( : ) kivisildnik: Reetmise mehhanismid, loomastunud loomeintelligents UU (1)
Arvamus | 30 Aug 2020  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
 - pics/2020/08/57002_001_t.jpg

30.08.2020
©(:)kivisildniku Facebook
Me räägime liiga vähe kultuurist ja oleme seepärast kultuuri alatute mehhanismide ees täiesti kaitsetud. Ma pean silmas kultuuri loomingulist osa – kirjandust, kunsti, muusikat jms. Haridussüsteem ei selgita meile kultuuri ega kultuuritegelaste sügavalt väärastunud ja ääretult ebameeldivat olemust.

https://uueduudised.ee/arvamus...

Selles loos aitan ma paari värvika eesti naiskirjaniku näitel tuua kultuurihämarusse veidi selgust. Asi on enesekaitses, mitte kultuurihuvis. Küsimus on ka selles, millel põhineb meie kultuur, millel põhinevad loomingulised mehhanismid ja miks see nn õilis loovharitlane on alati nõus sulle noa selga lööma.

Ma ei räägi kultuuriinimeste vahelisest arveteõiendamisest, mida juhtub kahetsusväärselt harva, vaid kultuuri ja ühiskonna taas kord lõkkelepuhkenud vaenust. Siin ei ole midagi uut, loominguline tüüp, kes ühiskonnale kõrri kargab, on pigem reegel kui erand. Ainult kultuurivõhik võib siin olla üllatunud.

Paremal juhul õpetatakse kirjanduse asemel viiendas klassis Ellen Niidu lapsikuid värsse, sellestki piisaks, kui õpetaja selgitaks lastele, millega on tegemist. Probleemidest ent ei räägita. Ma keskendun Elo Tuglase ja Debora Vaarandi juhtumitele. Nad mõlemad on meile jätnud mälestusteraamatud. Need on vaated kultuurile tipust ja seestpoolt.

Me ei saa midagi olulist teada Debora Vaarandi mälestusteraamatust “Aastad ja päevad”, Tallinn, Tänapäev 2006. Millestki tähtsast ei ole juttu, kus on stalinistlikud hirmuteod ja inimsusevastased kuriteod? Kus on allakäinud kroonukirjanikud? Kus on tõde? Kus on õudne joodikukalts ja kiimakott Juhan Smuul, Debora kolmas abikaasa?

Sarnaselt politiseeritud haridusele ei selgita paadunud kommunist meile, mis kirjanduses tegelikult toimub. Müüdava suhtekorraldaja kombel ülistab Vaarandi kodumaa reetureid ja inimvaenuliku režiimi kaasajooksikuid. Vaarandi külvab pooltõdesid, lakeerib täiega tegelikkust ja kui asi läheb tõsiseks ning saabub jõhker 1949. aasta, repressioonid ja paanika, siis lõpetab Vaarandi oma memuaarid üldse ära. Valetada enam ei ole võimalik, stalinismi õudused on kõigile teada.

Vaarandi ise enda häbitegudest ei räägi, see on ilmselge ja loomulik, aga teiste moraalsete värdjate kohta võiks kasvõi eneseupitamise eesmärgil tõtt tunnistada. Nõrk iseloom ei luba väärikust säilitada, tõde on väikese kirjaniku kõige suurem hirm. Õnneks on meil Kirjandusmuuseumi väljaandel pärast Vaarandi surma 2010. ilmunud ka moraalset ja intellektuaalset laostumist kirjeldav teos “Debora ja vennad”.

“Debora ja vennad” on suurepärane dokumentaalne monument, mille autor Maie Kalda limukakirjanduse mustuse ja lolluse jõuliselt, ent delikaatselt lugejate ette laotab. Raamat põhineb Vaarandiga tehtud intervjuudel, siin ei ole mingit fiktsiooni ega spekulatsiooni. Aga olete te sellest raamatust kunagi midagi kuulnud? Vaevalt, ajakirjanduses on raamatut tutvustatud, kuid me ei loe kultuuripressi.

Kui Vaarandi mälestused on stalinisti paraadportree ja Maie Kalda raamat objektiivne foto allakäinud, lihtsameelest ja nurjunud literaatidest, siis Elo Tuglase “Elukiri” on panoraamne kirjanduselu kujutus, mis ilmselt ei ole musta huumorina mõeldud, kuid mõjub nagu Briti koomikute kõige süüdimatum ja julmem absurd. Sellist monstrumit nagu poetess Muia Veetamm, ei leia me ka “Härrasmeeste liiga” Local Shopist.

“Elukiri” on mitmes trükis ilmunud, esimest korda Faatumis aastal 1993, kuid juba liiga hilja, et laiemate lugejate hulkadeni jõuda, ei olnud enam kirjanduse aeg. Kirjandus ja lugemine olid juba lõpetatud. Kahju, raamat on ülikõva, need on päevikud aastatest 1952-1958, kirjutatud vanglahirmus ja eluga riskides, käsikirja hoidis Tuglas ahju juures, et kui kommarid tulevad tema pere kongi lohistama, saab kohe tulle visata.

Vaarandi ei julgenud midagi taolist kirjutada, ei siis ega ka ligi kaks inimpõlve hiljem. Nõrk. Lugege Elo Tuglast ilmtingimata, ma ei hakka ümber jutustama, arvate et ma pingutan üle, laiman ja alandan ja rüvetan. See ei ole rüvetamine, Tuglas pigem hoiab ennast vaos. Tuglas kirjutab küll lollusest ja intellektuaalsest küündimatusest, kuid ei pööra mingit tähelepanu loomenomenklatuuri kiimalisusele ja sõltuvusprobleemidele.

Valevagatsemine vähendab oluliselt Tuglase mälestuste usaldusväärsust, tekib küsimus, millised ilgused ta veel on kinni mätsinud? Või polegi ta toimuvat täielikult mõistnud? Igal juhul on ta mälestused veenvaks süljelärakaks kroonukirjanduse lõustal. Fakt on see, et massidele tundmatu Elo Tuglase mälestused on puudustele vaatamata oluliselt paremini ja ausamalt kirjutatud kui stalinistliku superstaari Vaarandi hale soig. Nagu öö ja päev.

Meie ajakirjanduseski on tutvustatud uuringuid, mis kinnitavad, et loomingulised tüübid on kiimalised ja kannatavad erinevate ebameeldivate sõltuvuste all oluliselt rohkem kui normaalsed inimesed. Rõhutan, et Tuglase kirjeldatud Muia Veetamm, Kalda kirjeldatud Smuul ja presidendi ümber kogunenud friigid ei ole midagi erakordset ega haruldast – just sellised kirjanikud ongi.

Kuidas saab aga pidevalt lakku täis ja lauajalana loll seksiori olla väärikas ja vastutustundlik kodanik. See on võimatu, täielikult välistatud. Narkar ei ole mingil kombel hea kodanik, Kenderi kirjastatud fentanüülisõltlase raamatus kirjeldab süstlaori seda, kuidas ta on nõus järgmise doosi nimel tegema absoluutselt kõike, kordan, absoluutselt kõike. See on tüüpilise loovisiku portree – üdini amoraalne ja väga ohtlik.

Ma ei eita loomelojuste tegevuse esteetilist väärtust. Absoluutselt, klassika on olemas ja me võiksime vabal hetkel ka kaasaegsete üritajate ponnistusi tunda ning võimalusel nautida. Ent sarnaselt kiskja graatsilise liikumise elegantsile, mis mõistagi valmistab meile silmarõõmu, ei anna see põhjust Ussuuri tiigrit endale tuppa lasta.

Eluka koht on loomaaias, puuris. Ka kirjanikud ja muud sellised tuleb panna lühema keti otsa. Vähemalt nende avalikud ülesastumised meedias tuleb märgistada lipikuga, mille on kirjas, et tegu on ebausaldusväärse ja amoraalse limuka ja sõltlasega, kes pingutab järgmise doosi nimel.

Pingutab laksu nimel, see seletab kõik.

(:) kivisildnik
29.08.2020
Pärnus, Eesti Vabariigi sünnilinnas

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
sahistaja31 Aug 2020 06:41
Sahin: Sveta Grigorjeva kõne kirjutas tema peika Jürgen Rooste?

https://www.nelli.ee/sahin-sve...
https://elu.ohtuleht.ee/597618...

Loe kõiki kommentaare (1)

Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus