Kultuurile pühendunud Toronto eestlased on taas toime tulnud tähelepanuväärse saavutusega: juba neljandat korda toimub siin filmifestival estdocs, mis võimaldab meil Kanadas tutvuda eesti filmidega. Kas või kui palju kuulevad need inimesed tänusõnu oma töö eest? Et ühiskonna häälekandjana näib ajaleht olevat üsnagi sobiv vahend tänu edastamiseks, olgu siinkohal öeldud aitäh festivali komiteele ja eriti direktor Ellen Valterile, kes estdocs.08 organiseerimise ja elluviimise põhiraskust on kandnud. Tundub, et nende edu tagatiseks ja märksõnadeks on üksteisemõistmine ning sujuv koostöö. Aga samavõrra väärivad tänu ka sponsorid jt, tänu kellele on see tore üritus teoks saanud.
Tänases lehes on pikemalt juttu festivali esimestel päevadel näidatud filmidest. Nende hulgas on muidugi markantseim EV 90. aastapäevaks valminud täispikk mängufilm „Detsembrikuumus“, mis räägib 1. detsembril 1924 toimunud kommunistlikust riigipöördekatsest, millest kuigi palju ei teata. Nüüd on see sündmus groteskselt toodud tänase vaatajani, mida iseloomustatakse 18. okt. Postimehes sõnadega: „Ajalugu kunsti kaudu annab tugevama sõnumi kui õpikust loetu.“
Paljud meist pole kindlasti märulifilmide sõbrad. Tõesti – püssipaugutamist, tulekerasid ja pommide lõhkemisi oli filmis omajagu, aga seda vajab (ja sellega on harjunud) noorem vaatajaskond.
Kui jätame märuli kõrvale, koorub sellest linateosest välja aga tõsine sõnum ja ohusignaal: 1924. a. detsembrimäss võib Eestis korduda, õigemini see ongi juba kordunud. Kui idanaabril tuleb tuju, võib ta oma vägedega üle piiri valguda või vähemalt mässukatseid toime panna. Küllap oli tal kiusatus Eestit rünnata ka mullu, pronksiöö sündmuste järel, aga rahvusvahelise meedia tähelepanu ja Eesti NATO-liikmelisus olid taltsutavateks faktoriteks. Teame hästi, kuidas käis tänavu augustis grusiinide käsi.
Kuidas reageerib „Detsembrikuumusele“ tänane Vene propagandamasin, küsitakse Postimehes ja meenutatakse, et Vene meedia on nuhelnud soomlaste filmi „Talvesõda“ ja Jätkusõjast pajatavat „Luurerühma“. Arvatakse, et sama saatus võib tabada ka „Detsembrikuumust“.
Filmi näitamisele Torontos järgnenud otse-intervjuudes Skype’i abil produtsent Artur Talvikuga ja rezhissöör Asko Kasega tõstatas festivali moderaator Piret Tibbo-Hudgins mitmel korral küsimuse valikutest. Kontroversiaalne kindral Johan Unt (Priit Pedajas) vastandus oma valikutes (kokkumäng Venemaaga?) teravalt kompromissitule kindral Ernst Põdderile, kes on üksmeelse arvamuse kohaselt filmi kõige värvikamaks ja kangelaslikumaks tegelaskujuks. Kuid valikuid tuli langetada ka mässukeerisesse sattunud romantilist liini kandval noorpaaril – Anna ja Tanel Rõugul (Liisi Koikson ja Sergo Vares). See paneb iga vaatajat mõtlema.
On hea, et „Detsembrikuumus“ on põnevusfilmi kuues ka meieni jõudnud siin Torontos. Ja kõrvus heliseb ikka veel Sven Grünbergi loodud samanimeline tunnuslaul Liisi Koiksoni esituses.
Juhtkiri: Mitte ainult „Detsembrikuumusest“
Arvamus
TRENDING
