Kellel võim, see jagab. Harva juhtub, et jagamine toimub tavainimese kasuks. Eesti ajaloost teame, et vallutajad jagasid omavahel maa ja rahva. Pärast Vabadussõda tegi Eesti Vabariik maareformi, ostis parunite käest maa, mida need olid sajandeid tagasi põliselanikelt ärastanud. Maa jagati põlluharijatele, eestlastele. Seda reformi kirusid parunid, ütlesid et see on kommunism. Aastal 1940 algas kommunistlik ümberjagamine, rahva koorimine. Taasiseseisvudes jagati rahvale erastamise väärtpabereid. Kohe seletati ajakirjanduses, et EVP’l pole katet, hea kui saab kümme senti. Aja jooksul tõusis EVP väärtus üheksakümnele sendile. Ümberjagamine toimus nende arvelt, kes uskusid, mida poliitikud rääkisid ja targad kommentaatorid kirjutasid.
Ameerika mandril toimus suur ümberjagamine põliselanike arvel. Neile jäid tühjad näpud, kui neil hästi läks. Majanduse areng lähiminevikus läks mööda tavainimestest. Globaliseerumine tähendas heaolu kasvu Aasias, eriti Hiinas. USAs tähendas madal tootmiskulu Aasias seda, et tööstuskaupade hinnad langesid, aga paljud tööstusharud sulgesid uksed. Tekkis tööpuudus, mis omakorda töötasusid alla surus. Rakendati uus standard: globaalselt võistlusvõimeline töötasu.
Väidetavast triljonist, mida globaliseerimine süstis USA majandusse, ei saanud tavakodanik suurt midagi peale odava T-särgi. Kõige paremini läks ühel tuhandikul. Ajavahemikul 1979-2005 tõusis keskmise sissetuleku grupi sissetulek 21 % aga 0,01 % -l USA rikkamaist tõusis sisetulek 400 %. Sissetuleku ja vara ebavõrdsus kasvab vaat et igal maal. Saksamaal, Soomes, Rootsis, Uus-Meremaal ja Israelis isegi kiiremini kui USAs. Riikides, kus heaolupoliitika on hoopis teistmoodi kui USAs.
Majanduse aabitsatõed ei lange kokku tegelikkusega. Poolteist sajandit tagasi tõestas David Ricardo, et kui Inglismaa müüb tekstiili Portugalile ja Portugal müüb veini Inglismaale, siis tõuseb mõlema riigi heaolu. Rahvusvahelise kaubanduse teoooria on küll arenenud, kuid pole jõudnud sinnamaani, mis seletaks, kuidas kõikide heaolu tõuseks, kui kaubanduses osalejaid on rohkem kui kaks ning eriti siis, kui osalejate ühiskonna korralduse ning majandussüsteemide erinevus on väga suur. Poliitikud ja ärimehed otsivad lihtsaid vastuseid, mis propageerivad globaliseerumise hüvesid Ricardole toetudes.
Omal ajal väitis Peter Drucker, kes oli juhtimise autoriteet—management guru — et firma moraalile on kahjulik, kui suhe ettevõtte teenistujate keskmise tasu ja tippjuhtide tasu vahel tõuseb 25:1 tippjuhtide kasuks. Tollal oli suhe 19:1. Tänapäeval on suhe tippjuhtide kasuks vaat et paarisajakordne. Tänapäeval on pooltel ameeriklastel kitsas käes: 16 % on vaesed, 36 % peredest elavad sissetulekust, mis on kaks korda suurem kui vaesuse piir. Neljaliikmelise pere vaesuse piir on $24,000. Kaks korda suurem sissetulek, $48,000 aitab toime tulla, kuid ei luba midagi erilist.
Rahvas tajub, et midagi on viltu. Valimiskampaania pakub lahenduste asemel kombeks kujunenud loosungeid.
Igavene jagamine
Arvamus
TRENDING
