Tuukrid tõid Estonia vrakilt üles laeva kella, mis anti 1995. a veebruaris meremuuseumile. Vasakul muuseumi direktor Ants Pärna ja keskel teede- ja sideminister, Estonia huku rahvusvahelist ühendkomisjoni juhtinud Andi Meister lapselapsega. Paremal Sirje Piht – Estonial teise vahetuse kaptenina reisijana viibinud, laevahukust justnagu pääsenud, hiljem kadunuks jäänud Avo Pihti abikaasa.
Pilt: Rahvusarhiiv Ajalugu
ESTONIA OHVRITE ESINDAJA: Üha selgemaks saab, et teatud ametnike sisering teadis laevahuku põhjust peagi pärast katastroofi (1)
Virkko Lepassalu
26. oktoober 2020
http://www.pealinn.ee/tagid/ko...
"Me paneme praegu kokku tõekomisjoni ekspertidest, kes hakkavad jälgima Rootsi, Soome ja Eesti valitsuse tegevust Estonia huku uurimisel," ütleb Rootsis kannatanuid esindav Lennart Berglund, kelle sõnul tuleb kõik salastatud dokumendid Estonia huku kohta avaldada. Ilmselgelt kujuneb laevahuku ohvrite omaste surve valitsustele, et tõde vee alt ja salajastest arhiividest päevavalgele toodaks, tugevamaks kui eales varem.
Estonia katastroofi Rootsi ohvrite ühendus SEA (Stiftelsen Estoniaoffren och Anhöriga) nõudis Eesti valitsuselt, muu hulgas kohtu kaudu, et Estonia hukku hakataks uuesti uurima. Enne kui lõplik vastus saadi, valas aga õli tulle telekanalis Discovery näidatud dokumentaalfilm. Selle tootnud meeskond leidis sukeldumisel vraki juurde laeva kerest, vasakust pardast nelja meetri kõrguse rombikujulise rebendi. Selle kese jääb ülespoole veepiiri, aga veepiir on suhteline mõiste. Tormisel merel sõitev laev liigub ju üles-alla. Igal juhul on aga vigastuse kese madalamal kui rambi alumine serv, ning kui laev on kasvõi väikeses kreenis, jääb vigastuse kese täielikult vee alla.
Ennekõike näitas see leid paljude hukkunute omaste arvates, et raportit, mille esitas toonase juhtivprokuröri Margus Kurmi juhitud komisjon 2006. a valitsusele, on asjata alahinnatud.
Valitsus volitas mäletatavasti Kurmi koos kapo ja teabeameti töötajatega 2005. a uurima, mis asjaoludel toimus 1994. a septembris Estonial sõjalise otstarbega seadmete vedu. Nimelt oli endine Rootsi tollitöötaja Lennart Henrikkson Rootsi meedias paljastanud, et pidi kahel korral 1994. a septembris tollist läbi laskma Eestist tulnud sõjalise otstarbega saadetisi. Kahe saadetise liikumine Eestist Rootsi Estonial on tõestatud. Nüüd kummitab endiselt küsimus, kas keegi võis tahta laeva koos kolmanda militaar-saadetisega põhja lasta.
Kas selleks ongi Rootsis varjatud ja salastatud vraki allveuuringuid, et saaks kõike edukalt ainult tormise ilma ja eest murdunud vöörivisiiri vigade kaela ajada?
2006. a valminud aruandes kergitati kahtlus, kas rahvusvahelise ühendkomisjoni (JAICi) järeldused on ikka lõplik tõde. Meedias nimetati Kurmi komisjoni raportit aga muu hulgas "suureks spekulatsiooniks". Ühtlasi heideti Kurmi komisjonile ette, et "Eesti tuntud laevaehitusinseneridega ei räägitud" ja et "kuulati Jutta Rabe (Saksa ajakirjaniku) vandenõuteooriaid".
Toonase olukorra alahindamise tulemusega seisame silmitsi 2020. a lõpus.
Tegemata uuring tehti nüüd ära
Kui 2007. a ei soovinud toonane valitsus uut Estonia huku uurimist alustada ja kasvõi tuukreidki laevakülgi uurima saata, siis keegi teine siiski soovis. Veidi üle kümne aasta hiljem võtsid selle töö ehk tõe otsimise ette mõned Rootsi ajakirjanikud ja Trondheimis tegutsev meretehnoloogia professor Jørgen Amdahl. Eestil kui Estonia lipuriigil tuleb uut ametlikku, valitsuse tasemel uurimist nüüd siiski alustada, ehkki 13 aastat hiljem. Stardipositsioon on ainult halvem. Tunnistajaid on lahkunud manalasse. Ajafaktor mälust infot veelgi enam kustutanud.
Praegu Euroopa Kontrollikojas töötav Kurm möönab, et dokumentaalfilmi meeskonnast võeti temaga ühendust esimest korda juba kaks aastat tagasi. "Uurimine tuleks ette võtta just Eesti poole juhtimisel," leiab ta, sest ei oma just suurt usaldust Rootsi riiklike ametkondade vastu.
Põhiviga, mis 13 aastat tagasi tehti, oli see, et jäeti kontrollimata mitmed Kurmi komisjoni väited. Need omakorda põhinesid muu hulgas laevahukust pääsenute ütlustel, et vesi tungis huku öösel kella ühe paiku laeva ka mujalt kui rambi vahelt laeva ninas. Teatavasti rebis torm Estonial eest ninaosa ehk visiiri. Selle tulemusena jäi laeva ninas vee eest kaitsma ainult visiiri tagune, sõidu ajaks üles tõstetud kaldtee ehk ramp, ja vesi hakkas kõigepealt sealt vahelt laeva tungima. Kurmi komisjon seadis aga nn ametliku tõe kohale, et laev läks põhja vaid küljest rebenenud visiiri tõttu, suured küsimärgid.
Juba toona, 2007-2008, võinuks korraldada uued tuukriuuringud. Vähemalt oleks laevakere olukord dokumenteeritud. Ühtlasi oleks avastatud, või siis mitte avastatud – kui see hiljem tekkis – praegune sensatsioon: 1,2 m lai ja 4 m kõrge lõhe laeva vasakul küljel, enam-vähem keskel. Laev lebab ise paremal küljel, kiil kerge nurga all ülespoole.
Kurm meenutab, et rootslaste korraldusel kallati hukkunud laevale 1995. a peale 400 000 kuupmeetrit liiva ja kruusa. Laev on aga aastatega merepõhjas pisut kerkinud, liiv ja kruus laevakerelt alla vajunud ja nüüd ongi lõhe paljandunud.
"100% ei saa ju välistada ühtegi võimalust," nendib Kurm. Ka mitte seda, et vigastus "sõideti" mingi allveeliikuriga laeva sisse juba siis, kui vrakk merepõhjas lebas. "Saamaks täit kindlust, tulebki asja uuesti uurida," ütleb ta.
Üks hüpotees kõlab, et Estonia võis kogemata kokku põrgata Rootsi allveelaevaga.
Muidugi pidanuksid uusi tuukrivaatlusi kahel käel toetama kõik laevahukku uurinud rahvusvahelist ühendkomisjoni (JAICi) nõustanud laevaehitusinsenerid jm asjatundjad. Nende n-ö ametlikku tõde, et laev hukkus konstruktsioonivigade ja loodusjõudude kaasabil eest ära murdunud visiiri tõttu, saanuksid uued tuukriuuringud ju vaid kinnitada.
Siiski jäi toona, 14-15 a tagasi, kõik taas sinnapaika.
Kui mitu auku on laevas?
"Auke võib olla ka rohkem kui see avastatud lõhe laeva küljel keskel, aga kuna laeva küljele on kallatud suures koguses liiva ja kruusa, siis ei pruugi need nähtaval olla," ütleb Kurm.
August või lõhest laeva keres hakkas õigupoolest esimesena rääkima Rootsi viienda mereväe divisjoni eliitrühma endine tuuker Håkan Bergman. Seda juba 1999. a. Siis andis endine mereväetuuker pika intervjuu Saksa ajakirjanikule Jutta Rabele.
Ametlikel andmetel toimus hukkunud laeva vraki uurimiseks ainult üks päevi kestnud tuukriuuring 1994. a detsembris. Selle tellis Rootsi meresõiduamet huku uurimise rahvusvahelise ühendkomisjoni (JAICi) tarbeks. Tuuker Bergmani väitel oli ta koos teiste gruppi kuulunud tuukritega sukeldunud vrakile juba 1. oktoobril 1994 laevalt nimega HMS URD. Seda sukeldumist oli peetud kõigi, ka rahvusvahelise ühendkomisjoni (JAICi) eest saladuses.
Bergmani väitel oli tema ülesandeks uurida laeva vööriosa. Seal märkas ta umbes 4 m kõrgust lõhet, mis algas vee piirist allpool ja lõppes natuke üle veepiiri. Täpsemalt algas see autoteki osast, mis jäi pisut allapoole veepiiri. Laeva sisse Bergmani ohtlikkuse tõttu ei lubatud.
Tema töölõik piirdus vöörivaatlusega. Videokassett tolle tuukriga tehtud intervjuu salvestusega jõudis ka Kurmi komisjoni valdusesse.
Håkan Bergmani tausta on kõikvõimalikud uurijad ja kannatanute esindajad püüdnud tundma õppida – nii palju, kui see mereväes salastatuse katte all töötanud mehe puhul võimalik. Seda, et ta oli sõjaväetuuker, kes käinud koos grupiga Estonia juures, pole igal juhul ümber lükatud.
Kurmi sõnul ei nõustunud aga tuuker ise tema juhitud asjatundjate komisjoniga kohtuma, väites, et sellest asjast rääkimine on talle vaid pahandusi tekitanud. "Ma ei oska seega selle mehe usaldusväärsuse kohta midagi öelda," ütleb Kurm.
Kus kohas neid esimese, rahvusvahelise ühendkomisjonigi eest saladuses hoitud tuukriuuringute linte hoitakse? On need veel alles? Jääb üle vaid õlgu kehitada. Margus Kurm sõnab, et tema tase riigiametniku ehk juhtivprokurörina jäi umbes 15 aastat tagasi liiga madalaks, et hakata Rootsilt riigisaladusi välja nõudma. "Eesti valitsuse tasemel oleks pidanud tegema Rootsi valitsusele ametliku pöördumise," lisab ta.
Samasugused küsimärgid ümbritsevad tänase päevani teist ehk niinimetatud ametlikku tuukriuuringut. See kestis 2.-5. detsembrini 1994.
Kui esimese, täiesti salajase tuukriuuringu videolinte on näinud kitsas ring Rootsi salajasi ametnikke, siis teisest uuringust esitati rahvusvahelisele ühendkomisjonile vaid nn tsenseeritud koopia. Paljud olulised kohad olid hägustatud. Ennekõike ilmusid hallid laigud muidu selgesse videopilti siis, kui tuukrid toimetasid komandosillal. Seal asunud hukkunud meremeeste isikuid mingitel põhjustel, mille tagamaid võib vaid ähmaselt oletada, ei tuvastatud. Tuukrite väitel ei olnud Rootsi meresõiduametist neile sellist ülesannet antud.
Kurm viitab, et muu hulgas ei vasta tõele rahvusvahelise uurimiskomisjoni (JAIC-i) lõpparuandes sisalduv väide, et laeva autotekki ei uuritud tuukritööde ohtlikkuse tõttu selles piirkonnas. Seetõttu pole ka lasti seisund teada.
Tegelikkus on vastupidine. Autotekki uuriti detsembri alguses 1994 ühtlasi allveerobotiga (ROV). See on sõnaselgelt kirjas sukeldumiskompanii Rockwater aruandes, tuukritööde logis ja seda võib vaadata ROV-i tehtud filmilt. Lihtsalt öeldes suudeti autoteki uurimist ühendkomisjoni eest edukalt varjata.
Videod on kadunud või manipuleeritud
"Ma püüdsin vraki juurde sukeldumiste lintide küsimust selgitada aastatel 2005-2008," räägib Kurm. "Detsembrikuu sukeldumisest 1994 tehti kaks originaali: üks jäi sukeldusettevõtte ehk Norra tuukrikompanii Rockwater kätte ja teine Rootsi meresõiduametile. Rock-
water põletas enda originaali ära. Rootsi meresõiduametisse jäänud originaali asjus vestlesin selle ülema Johan Fransoniga – tema ei soovinud või ei osanud vastata ja ütles, et ei tea, kus need filmid on. Avalikud on vaid koopiad."
Kurm lisab, et selles piirkonnas, kus Discovery augu leidis, toimetas allveerobot ehk ROV 1994. a pärast laeva hukku 27 minutit. Mida ta seal tegi või nägi, me ei tea, kuna seda ei salvestatud. Film, mida Andi Meister jt komisjoni liikmed nägid, koosneb suures osas pausidest, märgib Kurm. "Kes tahab, võib seda sukeldumise filmi vaadata, politsei arhiivis on see olemas."
Muidugi on olemas ka võimalus, et salvestati siiski kogu ROV-i vaatlus, kuid huvitavad kohad lõigati hiljem välja. "Kõik huvitavad videod on kas kadunud või on nendega manipuleeritud," ütleb täpselt sama Rootsi kannatanuid esindav Lennart Berglund. "Ilma mingisuguse kahtluseta võib öelda, et teatud ametnike sisering teadis Estonia huku põhjust peagi pärast katastroofi. Kõik, mis on hiljem 26 aasta jooksul toimunud, üksnes kinnitab seda arusaama."
"Me saame kõik teada, kui Rootsi laseb oma dokumendid saladuse alt vabaks," usub ka Ülo Veide, laevahukus justnagu pääsenud, hiljem teadmata kadunuks jäänud tantsijataride, kaksikõdede Hanka-Hannika ja Hannely isa. "Kõik on neil teada, kõik on neil kirjas, midagi pole rohkem vaja uurida."
Tõde on tema arvates kogu aeg olnud lihtsam leida maa pealt, salastatud arhiividest kui vee alt. Varem olid Ülo ja tema abikaasa laevaõnnetuse ohvrite ühed tuntumad kõneisikud. Nüüd kumab Ülo Veide häälest väsimust. Ta on tüdinud kõnelemast aastakümnete viisi sama juttu. Üloga rääkides võib mõista, et Discovery dokumentaalfilmi sensatsiooniline leid ei üllata teda kuigivõrd.
Aeg-ajalt on meedias viidatud, et kõik materjalid, mis puudutavad Estonia hukku, on Rootsis salastatud 70 aastaks. Kuivõrd see võib tõele vastata, on keeruline jälile saada. Endine prokurör Margus Kurm seda ei kinnita, vaid ütleb, et lõpliku vastuse saaks vaid Eesti valitsuse ametliku järelepärimise peale Rootsi valitsusele.
Rootsi kannatanuid esindava Lennart Berglundi sõnul on nad dokumente nõudnud nii Rootsi julgeolekuteenistuselt kui sõjaväe luureteenistuselt. Märkimisväärne, et seal isegi ei eitata teatud ligipääsuta materjalide olemasolu.
"Mõlemad on vastanud, et seoses nende töö iseloomu ja rahvusliku julgeolekuga ei saa nad avaldada, mis on vastavate toimikute sisu," ütleb Berglund. "Me kaebasime selle vastuse edasi ülemkohtusse, kuid meie nõuet ei rahuldatud."
Õigupoolest moodustabki just osa dokumentide salastatus nõiaringi. Nii kaua kui mingi osa jääb riigisaladusega varjatuks, jäädaksegi nõudma uusi uurimisi.
Berglund lisab samas, et ei kaldu uskuma ei allveelaevaga kokkupõrke ega ühtegi muud teooriat, miks lõhe või lõhed laevakeresse on tekkinud. "Meil ei ole mingit arvamust, me tahame ainult tõde üles leida," kostab ta kuivalt. "Me paneme praegu kokku tõekomisjoni ekspertidest, kes hakkavad jälgima kolme valitsuse, Rootsi, Soome ja Eesti tegevust Estonia huku uurimisel."
Rootsi on ilmutanud Estonia uue uurimise asjus vaid jahedat viisakust
Eesti peaminister Jüri Ratas, aga ka sise- ja rahandusminister Mart ja Martin Helme on väitnud, et tõe selgitamiseks tuleb Estonia huku asjaolusid uuesti uurida. Samas tekitab vastakaid arvamusi küsimus, kuivõrd sõltub vraki uurimine Rootsi riigivõimu loast ja kolme riigi vahel 1995. a sõlmitud hauarahu leppest.
Oktoobri keskel viitas Rootsi meedia siseminister Mikael Dambergi sõnadele, et kui uurijad olulisi avastusi teevad, võiks Rootsi valitsus kaaluda Estonia hauarahu tühistamist. Nimelt oli Rootsi jõudnud märgukiri, milles välisminister Urmas Reinsalu teavitas soovist Eesti juhtimisel uued tuukriuuringud korraldada, lootis koostööle ja soovis Rootsist kontaktisiku määramist.
Mikael Dambergi vastusest, mille meedia avaldas, ei õhku samas väga suurt entusiasmi. Seal viidatakse, et kõigepealt peavad kolme riigi, Rootsi, Soome, Eesti ametkonnad uusi ilmnenud asjaolusid analüüsima. Damberg võttis Rootsi seisukoha kokku ühe pika ja mitmemõttelise lausega: "Me leiame, et kuni ametkondade hinnang valmib, eksisteerib vajadus koos võimalikke alternatiivseid tegevusplaane arutada ning nende eeltingimusi analüüsida, võttes aluseks rahvusvahelise kokkuleppe M/S Estonia kui katastroofi ohvrite viimse puhkepaiga kaitsmist igasuguste häirivate tegude eest."
Alternatiivne tegevusplaan tähendaks selle kirja taustal ilmselt, et Rootsi eelistaks mingeid muid uurimisi kui tuukrite lubamine vraki juurde.
Margus Kurmi sõnul võiks Eesti kaaluda vraki uurimist ka üksi, ilma Rootsi osaluseta. Tema arvates ei kujutaks endast läbipaistvat uurimist, kui moodustataks komisjon kolme riigi ametnikest. "Praegu ma usaldaksin kõige rohkem just sellist uurimist, kus juhtohjad on eestlaste käes ning kuhu on kaasatud pääsenute ja hukkunute lähedaste esindajaid, s.o inimesed, keda nemad usaldavad," ütleb Kurm.
Estonia huku enda uurimine vajaks omaette uurimist
Juba 2005-2007 a ilmnes hulk uusi küsimusi, mille tõttu Estonia hukk vajanuks uut uurimist.
Tänaseni on selgusetu kõik, mis puudutab oktoobri alguses 1994 salaja tehtud tuukriuuringuid. Samamoodi ripub õhus, kui usaldusväärseks võib pidada Rootsi endise mereväetuukri Håkan Bergmani ütlusi tolle uuringu kohta. Mis on saanud videosalvestustest ja esemetest, mis oktoobris 1994 sukeldumise käigus pinnale toodi? Kas on need kusagil tallel või hävitatud? Näiteks oli teise sukeldumisekspeditsiooni ajaks, detsembriks 1994 jäljetult kadunud Estonia navigatsiooniarvuti kaptenisillalt. Kõigist leitud esemetest pidanuks aga olema nimekiri rahvusvahelise uurimiskomisjoni (JAICi) raporti juures.
Miks olid jäetud tuvastamata huku ajal laeva kaptenisillal viibinud isikud? Oktoobris 1996 avaldasid Rockwateri tuukrid ühendkomisjonile, et komandosillal avastati kolm hukkunut. Tekile avaneva ukse ees, kaardikambris ja silla paremparda tiivas, mille külg on vastu merepõhja. Hukkunu on kaetud peale kukkunud lipukapiga.
Margus Kurmi asjatundjate komisjoni hinnangul käsitleti rahvusvahelise ühendkomisjoni lõppraportis liiga pealispindselt alumiste tekkide veega täitumist. Kui visiiri eest kukkumise tõttu pääses vesi autotekile, seletab see laeva ümberminekut, aga mitte kiiret uppumist. Alumistel tekkidel on laev jagatud veekindlateks sektsioonideks ja vee vaba liikumine oli seega välistatud.
Ja veel – kuivõrd kartisid Rootsi kõrgemad ametnikud ikkagi sõjalise otstarbega tehnika vedude ilmsiks tulekut? Ja kas sellepärast salastati osa dokumente? Ja kas ühendkomisjoni töö jättis sellepärast õhku küsimärgid, et kõiki sukeldumismaterjale ei näidatud neile? Näiteks allveeroboti rändamist autotekil.
Paralleelselt Margus Kurmi juhitud komisjoniga üritas sõjalise otstarbega tehnika vedudele Estonial valgust heita riigikogu uurimiskomisjon. Tõdeti vaid vedude toimumist. Nimeliselt ei jõudnud nende isikuteni ei riigikogu ega Margus Kurmi juhitud komisjon.
Tänaseni on selgusetu, kes oli Eesti kontaktisik Rootsiga, kellele Rootsi sõjaväeluure endine juht Erik Rosander kohtumisel komisjoniga juunis 2006 viitas, kuid kelle nimi talle meelde ei tulnud. Ometi ei saanud Eestis kõik toimuda täiesti ilma pealtnägijate ja osalejateta. Rosander vestles Eesti kontaktidest komisjoniga, nimesid küll nimetamata, umbes kümmekond minutit. Rosanderi väitel oli Rootsi pool läkitanud taolise koostöö kohta, ehk saadetistest Rootsi, koguni memo. Sedagi dokumenti pole välja ilmunud.
