Vasakpoolne maailmavaade taotleb ebavõrdsuse kaotamist ühiskonnas, mis toimub ühiskonna varade ümberjaotamise läbi. Rikastelt võetakse ja vaestele antakse. Umbes 150 aasta eest, kui Euroopas ja Euroopa asumaades valitsesid seisustevahelised suured majanduslikud erinevused (nt. aadli ja talupoegade vahel enamikus Euroopas ning ülem- ja alamklassi vahel Inglismaal, kus privileegid kandusid automaatselt ühelt põlvkonnalt teisele), oleks sellel filosoofial olnud palju rohkem toetajaid kui praegu.
Demokraatia võidukäik kaotas klassidevahelised privileegid. Sotsialism tõi endaga kaasa pensioniplaanid, töötaoleku kindlustused, odava või tasuta tervishoiu, töökohtade turvalisuse nõuded ja muid hüvesid. Sellele vaatamata ei ole majanduslik ebavõrdsus demokraatlikes ühiskondades kadunud. Endine aadel ja ülemklass on asendunud ettevõtlike inimestega, kes rasket tööd tehes ja majanduslikke riske kandes on loonud väikeettevõtteid, millest paljud on suurteks kasvanud, luues sellega sadu, tuhandeid või isegi sadu tuhandeid uusi töökohti, mis pakuvad head sissetulekut paljudele ja üldist elatustaseme tõusu.
Vasakpoolne mõtlemine ei ole aga selle arenguga sammu pidanud. Vasakpoolsed leiavad, et rikkaid tuleb seadustega vaos hoida ja raskete tulumaksudega karistada. Valitsus on kodanike sõber, kes kõige eest hoolt kannab. Lääne-Euroopa eeskujul arendati Põhja-Ameerikas 1960ndatel välja suur hulk sotsiaalprogramme, mis ühiskonda tublisti muutsid. Pierre Trudeau valitsuse ajal edutati Kanadas neid ametnikke, kes oskasid välja mõelda uusi programme, millega valijaid järgmistel valimistel võluda, mitte aga maksumaksjate raha kokkuhoidmisele suunatuid. Riigi valitsus kasvas jõudsalt, millest tunnistasid üha uued valitsuse hooned Ottawas. Ameerikas viis president Lyndon Johnson läbi samasugused muudatused uue ühiskonna sildi all. Kodanike tulumaksukoormus aga kasvas.
Lääne-Euroopas, kus vasakpoolne mõttelaad on ühiskonnas tugevamini juurdunud kui Põhja-Ameerikas, on lugematuid praktilisi näiteid selle kohta, et rikaste eraettevõtjate karistamine kõrgete tulumaksudega viib majanduse allakäigule. Seda aga vasakpoolne ideoloogia ei tunnista. Mitte ainult sotsiaaldemokraatlikud parteid, vaid ka paljud liberaalsed parteid on asunud teele, kus kodanikke kõrgelt maksustatakse, nii et valitsusel oleks raha uuteks programmideks, millega valijaid meelitada.
Eraettevõtjate kõrge maksustamine mõjub takistavalt nendele kuuluvate ettevõtete arengule, mistõttu nad vähendavad sageli oma tegevust selles riigis ja asutavad osakondi teistes riikides, kus nende jaoks on kehtestatud madalamad maksutariifid. Uued töökohad tekivad siis samuti teistes riikides. Majanduse kasv Ameerikas ületas tublisti Lääne-Euroopa riikide oma, kus eraettevõtlust tugevalt maksustati. Tänu Ameerika Ühendriikide majanduslikule jõule loodi tugev sõjavägi, mis hoidis vaos kommunistlikust ideoloogiast kantud ning maailmavallutamise plaane hauduvaid N. Liitu ja puna-Hiinat. See viis ka N. Liidu lagunemisele ja ikestatud Ida-Euroopa riikide vabanemisele.
USA president Barack Obama lubas oma valimiskampaanias Ameerika ühiskonda põhjalikult muuta. Ta ei öelnud siis, et tahab Ameerika ühiskondlikku korda tublisti vasakule kallutada sellega, et valitsuse osatähtsust ühiskonnas suurendada, nagu see juhtus äsjase uue tervishoiu seaduse rakendamisega. Kahjuks aga tuleb selle seaduse rakendamiseks suuri uusi võlgu teha. Ameerika riigivõlg on juba üle 12 triljoni dollari. Samas valimiskampaanias rõhutas Obama, et ta keskklassi tulumakse mingil määral ei tõsta. Keskklassi sissetuleku ülempiiriks määras ta $240.000-lise aastapalga. Enamik majanduslikke analüüse kinnitavad, et säärase võlakoorma juures tagasimaksmine kas lükatakse tulevastele generatsioonidele; tõstetakse keskklassi tulumakse või viiakse sisse käibemaks, mis kõiki kodanikke tabab. Nüüd on selle valitsusepoolse suure rahakulutamise tõttu tekkinud „Tee“ parteid, mille liikmed on mures Ameerika majandusliku tuleviku ja oma lastele veeretatud võlakoorma pärast.
Vasakpoolse ideoloogia juures torkab silma, et ollakse küll võitlemas vaeste ja väetite heaolu eest, kuid see piirdub ainult demokraatlike maadega. See, et diktatuurides, nagu N. Liidus, kannatas enamik kodanikke terrori hirmu all ja paljud süütud inimesed istusid vangis või Siberi Gulagis, ei läinud paljudele vasakpoolsetele üldse korda. Nad nägid hoopis Ameerikat kurja juurena ja mitte N. Liitu.
Enamasti olid vasakpoolsed ringkonnad ka Iraagi sõja vastu. Meedia edastas valdavalt sõjakoledusi. Nüüd, kus Iraak on vabanenud Saddam Husseini terrori alt, olles demokraatlik riik rahva poolt kinnitatud põhiseaduse, valitud parlamendi ja valitsusega, peaksid ju vasakpoolse maailmavaatega inimesed rõõmustuma selle üle. 24 miljonit inimest on vabanenud diktatuuri alt ja põhilised inimõigused on kehtestatud ka ühiskonna nõrgematele liikmetele. Ent meedias ei kajastu see mitte alati. Teatava analoogia võiks siin tuua Eesti ajaloost. Mida ütleksime meedia kohta, mis ainult peegeldaks Vabadussõja koledusi ega mainiks selle võidu hinda – Eesti vabadust?!
Kommentaar: Vasakpoolne maailmavaade (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ma ei räägi midagi natsionaliseerimisest. Preaegune olukord kus suurete korporatsioonide huvid ja valitsus on sisuliselt kokku sulanud ei erinegi nii palju N. Liidu omast. Pealegi on ka suurtele korporatsioonide töötajate põhimassi palgad alla surutud. Suured tulud lähevad peamiselt tippjuhtidele ja omanikele. Ma näen valitsuse osaks monopolismi ohjeldamist ja töötajate huvide toetamist. Seda saab teha ametiühingute kaudu, monopolivastaste seaduste rakendamisega, tööjõu ekspordi saab kergesti peatada. Kaubanduses ei pea ma protektsionismi halvaks poliitikaks. Kaubandusdefitsiit on üldiselt kahjulik (kellegile kasulik muidugi, muidu seda poleks) poliitika.
Olavi kirjutab :
“Väikeettevõtjad võitlevad väikese hulga jäätmete üle ja on võimelised pakkuma ainult väikest palka. Valitsuse kohustus siinkohal on olukorda reguleerida enne kui süsteem paratamatult kokku kukub tarbija ostujõu puudumise tingimustes.”
Olavi tahab, et valitsus reguleeriks olukorda nii, et väikeettevõtjad saaks rohkem palka maksta. Valitsuse ainukene võimalus olukorra reguleerimiseks on see, et ta natsionaliseerib kõik suurettevõtted ja vähendab suurettevõtete teenistujate palgad selle tasemele, mida ka väikeettevõtjad on võimelised maksma. Seda süsteemi kasutas Nõukgude Liit, tarbijatel oli ostujõudu aga viga oli see, et polnud midagi osta.
“Väikeettevõtjad võitlevad väikese hulga jäätmete üle ja on võimelised pakkuma ainult väikest palka. Valitsuse kohustus siinkohal on olukorda reguleerida enne kui süsteem paratamatult kokku kukub tarbija ostujõu puudumise tingimustes.”
Olavi tahab, et valitsus reguleeriks olukorda nii, et väikeettevõtjad saaks rohkem palka maksta. Valitsuse ainukene võimalus olukorra reguleerimiseks on see, et ta natsionaliseerib kõik suurettevõtted ja vähendab suurettevõtete teenistujate palgad selle tasemele, mida ka väikeettevõtjad on võimelised maksma. Seda süsteemi kasutas Nõukgude Liit, tarbijatel oli ostujõudu aga viga oli see, et polnud midagi osta.
Valitsuse üks funktsioonidest on majandust reguleerida. Kui tänapäeva arenenud riikide majandusnäitajaid vaadata siis paistavad silma suured ja tõsised probleemid.
Näiteks rikkuse jagunemine USA-s erinevate elanikkonnna kihtide vahel ( http://www.businessinsider.com... ). Korporatiivne majandus (ja sellega liitunud valitsus) ei ole tegelikult vaba süsteem ja ettevõtlus on tõsiselt pärsitud. Väikeettevõtjad võitlevad väikese hulga jäätmete üle ja on võimelised pakkuma ainult väikest palka. Valitsuse kohustus siinkohal on olukorda reguleerida enne kui süsteem paratamatult kokku kukub tarbija ostujõu puudumise tingimustes. Ma ei arva et valitsuse osa siin oleks triviaalne: võtta rikastelt ja anda vaestele, vaid pigem olukorra loomine, kus palga tõus ja tööviljakuse tõus käsikäes liiguksid (USA-s ei ole kesk ja alamklassi sissetulekud suurenenud viimase veerandsajandi jooksul). Selleks on palju vahendeid peale lihtsalt maksustamise (ametiühingud, immigratsiooni reguleerimine, välisimpordi reguleerimine). Kahjuks ei ole moodsad plutokraatiad võimelised pikaajalisi strateegilisi muutusi ette võtma. Kes vähegi poliitikat jälgib tajub et väga rasked ajad on ukse ees. Vasak-parempoolsuse ideoloogilise võitlusega ei ole siin otsest sidet. Asi taandub lihtsalt süsteemi mõistusliku optimiseerimise vajalikkusele. Sõjaga "demokraatia" levitamine on omaette küsimus. Ma ei ole siinkohal autoriga nõus. Elame näeme mis sellest supist tuleb.
Näiteks rikkuse jagunemine USA-s erinevate elanikkonnna kihtide vahel ( http://www.businessinsider.com... ). Korporatiivne majandus (ja sellega liitunud valitsus) ei ole tegelikult vaba süsteem ja ettevõtlus on tõsiselt pärsitud. Väikeettevõtjad võitlevad väikese hulga jäätmete üle ja on võimelised pakkuma ainult väikest palka. Valitsuse kohustus siinkohal on olukorda reguleerida enne kui süsteem paratamatult kokku kukub tarbija ostujõu puudumise tingimustes. Ma ei arva et valitsuse osa siin oleks triviaalne: võtta rikastelt ja anda vaestele, vaid pigem olukorra loomine, kus palga tõus ja tööviljakuse tõus käsikäes liiguksid (USA-s ei ole kesk ja alamklassi sissetulekud suurenenud viimase veerandsajandi jooksul). Selleks on palju vahendeid peale lihtsalt maksustamise (ametiühingud, immigratsiooni reguleerimine, välisimpordi reguleerimine). Kahjuks ei ole moodsad plutokraatiad võimelised pikaajalisi strateegilisi muutusi ette võtma. Kes vähegi poliitikat jälgib tajub et väga rasked ajad on ukse ees. Vasak-parempoolsuse ideoloogilise võitlusega ei ole siin otsest sidet. Asi taandub lihtsalt süsteemi mõistusliku optimiseerimise vajalikkusele. Sõjaga "demokraatia" levitamine on omaette küsimus. Ma ei ole siinkohal autoriga nõus. Elame näeme mis sellest supist tuleb.
Arvamus
TRENDING
