11. märtsil raputas Jaapanit 9-magnituudine maavärin, mis läheb ajalukku selle riigi võimsaimana ja maailma arvestuses tugevuselt seitsmendana. Peatselt järgnes ülivõimas tsunami, mis pühkis mängleva kergusega oma teelt koos inimestega nende poolt aastakümnete jooksul rannikule rajatu ja kogutu.
Jälgides telepildi vahendusel hiigelkatastroofi laastamistööd mõistsime, et inimene on mässavate loodusjõudude ees sama jõuetu nagu putukas elevandiga kohtudes. Terved linnad ja külad on kadunud. Maalihked, hoonete kokkuvarisemised ja 10 m kõrgune hiigellaine on nõudnud kardetavasti üle 10.000 inimelu. Maavärin nihutas Honshiu saart 2,4 m ja maakera telge 45 cm võrra. Lisaks tõi see kaasa tuumaavarii.
Jaapan seisab nüüd silmitsi enneolematu olukorraga, sest kunagi varem pole riiki ühekorraga tabanud nii mitu erinevat õnnetust. Ka majanduslikus mõttes ei saanud katastroof võlakoorma all ägava riigi jaoks halvemal ajal tulla.
Justnagu filmis
Need üksteisele järgnenud katastroofid meenutasid 1974. a. nähtud katastroof-filmi “Jaapani hukkumine”, mis põhineb ideel, et kolm mandrilava, mille liitekoht on Tōkyōsi lähedusel, hakkavad äkki liikuma. Euraasia platoo (mille serval Jaapan paiknebki) langeb ning temast sõidab üle Vaikse ookeani platoo. Filmil on osalt ka tõepõhi all, sest Jaapan asub tõesti Euraasia laamal, millest jääb itta Vaikse ookeani laam. Viimane nihkub igal aastal umbes 8,3 cm lääne suunas ning surub end selle laama alla (mitte siis peale), millel asub Jaapan.
Filmi olid kogutud kõik looduslikud õudused, mida jaapanlased iseloomustavad sõnaga kowai. Maavärinate, vulkaanipursete ja tsunamide tulemusena hakkas Jaapani arhipelaag murenema ja merre vajuma. Vähestel õnnestus paatidega sellest põrgust pageda. Filmi finaalis oli veel paar inimest Jaapanist järele jäänud pisitillukesel maalapil. Praegune reaalsus erineb õnneks sellest mustast stsenaariumist, kuid pakub midagi muud kohutavat, millest film ei rääkinud – nimelt tuumaavarii.
Kui mitte jaapanlased, kes siis veel?
Jaapani peaminister Naoto Kan nimetas käesolevat olukorda riigi II maailmasõja järgse aja kõige rängemaks kriisiks, mille tagajärgede likvideerimine on nüüd käivitatud. Selleks on jõu ühendanud paljude riikide valitsused ja rahvusvahelised abiorganisatsioonid. Oma abi on pakkunud 69 riiki, sh ka Eesti. “Eesti inimeste mõtted on maavärinas ja hiidlaines rängalt kannatada saanud Jaapani rahvaga ning sarnaselt paljude riikidega oleme valmis ulatama teile toetus- ja abikäe, nagu me seda vähegi suudame,” ütles president Toomas Hendrik Ilves kolmapäeval Kadriorus toimunud kohtumisel Jaapani suursaadiku Hideaki Hoshi’ga. Katastroofi tagajärgede likvideerimise põhiraskus on siiski Jaapani 100.000 sõjaväelase õlgadel. Nende professionaalne tegutsemine väärib imetlust.
16. märtsi New York Times maalis groteskse pildi ränkadest tingimustest, milles töötavad tuumajaama jäänud töötajad, kes eluga riskides püüavad käestläinud olukorda kontrolli alla saada. Neid nimetatakse kangelasteks.
Erakordseks peetakse Jaapani keisri Akihito kolmapäevast telepöördumist oma rahva poole, mida pole varem juhtunud ja mis ekspertide hinnangul viitab olukorra tõsidusele.
Jaapani ühiskond on eriline. Sealsete inimeste väärikus, viisakus, kohanemisvõime, haritus ja intelligents äratab tähelepanu eriti nüüd, kriisiolukorras. CNN-i uudistekanali ankrumees Anderson Cooper kinnitab, et ta näeb sellist suhtumist esmakordselt. Ei mingit hüsteeriat ega paanikat – jaapanlased hoiavad oma emotsioonid kontrolli all. See on osa nende kultuurist ja kindlasti ka üks faktor, mis lubab eeldada Jaapani suhteliselt kiiret toibumist kohutavast katastroofist.
Tähelepanuväärne on ka sealsete ehitiste kvaliteet, mis suutsid taluda nii vägevat maavärinat. Ehkki tuumajaamades on tõsiseid probleeme, pidasid needki hooned maavärinale vastu.
Fukushima pole Tšernobõl
Tuumaenergia on üldiselt keskkonnasõbralik ja ohutu, mistõttu see näib saastunud, energianäljas ja õlisõltuvuses vaevlevale maailmale imerohuna. Avarii Fukushima tuumajaamas paneb aga mõtlema selle tõdemuse paikapidavuse üle. Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Günther Oettinger nimetas Jaapani tuumaõnnetust apokalüpsiseks. Fukushima tuumajaamas oli kolmapäevase seisuga aset leidnud neli plahvatust ja kaks põlengut. Lekke tõttu on keskkonda jõudnud radioaktiivset ainet, mida tuul võib hajutada sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kaugusele.
Plahvatus ja radiatsioonileke Fukushima tuumajaamas Jaapanis sunnib teisigi riike pöörama tähelepanu oma tuumajaamaprojektidele ja juba töötavatele jaamadele. Nii on Suurbritannia valitsus palunud oma juhtival tuumaenergia inspektoril koostada raport olukorrast Jaapanis ja selle katastroofi võimalikest õppetundidest. Saksamaa, Prantsusmaa ja Austria valitsused andsid korralduse kontrollida ohutust kõigis oma tuumajaamades; Saksamaa on juba sulgenud osa jaamu.
Ja siiski pole tänapäeval tuumajaamadest ilmselt pääsu. Šveitsi mägedesse rajatud imemonstrum, millest loodeti abi uute energiaressursside leidmisele, pole sellele pandud lootusi õigustanud, pigem tõestanud, et täiuslikku tehnoloogiat ei suuda keegi luua.
Peatselt möödub 25 aastat Tšernobõli tuuma-avariist, mille tagajärgede likvideerimisega pole siiani toime tuldud. Tšernobõl läheb ajalukku valitsuse saamatuse musternäidisena. Paljud riigid tegid sellest tragöödiast oma järeldused, püüdes vältida analoogilisi vigu ning täiustada ja parandada oma tehnoloogiat, eriti muidugi Jaapan. Tänu oma kõrgtehnoloogiale, põhjalikule ettevalmistusele kriisideks ja ühiskonna distsiplineeritusele suutsid jaapanlased ära hoida kõige hullema – sadade tuhandete inimeste potentsiaalse hukkumise. See on vast Jaapani katastroofi peamine õppetund. Aga tuumahirm hõljub endiselt õhus, ja mitte ainult Jaapanis.
Jaapani hiigelkatastroof ja selle õppetunnid
Arvamus
TRENDING
