Harjumaalt, Kiltsimäe talust pärit mahetoodang ühepajatoit.
Foto: J. Dalberg
Foto: J. Dalberg
Mahepõllumajandusettevõtte majandamisel toimitakse kooskõlas loodusega, mitte looduse arvel. Et mahepõllumajanduses ei kasutata sünteetilisi mineraalväetisi ega taimekaitsevahendeid, on sel moel saadud toit tunduvalt tervislikum kui poelettidel igapäevaselt laiutav, juba peaaegu et poolsünteetiline mitteriknev ollus.
Mullaviljakuse säilitamiseks ja parandamiseks antakse mulda piisavalt orgaanilist ainet ning haritakse sobivate meetoditega optimaalsel ajal, kasutatakse looduslikel protsessidel põhinevaid umbrohu, haiguste ja kahjurite tõrje meetodeid, pööratakse suurt tähelepanu loomade heaolule, looduslikule mitmekesisusele ja kogu tootmise keskkonnasäästlikkusele. Mahepõllumajanduse laiem kasutuselevõtt vähendab mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamisega kaasnevaid keskkonna- ja terviseriske, suureneb toiduohutus, säilib mullaviljakus ja bioloogiline mitmekesisus, vähem tekib kasvuhoonegaase.
Ilus jutt, arukale inimesele mõistetav, ometi läheb Eestis mahepõllumajanduse juurutamine visalt. Milles siis küsimus? Üks põhjus on muidugi kiire rikastumise soov. Võta 1000 hektarit maad, kurna kiiresti ära ja pane raha taskusse. Siis väeta kõvasti mineraalväetistega ja kurna veelgi rohkem, kuni lõpuks jääb üle imestada, et saagid ei suurene, pestitsiidid putukatele ei mõju ja põllumajandus on üleüldse üks kahjulik ettevõtlusharu. Ikka ja jälle on süüdi piiritu kasuahnus, mis surub alla pisimagi mõistusehääle. Teine, ja muuseas väga oluline probleem on, et suured kaubandusketid ei tahagi mahetoodangut müügile võtta. Mahedalt palju toota ei jõua, polevat huvitav ega kasulik tarnijaga tegelda. Ometi räägivad reklaamid kriiskavalt, kuidas kauplused oma klienti armastavad ja tema eest hoolitsevad. Millega hoolitsevad? Aga eks ikka tohutute mürgikogustega müüdavas toidus.
Mida aeg edasi, seda rohkem tuleb turule lisaaineid. Paljud neist tekitavad vähki, astmat, allergiat ja muid koledusi. Kes meist võtaks iga päev vabatahtlikult — noh nii, muuseas — näpuotsatäie arseeni ja puistaks seda endale klaasi vee sisse? Noh, niisugust hullu vaevalt leidub. Ometi oleme me kõik needsamad hullud, kes end vabatahtlikult toiduainetööstusel mürgitada lasevad! „Ah nii, see on mürgine aine...ja see ja see ka,” tõdeme ja haukame suure suutäie keeksi või suitsuvorsti, mis pole iialgi suitsu saanud või joome limonaadi, milles peale vee pole midagi muud looduslikku. Kas need, kes meid idioodistada tahavad, ongi juba oma eesmärgi saavutanud? Või maniupuleeritakse meiega? Kui mõistus veel terve on, siis just seda ta vaikselt sosistab.
Kes neid hoiatusi kuulda võtab, see ostab oma saiajahu tänapäeval juba mahetalumehe käest, samuti munad ja muu. Pisutki puhtam toit suudab ehk osaliseltki kompenseerida meie mürgitumist õhu, hambapastade ja olmekeemia kaudu. Vahel tundub küll, et ela nii puhtalt kui tahad, oma kohustusliku doosi mürki saad sa kätte ikkagi. Vaat nii kavalasti on asjad seatud siin planeedil!
Mahetoodangut peaks tänapäeval osta saama igaüks. Ka need, kes väidavad, et nad on vaesed. Näiv kokkuhoid odava saasta söömisel päädib hiljem tohutute ravikuludega, mida aga keskpärane inimene endale olmerutus muidugi ei teadvusta. Reklaamitakse rämpsu, kuna tuhkatriinu-moodi mahekaup, mis pole kirevas pakendais, jääb tähelepanuta.
Pühapäeval on Eestis isadepäev. Juba siis võiks teha esimese sammu, asetades aukohale mõne mahetoodangust valmistatud pidupäevaprae või –tordi. Ma usun, et seda osataks täna juba hinnata. Head isu kõigile!
Jaanus Dalberg,
