HIV – peamised valupunktid Eestis ja maailmas

Esileht Viimased Loetumad Kommentaarid

Eestlased

Kanadas Austraalias Rootsis Inglismaal Saksamaal USAs Venemaal Soomes Ukrainas Eestis Rohkem ...

HIV – peamised valupunktid Eestis ja maailmas (1)

Eestlased Eestis | 08 Sep 2006 | EWR

Tiia Pertel
Eesti Seksuaaltervise Liit

13-18. augustil 2006 Torontos toimunud XVI rahvusvahelisel AIDSi konverentsil osales mitmeid inimesi ka Eestist. Konverentsi pealkirjaga „Time to deliver“ viidati sellele, et 25-aastase töö järel on aeg tehtut hinnata ja veelgi jõudsamalt edasi liikuda. Suurimad takistused selles töös on ressursside puudus ning HIV ja AIDSiga seotud väärarusaamad ja müüdid.

Eestis avastati esimene HIVga inimene 1988. Esimesel aastakümnel registreeriti meil kokku alla 100 HIV juhu. 2000. a teisel poolel olukord muutus – Ida-Virumaal suurenes järsult HIV registreerimine. 2000. a avastati 390 ja 2001. a 1474 HIV juhtu, peamiselt Ida-Virumaal ja Tallinnas. 2002. aastast on uute registreeritud juhtude arv aasta-aastalt vähenenud, näiteks 2005. a registreeriti kokku 621 HIV juhtu. K. a. 25. augusti seisuga oli Eestis HIV diagnoositud 5477 inimesel. Tegelik viirusekandjate arv võib Eestis olla 1,5–2 korda suurem.

HIV ennetustegevusega on Eestis tegeldud üle 15 aasta, riiklikul tasandil peamiselt erinevate rahvatervise programmide kaudu. Viimane riiklik HIV ja AIDSi strateegia aastateks 2006-2015 kinnitati 2005. a lõpus.

Erinevate ennetus- ja ravitegevuste algatamisel ja elluviimisel on oluline roll olnud organisatsioonidel ning tervishoiuasutustel. Eestis on rakendatud enamus tänapäeval tunnustatud HIV ennetus- ja tervishoiuteenuseid, kuid alarahastamise tõttu pakutakse neid ebapiisavalt.

Ka Toronto konverentsil tõdeti, et kogu maailmas on suur probleem nii HIV ennetus- kui ka raviteenuste kättesaadavusega haavatavatele sihtrühmadele. Teiseks on Eestis laialt levinud arusaam, et HIV on ainult tervishoiu probleem ning nii kohalike omavalitsuste kui ka teiste ministeeriumide panus probleemidele lahenduste leidmiseks suhteliselt väike.

Kuigi süstivate narkomaanide osakaal on uute HIV-juhtude seas vähenemas, on siiski ühiste süstalde kasutamine peamine HIV levikutee Eestis. Kahjude vähendamise teenused, nagu narkomaanide nõustamine ja süstaldevahetus, asendus- ja võõrutusravi ning rehabilitatsiooniteenused, on Eestis olemas, kuid pole kõigile teenuse vajajatele kättesaadavad. AIDSi konverentsil pöörati suurt tähelepanu narkootikumide tarvitamise dekriminaliseerimise vajadusele, näiteks on Torontos suudetud sellistes tingimustes ennetustööga hoida süstivate narkomaanide seas HIV-levimus 5% piires. Eestis oli viimase HIV levimusuurimuse andmetel 2005. a süstivate narkomaanide seas Tallinnas ja Ida-Virumaal viirus 62% sihtrühma liikmetest. Kuigi meil ei ole narkootikumide enda tarbeks omamine ja kasutamine seadusega karistatav ning võõrutusravi seadusega lubatud, suhtutakse ühiskonnas narkomaani pigem kui kurjategijasse kui raske haiguse all kannatatavasse inimesse. Nii nt on Eestis kohalike elanike vastuseisu tõttu väga raske luua narkomaanidele uusi nõustamis-, ennetus- ja raviteenuseid pakkuvaid asutusi.

Enamus HIVga inimestest Eestis on noored. 2005. a registreeriti üle poolte uutest HIV-juhtudest vanusegrupis 15-24. Positiivne on, et viimase kahe aastaga on Eesti noorte HIV ja AIDSiga seotud teadmised oluliselt paranenud ning riskiv käitumine seksuaalsuhetes vähenenud.

Edukalt on Eestis rakendatud nn noortelt-noortele koolitust ning noori püütakse järjest enam kaasata nii tegevuste planeerimisse kui ka elluviimisse. Enamik Eestis läbi viidud HIV ja AIDSi ennetuskampaaniaid on olnud orienteeritud noortele. Kuigi viimastel aastatel on HIV ennetustegevus noorte seas Eestis oluliselt suurenenud, peab siiski tunnistama, et pole jõutud kõige haavatavamate noorteni (tänavalapsed, noored narkomaanid, koolist väljalangenud jne).

Toronto konverentsil tõdeti, et ainult 30% HIVga ravivajajatest maailmas saavad ravi. Eestis saavad need inimesed tasuta kvaliteetset ravi Tallinnas, Tartus, Jõhvis ja Narvas. Kahjuks ei ole ravi kättesaadav kõigile, kuna üle poolte HIVga inimestest ei käi regulaarselt tervisekontrollis ning ohurühmadesse kuuluvatele HIVga inimestele (näiteks süstivad narkomaanid) ei ole tervishoiuteenused siiski kättesaadavad.

Lisaks ravi kättesaadavusele räägiti konverentsil palju nn positiivsest ennetustööst ning erinevate teenuste omavahelise integreerimise vajadusest (nt tuberkuloosi ja HIV ennetus ning ravi, HIVga inimeste seksuaalsed ja reproduktiivsed õigused, vanemalt lapsele HIV leviku ennetamine jne). Ennetustöö HIVga inimeste hulgas toimub ka Eestis, kuid selles valdkonnas on meil veel palju arenguruumi. Äärmiselt positiivne on see, et Eesti HIVga inimesi ühendavad organisatsioonid on koondunud ühisesse võrgustikku, et oma õiguste eest seista ning HIVga seotud valearusaamu ja müüte ühiskonnas vähendada.

HIV on inimkonnale tõsine väljakutse – ainult kõigi jõudude ühisel rakendamisel ning inimõigusi arvestades suudame sellele väljakutsele vastata. Igaühel meist on oluline roll – vanema, sõbra, vabatahtliku, spetsialisti, kodaniku, otsusetegija või mõnes muus rollis.