Hiina on ebaühtlaselt asustatud maa. Enamus elanikkonnast elab Hiina idaosas Vaikse ookeani ääres või ca 1000 km kaugusel sellest. Kaks kolmandikku Hiina maa-alast (ülalmainitud piirkonnast lääne pool) on maapinna ja kliima tõttu inimeluks ebasõbralik ja seetõttu väga hõredalt asustatud.
Hiina on olnud ajalooliselt suletud võõrastele rahvastele, millest tunnistab ka kuulus Hiina müür. Aeg-ajalt on aga Vaikse ookeani äärsed alad olnud kaubavahetuse eesmärgil avatud ka võõrastele, peamiselt eurooplastele. See asjaolu on need piirkonnad suhteliselt või väga rikkaks teinud võrreldes ülejäänuga. See ebaühtlus kestab ka praegu. Mao Ze Dongi kommunistlik terrorirezhiim hoidis ebavõrdsuse kontrolli all ja seda on suutnud praegune valitsus ka teha, ehkki Hiina majandusse on lubatud eraettevõtluse meetodid.
Hiina majandus on selletõttu viimase 30 aasta jooksul erakordselt tugevalt kasvanud. Uued vabrikud ja ettevõtted asuvad peamiselt Vaikse ookeani äärsetel aladel. Majanduslik ebavõrdsus rikaste ja vaeste piirkondade vahel aina suureneb, mis tekitab riigis sisemisi pingeid. Valitsus püüab neid pingeid rahutuste vältimise eesmärgil vähendada majanduslike resursside ülekandmisega rikastelt vaestele. Valitsus toetub suurele bürokraatiale ja tugevale sõjaväele, mille kommunistlik rezhiim üles ehitas.
See, et Hiinas on lubatud eraettevõtlus, on ju ränk eksimine kommunistliku doktriini vastu. Seda on aga tehtud ning valitsuse ja kompartei liikmed on sellest palju isiklikku kasu saanud. Pealtnäha on Hiina nüüd kapitalistlik riik, sest lubatud on eraomand, pangad, eraettevõtted jm kapitalistlikule süsteemile omased instantsid. Siiski on ka erinevusi, millistest peamine on see, et turg ei määra kapitali paigutamist. Kapitali ei ole kunagi lõpmatult palju; selle paigutamine edukatesse ja kasvavatesse ettevõtetesse tagab turumajanduse tugeva kasvu. Hiinas loevad aga isiklikud tutvused palju rohkem kui hea strateegiline plaan.
Aasia kultuurile omased perekondlikud ja seltskondlikud sidemed, aga ka sidemed komparteiga pakuvad hulgaliselt laenude andmise põhjusi, ja on vaid juhus, kui need ühtuvad põhiliste majanduslike kriteeriumidega. Tagajärjeks on see, et paljud laenud on halvaks läinud, laenaja ei saa oma raha tagasi. Halbade laenude summa on hinnanguliselt 600–900 miljardit Ameerika dollarit, mis on 25–30% Hiina sisemajanduse koguproduktist, mida hinnatakse natuke vähem kui 4 triljonile USA dollarile. Võrdluseks: Ameerika SKP on veidi alla 14 triljoni USA dollari.
Ekspordi tõstmiseks hoiab Hiina oma valuutakursi nii madalal kui võimalik, mis on tekitanud rahulolematust tema kaubanduspartnerite hulgas. Ekspordist, kus mõned tooted müüakse alla omahinda, laekub palju raha, mis aitab ettevõtteid pankrotist päästa ja panku vee peal hoida. Paralleel Jaapani majandusega 1990. aastal on märgatav (Vt. EE #37).
Siiani pole halvad laenud suutnud Hiina majanduskasvu pidurdada. Hiina ostab ikka veel Ameerika riigi võlapabereid ja maapõuevarasid maailmaturul. Viimane on väga tark investeering. Pealtnäha on Hiina majanduslikult ülivõimas riik. Sisemine majanduslik ebavõrdsus ja kapitalistlike meetodite poolik rakendamine on aga tegurid, mis seda võimsust pikas perspektiivis õõnestavad. Sellele lisandub sunniviisiline rahvaarvu vähendamine, mille alusel perekonnas ei tohi olla üle ühe lapse. Selle tagajärjel tekib lähemas tulevikus olukord, kus proportsioon töötava elanikkonna ja pensionäride vahel on ebasoodne, töötajaid on pensionäride toitmiseks ja ravimiseks liiga vähe.
Sellele vaatamata, et Hiina on lubanud eramajandusel tegutseda, on tegemist ikkagi diktatuuriga, kus inimõigusi jämedalt rikutakse. Seda eriti tiibetlaste suhtes, kes elavad Hiina okupatsiooni all.
Samas pole lääne vasakpoolne meedia suuremat tähelepanu juhtinud tõigale, et üks kommunistlik riik on hüljanud sotsialistliku põhimõtte, mille kohaselt kõik tootmisvahendid peavad kuuluma riigile, sest kapitalism on kõige kurja juur.
Majanduskommentaar: Kui tugev on Hiina majandus?
Arvamus
TRENDING
