Need 30 plastmassist kelku (ja teist samapalju vastasseinas) Kopli Lasteaia keldri eesruumis on tõestuseks, et juba teist talve järjest on Eestis tõhusaks liiklusvahendiks just see talvesõiduk. Nii vähemalt eelistavad väikelapsed oma vanemate kondijõul lasteaeda ja sealt koju sõita.
Enamikel kelkudel on näha peal käepidemed, mis on ühtlasi käsipidurid. Rahvasuus kannab seda tüüpi plastist kelk siiani hüüdnime „salvokas“, kuna sarnaneb omaaegse Salvo firma ühe kuulsaima tootega. Aga kus on jalastega kelgud? Meie peres sõidab laps küll vana kelguga, mil puidust kere ja iste ning rauast jalased, aga mäeveerul laskudes jääb see plastpõhjalistele alla. Liumäel sobib pepu alla pista ka väike käepidemega plastist ketas, nn liugur.
Alles oli uudistes kamp Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini tudengeid, kes lõid vana hea soome kelgu eeskujul uusi materjale ja tehnoloogiat kasutades uudseid tõukekelgu variante ning pidasid linnatänavail nendega maha libisemisvõistluse. (http://www.epl.ee/artikkel/591...)
Lohisevast mõisaköiest olete kuulnud; sarnane väljend on saamatu inimese kohta – kelgunöör (teiste veetav, järelelohisev).
Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn
