud, kuid II korruse kohvik-söökla on juba pikka aega suletud. Ka kohalikud maanteeäärsed „rohelised konnad“ kui söögibaarid on lukustatud, - küllap vist külastajate puudusel. Kummaline on et varasemas suures Aegviidu keskuses ei saa enam einestada ja kohvi juua!
Ainus huvitav nähtus on autode rohkus raudteejaama läheduses. Kui pool sajandit tagasi tuldi hobuvankriga rongile vastu, siis nüüd täpsustatakse rongisõidul mobiiltelefoniga, kas ikka auto on vastas... Ega siis linnarahvaks kujunenud maanoored taha enam paari kilomeetritki jalgsi kõndida, - see oleks nagu külarahva ees häbiasi? Naljakas on see lugu.
Tore et nii mõnegi maamaja õuepeal on sõidukorras soome tõukekelk kasutusel.
Võtan oma suusad õlale ja sammun läbi asula metsa veerele möödudes vanast länguvajunud kahekorruselisest pikast pruunist puitmajast, millise tosinaline akenderida on mulle alatiseks mällu sööbinud, kui mingi Aegviidu tunnushoone. Hea et see on veel olemas, kuigi hooletusse jäetud ja ohtlikult kasimata, aga siiski tööliselamuna asustatud.
Kohe olengi asula veerel ning matkalõkkeplatsi juures panen suusad alla ning libisen mõnusasti koheva lumega rajal. Sihiks võtan Nelijärve suunal Kõrvemaa, et näha jälle mitmekümneaasta-taguseid suusamägesid, kus eriline matkamälestus on mulle käänulisest kiirevoolulisest ojast – Jänijõgi. Vene okupatsiooni ajal 1960ndatel aastatel oli Tallinna läheduses Nelijärvel ainuke raskema kategooriaga võistlussuusarada oma sagedaste tõusude ja langustega, kus sai proovida oma võimeid 10km ja 15km distantsil küllaltki heade tulemustega, sest olin varasemalt hea sõudesportlane ülikooli ajal.
Olen üksinda ürgmetsa radadel ning kuulatan sügavat vaikust, milles on imeline valus rahu. Kulub paar tundi et kohaneda vaikusega. Sulen silmad ja tunnen talvise süvametsa lõhna, mis on karge ja puhas nagu allikavesi. Imeliselt kaunis on olla talvise metsa rüppes.
Vaata ka jätk –II
Lugupidamisega
Mati Pungas,
Tallinnas, 14.märts 2009
Eestlased Eestis
TRENDING
