Edelatuul tühjadel tänavatel
FOTO 1: Vanalinna tänavatel liigub ainult omasid, see tähendab et turiste napib. Fotol on Olevimäe tõus Pika tänava poole läinud nädalal, kui tuul ei olnud veel viimaseid vapraid puulehti lahti kiskunud. Harilik hobukastan, nagu siingi näha, on tihti viimaste seas, kes oma lehtedest loobub. Kevadel aga jälle üks esimestest, kes lehte läheb. Fotod: Riina Kindlam
Öösel äratas tuul. See tekitab siin Pelguranna linnajaos, Kopli lahe läheduses oleva maja kõrgeimal, kolmandal korrusel taolisi helisid, mida ei ole mujal kuulnud. Need hääled on tegelikult tuttavad ja armsad, neid on aastast aastasse kuuldud ja siis tekib sooja, kaitsva teki all olles nii mõnus turva- ja tänutunne, et hakkad tänama lapse õhtupalve ajal selle eest, et kõik me kallid on kuskil sooja teki all.
Kõigest paar õhtut enne olin vaimustunud lühijutust „Torm“, 2014. a. ilmunud raamatus „Tove Jansson. Sõnumid. Valik novelle“ Maarja ja Ülev Aaloe tõlkes rootsi keelest. See algab nii tuttavalt: „Naine ärkas siibri kolisemise peale, lebas vaikselt, kuulas ja vaatas, kuidas torm laes valguspilte muutis.“ Igas selles, 1954. a. ehitatud maja korteris oli omal ajal puukütteahi, nüüdseks on need ammu välja lõhutud, ahjusiiber ei kolise, küll aga vannitoa õhušahtis plõksutab mingi klapp. Linnusöögimaja ja tihaste rasvapall kolksuvad vastu rõdu metallposte – tihti olen sunnitud neid südaöösel nihutama, sest meil on ka naabreid – ja katuseplekk mürtsub (Jansson kirjeldab seda kui „lakkamatut ja rasket haamerdavat heli“). Kuskilt äärest pääseb tuul vahele. Ja muidugi aknavaheline vilin, oie, ulg.
Öösel ei ole hea piiluda oma nutitelefoni. Kiirgav ekraan äratab aju liialt üles, aga kiusatus uurida tuule suunda ja kiirust oli liialt vastupandamatu. Kõige mitmekülgsemaid andmeid saab minu meelest Riikliku Ilmateenistuse kodulehelt (www.ilmateenistus.ee), soovitan kaugetelegi. Tuul oli edelast ehk põhimõtteliselt Kura poolsaarelt. Võiks öelda, et need olid Läti eilsed, 102. vabariigi aastapäeva tuuled, mis paukusid, kuna mingeid muid rahvakogunemisi ja suuri üritusi tänavu polnud.
Teemalehekülg „Tuul“, teemalehekülg „Hoiatused“. „Eesti hoiatused: 19.11 edelatuul sisemaal puhanguti kuni 20, rannikul kuni 25 m/s.“ Eestis räägitakse tuule tugevuse puhul meetritest sekundis, mitte kilomeetrites tunnis, aga too viimane on 90 km/h. Ka seda ümberarvestust saab teha internetis nagu naksti. Kaardil on need kohad oranžid – hoiatuse tase 2, „ilm on ohtlik“. Kuku raadio uudistelugeja ütles äsja, et „tuul on vali“, minu Rootsi-eesti sõber alati väitis reisiparvlaeva tekile astudes, et „Puhub“. See tundus mulle alati nii naljakas. Kujutasin ette seda hiiglast, kes siis nõnda kuskil puhub. Rootsi keeles on tuul vind ja kui on tuuline siis – vinden blåser ehk det är blåsigt – on... puhuline!
Ilmateates tihti kõlab, et on „muutliku suunaga tuul“, nii ka meil koroonaga. Meil on pikalt hästi läinud, oleme pääsenud, mõni ütleb, et hoitud – „ikkagi Maarjamaa“... ... ja eile nägin esmakordselt vanalinna piiril uut plakatit: „Oht on tagasi!“ (Vaadake www.kriis.ee). Ei, ei mingit paanikat. „Heaoluühiskondades on palju rohkem paanikat,“ lausus mulle eile üks arst. Nojah, kaugelt on raske mõõta, kuivõrd palju paanikat ja kuivõrd palju kuuletumist ja viisakust, mis ometi on kiiduväärt. Kartmine ei ole tõesti kasulik, nagu kirjutas hiljuti Tallinna Jaan kiriku õpetaja Jaan Tammsalu: „Ela, ole ettevaatlik, aga mitte hirmul!“
Hetkel on nii, et sõiduteede kohal on tuledes sõnumid, ka ühistranspordis, teles: KANNA MASKI! Ja maske on praegu näha ühissõidukites umbes pooltel sõitjatest, võib-olla tibake enam. Poodides natukene vähem, ütleksin. Kõik kassiirid ja poetöötajad on ammu kaitsekilbi taga, ja maskiga, bussi ja trammi esiustest ei tohi siseneda, arstivastuvõtul – mask, muuseumituur – mask, teatrietendus ja kinoseanss – mask. Koolides käib õppetöö (mõnedes maskidega, mõnedes mitte) välja arvatud siis, kui ilmneb viirusjuhtum. Meie laste kool oli poolteist nädalat kaugõppes, nüüd ollakse jälle koolipingis tagasi. Vanema tütre kunstikool lõpetas sel nädalal kontaktõppe ehk tunnid peatati, noorem tütar käib ikka veel korvpallitrennis. Skaudid peavad oma koondusi ainult õues. Koroonaäppi HOIA oli augustis oma nutiseadmetesse alla laadinud 46 000 inimest. „HOIA mobiilirakenduse abil saad kiiresti teada võimalikust lähikontaktist COVID-19 nakatunuga, võimaldades sul astuda samme enda ja teiste tervise kaitseks.“ (Vaadake www.hoia.me)
Mul on sel aastal vanalinna asja kahel õhtul nädalas ja vanalinn on väga vaikne ja inimtühi. Jõuluturg Raekoja platsil tuleb tilluke. Paljud restoranid reklaamivad, et kõik menüüs on poole hinnaga, laudadel põlemas ootusrikkalt küünlad. Mõned, kus käivad kohalikud, nagu Pegasus Harju tänaval, ei reklaami mingit allahindlust ja neil paistab hästi minevat. Ületee kohvikul ka. Nagu kõikjal maailmas, ehmatab vanade olijate minek – vanalinna viimane kriisiohver on Peppersack, endine Gnoom Vanaturu kaelas, restoran nagu muuseum. Üks kunstipoe müüja ennustab, et jaanuarist sulgub vanalinn veelgi enam. Poe toetuseks ostsin kena käpikukujulise helkuri ja 2017. a. väärt raamatu „Boris Dubovnik: „Vanalinn, mu lemmik!“ Vana Tallinn muinsuskaitsja pilgu läbi“. Selle poe tuled ikka põlevad varapimenevas päevas ja peavad põlema jääma!
Turistidest tühjas linnas võiks laulda Epp Kõivu menu saavutanud „Linn on minu“ (otsige YouTube'ist). Ta laulab refräänis: „Enam ei kiru, nüüd saab iga päev pidu, mu süda jäi sulle, kuid see linn on minu.“ Meeleolud vahelduvad nagu tuul.
Riina Kindlam, Tallinn
