Kus on suvi?
Arvamus | 10 Sep 2010  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Naima Aer

Olen vahel mõelnud, et võiks veeta suvekuud Eestis ja talved Torontos. Iga kord suvel Eestis olles on seal olnud paras soojus ja mugav tunne, Torontos aga tihti lämmatav, kuum ja niiske suvi. Sel aastal oli aga hiigelsoe suvi ka Eestis.

Lahkusime Torontost 25. juulil Finnairiga. Peatusime paar tundi Helsingis, siis lendasime edasi Tallinna, kus mõned sugulased meid juba ootasid. Seekord ööbisime Nordic Forum hotellis ja jäime väga rahule.

Olen vahel mõelnud, et võiks veeta suvekuud Eestis ja talved Torontos. Iga kord suvel Eestis olles on seal olnud paras soojus ja mugav tunne, Torontos aga tihti lämmatav, kuum ja niiske suvi. Sel aastal oli aga hiigelsoe suvi ka Eestis.

Lahkusime Torontost 25. juulil Finnairiga. Peatusime paar tundi Helsingis, siis lendasime edasi Tallinna, kus mõned sugulased meid juba ootasid. Seekord ööbisime Nordic Forum hotellis ja jäime väga rahule.

Esimese päeva olime Tallinnas: tahtsime veidi puhata ja koduneda. Vaatasime ringi vanalinnas, tegime mõned väikesed ostud ja sõime Kuldses Notsus.

Teel tagasi hotelli nägime kuulutust, et Jaani kirikus on sel õhtul Felix Mendelssohni kontsert. Võtsime sellest osa. Kirikus oli palju rahvast. Mängisid Tobiase Keelpillikvartett ja Tartu Keelpillikvartett.

Järgmisel päeval sõitsime koos sugulasega Rakverre, kus peatusime kaks ööd AQVA hotellis. Õhtul käisime Sagadi mõisas, kus kuulasime kõnet baltisakslaste aiandusest ja söögilaua uuendamisest 19. sajandil. Kõneleja oli sakslanna, kes rääkis head eesti keelt.

Rakverest sõitsime edasi Narva suunas. Kiviõlis nägime suuri tuhamägesid, mis on tulnud põlevkivikaevandusest. Vene ajal ehitatud tööliste korterimajad olid halvas korras ja jätsid masendava mulje. Sõitsime ka läbi Ontika mõisa õue, mõis tundus maha jäetud. Valaste oja kosk, mis olla suurim Eestis, oli samuti pettumus: sealt tuli alla ainult pisike veenire.

Sinimägedes peatusime tükk aega. Külastasime muuseumit, nägime mälestussambaid ja Eesti surnuaeda, kus on mälestuskivi Toronto eestlaste poolt. Venelaste suur surnuaed oli heas korras.

Narvas lõunale minnes oli meil pisut raskusi toidu tellimisega: ettekandja ei saanud hästi aru eesti ega inglise keelest. Käisime ka Narva Aleksandri suurkirikus, mis omal ajal ehitati 5000-le luterlasest vabrikutöölisele ja õnnistati sisse 1884. See oli renoveerimisel. Valmisolev osa oli kaunistatud ilusate maalidega. Vene Õigeusu kirik oli aga kenasti korras.

Liivi Ordu ehitatud Hermanni kindlus on hästi säilinud ja väärt näha. Kummaline, et kõik linna tänavasildid olid eestikeelsed, kuigi vist paljud seda ei räägi. Ühe värava küljes oli isegi silt „Kuri koer“.

Peatusime ka Narva-Jõesuus. Ilus liivarand oli inimestest peaaegu tühi. Võtsime natuke liiva mälestuseks kaasa. Õhtuks sõitsime tagasi Rakverre.

Järgmisel päeval läksime vaatama Rakvere kindlust. Juba 1302. a. linnaõigused saanud Rakvere kohal kõrguvad enam kui 7 sajandi vanused ordulinnuse varemed, mille kõrval seisab linnuse sümboli, tarvase hiiglaslik kuju.

Omaette elamus oli näha 19. saj. lõpus rajatud Pühtitsa Jumalaema Uinumise Kloostrit Kuremäel. See on vene õigeusu nunnade klooster, kus elavad 130 nunna ja preester. Usurändurid ja vabatahtlikud hoiavad korras majad, surnuaia ja pargi.

Klooster asutati, kui mõned õigeusulised nägid seal Jumalaema ilmutust. Eestlased pidasid aga pühaks ühte väga vana tamme. Nunnakloostri külje all vuliseb püha allikas, mille imevõimetega vett saab pudeliga kaasa võtta.

Enne tagasi Tallinnasse jõudmist sõitsime Eesti risti-põiki läbi. Tallinnas veetsime veel 5 päeva, külastades sugulasi, vanalinna ja viibides kontserditel.

Juhtus nii, et meiega samal ajal oli Tallinnas ka Toronto Peetri Koguduse esinaine Naani Holsmer. Kuna õp. Andres Taul tahab augustis 2011 lõpetada oma töö Peetri kirikus, otsitakse tema asemele uut täisajalist õpetajat. Selleks on loodud komitee, mille ülesandeks on otsida vastavaid kandidaate. Ka mina olen selle komitee liige.

Koos Naaniga kasutasime võimalust kohtuda EELK Konsistooriumis kantsler Urmas Viilmaga ja õp. Arho Tuhkruga, et küsida nendelt nõu ja abi. Tõenäoliselt tuleb õpetajat otsida Eestist.

Nii lõppes meie seekordne reis Eestisse. Koju tagasi jõudes oli suvi siin veel võimul.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus