Tänavu on Eesti talispordihuvilistel kõvasti vedanud. Juba mitu aastat pole ilm suusatamiseks ja kelgutamiseks olnud nii soodne. Tänavu on peale aastaalguse suurt sula aina külma pidanud, nädala jagu koguni nii kanget, et väljas sportimine ei tulnud kõne allagi. Õnneks on maakohtadesse palju uusi spordihooneid kerkinud, kõige kurjematel päevadel varjuti sportima siseruumidesse. Tõsi – lumepuudus oli vahepeal küll probleemiks, aga tasapisi on sedagi sadanud, nii et suusatada peaks saama igal pool Eestis.
Käesolevasse ilusasse talveaega on sattunud muidugi veel ka Torino olümpiamängud, nii et kui väljas suusaringid tehtud, võib end kuuma teekruusiga tugitooli istuma sättida – endal alles nina külmast punane ja veri soontes tormamas – ning jälgida hiigeletendust, kus meie sportlased on seekord eriti hoos. Küll ikka ja aina need ühed ja samad, kuid mis siis teha, kui meie väikese rahva seast on tippe vähe võtta.
Või kas ikka on vähe?! No kui rahvaarvu ja tippsportlaste suhet võrrelda, siis oleme me üks kõva rahvas, viriseda pole põhjust.
Et talv on ilus ja eesti olümpiarahvas meile oma medalitega nii palju rõõmu on valmistanud, siis on järelkasvugi tulemas. Lapsed muudkui suusatakski, endal silmad säramas. Näete, just siin avaldub võidetud medalite õige tähendus ja tegelik jõud, mida kasvõi üksainukene kuldmedal endas sisaldab. Tänaste medalite järelmõju ulatub aastakümnete taha – kes meist oleks unustanud kasvõi Kristjan Palusalu saavutusi Berliinis enam-vähem 70 aastat tagasi! Tänased eesti olümpialased on end igaveseks ajalooraamatuisse kirjutanud.
Ja nüüd siis pealkirja õigustama! Sattusin 4. veebruaril üsna juhuslikult, möödasõidul olles, XXIV Võrtsjärve Talimängudele, mida seekord peeti Rannu vallas. Rõõmsamat üritust, kui talvine päev täis sporti nii sees kui väljas, on raske võrdluseks kõrvale panna. Ka Eesti Vabariigi 88. aastapäev on rõõmupäev, aga paljukannatanud rahvana meenub meile mure riigi pärast, me ei jäta ka kõige lõbusamas valsikeerutuses meenutamata, et alati pole me saanud oma riigi suurimat tähtpäeva tähistada... .
Talimängudel, nagu ikka, võisteldakse suusatamise, kelgutamise ja reesõidu kõrval ka males, kabes, koroonas ja lauatennises, toimuvad pallimängud. Terve päev on täis tegemisi, oma võistlused on ka kõige väiksematele. Just niisugusel üritusel näed, kui palju on toredaid noori perekondi, kellele on üks või teine üritus muutunud juba traditsiooniks, kuidas õpetatakse oma pisikesi ja suuremaid spordist lugu pidama ning seletatakse rahulikult, miks millekski hea on. Niisugused üritused, täis optimismi ja rõõmu, jäävad lastele meelde, nad hakkavad kindlasti ka ise kunagi sporti tegema. Või kes teab, ehk võrsuvad just talimängudelt uued Shmigunid ja Veerpalud, Maed ja Saarepuud? Miski pole võimatu, meie kõvad suusatajad pole Tallinnast, maal on rohkem ruumi pikki maid läbida ja mõni mees treenib juba paljalt kooli- ja kojusõiduga.
Olin kahjuks sunnitud spordipeolt varem lahkuma, aga koju jõudes hakkasin uurima, kas veebruaris-märtsis kuskil mujal ka talimänge peetakse. Oi – ja kui palju veel! Panen kirja ainult mõned, sest nimekiri läheks muidu liiga pikaks. 4. veebruaril olid Roosna-Alliku valla talimängud; 11. veebruaril Väikelinnade Talimängud Sindis; 10.-11. veebruaril Eesti Valdade XIV Talimängud; 18. veebruaril peeti Peipsi Talimänge Värskas ning Rapla Maakonna XIV talimänge. 6. märtsil tulevad Lääne-Virumaa Talimängud Väike-Maarja vallas, 11. märtsil toimub aga I Kalevipoja Uisumaraton Peipsi järvel, kus peetakse siis ka Jõgevamaa Tervisepäeva.
Tundub, et tervisesport saab Eestis hoogu juurde. Küllap tuleb meile ka jätkuvalt kuldasid järgmistelt olümpiamängudelt.
Kahe jalaga keset küla: Veebruar – talimängude kuu!
Eestlased Eestis | 24 Feb 2006 | Jaanus DalbergEWR
Eestlased Eestis
TRENDING
