http://raadiovabajyri.wordpres...
Sparta emad saatsid pojad mäletatavasti sõtta sõnadega: “kilbiga või kilbil”, mis tähendas: pöördu tagasi võitjana, või lange lahingus. Kilbi kaotamist loeti häbiks, kiivri kaotust aga mitte. Kui Sparta kuningalt Demaratoselt küsiti miks see nii on, vastas ta: “kiiver on isiklik turvavahend, kilp on aga kõikide ühiseks kaitseks.” Kui seda printsiipi on vaja meie välisministrile seletada, on ta sel juhul võimeline seda üldse aduma?
Lahingus langenud Sparta mehi kanti koju kilbil, kuid mina ei näe, et hr. Paet oleks lahingusse meie eest läinud.
Kuid välisministri jaoks esineb ka kolmas võimalus.
Okupeeritud Eesti nukuvalitsuse nn “Eesti NSV” Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares teenis Nõukogude Vene ja mitte eestlaste huve, kui andis 1946. a. 3. oktoobril allkirja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium otsusele Eesti NSV ja VNFSV vahelise piiri kindlaksmääramise kohta (tegelikult otsus nõusoleku andmisest Petserimaa ja kolme Narva-taguse valla annekteerimisele). Meie praegune valitsus tegutseb ju sama loogika alusel ning samas vaimus.
Heale lugejale soovitan süvenemist Edgar Mattiseni 1993. a. ilmunud raamatusse “Eesti-Vene Piir”, kus lisade hulgas leidub teisi tollal salajasteks tembeldatud pärle pikkade lohisevate pealkirjadega nagu: “Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsus 21. novembrist 1944 Narva jõe taguse territooriumi loovutamisest Vene NFSV-le ja seadlus 18. jaanuarist 1945 piiri kindlaksmääramise kohta Viru maakonna ja Leningradi oblasti vahel”.
Kuna Urmas Paet ja teised ministrid joonduvad täna samasse ritta Varese ja tolleaegse nn “Eesti NSV” Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär Tellinguga, püüdes legitimiseerida Stalini, aga ka Varese, Tellingu ja teiste eestlastest kollaborantide tegevust, on mul ettepanek Urmas Paetile Eestisse Moskvast mitte tagasi pöörduda. Mina – üks tagasihoidlik eestlane paljude hulgas – teda siin küll ei vaja, ega soovi talle jätkuvalt pükse jalga osta.
Nagu selles veebsaitis juba varem öeldud: kui välisminister on andnud allkirja, Riigikogu piirilepingu ratifitseerinud, ja kui President peaks selle tegevusega ka veel kaasa minema, ei anna Venemaa meile niipea teist võimalust piiriküsimuse (ehk kätteväänamise ning salasepitsustega annekteeritud Eesti alade) diskuteerimiseks ning tsiviliseeritud lahenduste leidmiseks.
Urmas Paet oli poisike laulva revolutsiooni ajal. Nüüd ta purustab laulvas revolutsioonis, eriti aga Kodanike Komiteede töös osalenute ootused ja lootused. Ta põrmustab selle, mida Eesti diplomaadid maapaos, eestlased eksiilis ja meie eksiilvalitsused pool sajandit kaitsesid. Kuid ainult de fakto, mitte de iure! Eesti Vabariik ja setode juriidilised õigused pole kadunud kuni me elame.
Varem või hiljem saabub uus võimalus Ansipi ja Paeti ja nende ametivendade kiuste, siis kui Eestis ja loodetavasti ka Venemaal viiakse möödunud sajandi perestroikalik poolikrevolutsiooni lõpuni, ja on toimunud demokraatlik “clean install”.
Kuid täna saab Eesti jalkameeskond meie valitud esindajate näol Moskvas haledalt peksa. Välisministeerium vaielgu vastu kuidas oskab, kuid eestlased ei tunne end täna uhkena ja väärikana.
Eesti-Vene läbirääkimiste staadionil, kui sellist aia taha aetud protsessi saab läbirääkimisteks üldse nimetada, lülitatakse tuled välja ning seejärel eestlaste “õigluse saamise” konkreetne jalgpalliväljak kas suletakse või koguni lammutatakse maatasa. Süüdatakse põlema nii, et pärast paistavad vaid ahelvaremed.
Kordusmatši selle Tallinna ja selle Moskva vahel enam ei tule, kuna “meie” mehed on need asjad teadlikult ja ettekavatsetult käest mänginud.
Kuna on ette teada, et Urmas Paet ei pöördu kilbiga Mosvkast tagasi, oleks parem kui ta kaaluks tollesse linna jäämist, kuhu mõne aasta eest maeti Kim Philby. Kuhu Vares ja Voldemar Telling maetud on, seda ma täpselt ei mäleta – mõlemad vist Tallinnas.
Mis me Paeti ja Ansipit nüüd ikka Brüsselisse saadame, kui Venemaa on hoopis see, kes sisimuses neile tänulik on. Korterite muretsemine nende jaoks kusagile Moskva magalasse oleks miinimum mida Putin ja Lavrov teha võiksid, et oma tänu väljendada.
Autoriõiguse osas: © palun autorile viitamist. Muidu vabaks levitamiseks ja kasutamiseks, ka kommertsotstarvetel.
