Sellest ajast, kui meie vanavanemad rändasid Eestist Kanadasse peale II maailmasõda, on Torontos olnud väga aktiivne eesti ühiskond. Isegi tänapäeval, kui rohkem ja rohkem inimesi elavad Toronto südalinnast eemal, käiakse ülikoolis väljaspool Torontot ja paljud abielluvad mitte-eestlastega, on Toronto eestlastel palju huvitavaid tegevusi.
Sellel aastal on Toronto eesti ühiskonnas uuesti tegutsema hakanud vanem-gaidide laulukoor „Leek“ ja rahvatantsurühm „Kungla“. Mõlemad grupid käivad koos kord nädalas ja neid juhivad aktiivsed Kanada noored eestlased.
Need, kelle eesti keele tase ei ole väga hea, saavad eesti keelt õppida eesti keskkoolis ja gümnaasiumis, kus on „Esto 101“ ja „Esto 202“ neile korraldatud. Noored saavad suvel arendada oma keelt eesti suvekodudes, nagu Jõekääru ja Seedrioru. Viimastel aastatel on osa Jõekääru kasvatajaid palgatud Eestist, et õpetada eesti keelt, laule ja kombeid siinsetele laagri noortele. Uued tegevused ja võimalused aitavad tõsta huvi. Rannavõrkpalli väljakud, nädalased võrkpalli laagrid, uus Timmase kunstitare ja tarede remont on tõstnud huvi Jõekääru vastu.
Reisimine Eestisse on päris tavaline ja mitte väga kallis. Eesti on varsti olnud 20 aastat iseseisev riik, kes on osa Euroopa Liidust ja NATO liige. Möödunud suvel sõitis palju Toronto aktiivseid noori Eestisse, et osa võtta Laulu- ja Tantsupeost Tallinnas. Selline elamus aitab kaasa, et huvi tõuseks eesti tegevuste vastu. Peaaegu igaüks, keda ma tunnen, kes on Eestis käinud tuleb sealt tagasi uue energiaga. Eriti huvitav on mõelda sellele, et eestlasi on maailmas ainult üks miljon ja olla üks inimene selles miljonist on eriti lahe ja vahva!
Torontos on palju tegevusi eestlastele. Mitmed on uued ja eriti huvitavad. Eesti Sihtkapital aitab sageli organisatsioone toetusega, et uusi tegevusi korraldada. Paistab, et Toronto eestlastel tegevuse puudust ei ole. Meie peame hoidma Eestimaaga ühendust, tegema oma parima ja kindlustama, et ettevõtmised on alati huvitavad, kuhu tuleks palju inimesi kohale. Siis ma olen kindel, et Torontos kestab aktiivne eesti ühiskond edasi veel mitmeid aastakümneid.
Ma jõudsin eile koju Esto suusapäevadelt Vermontist. Otsustasin ümber kirjutada oma mõtteid Toronto eestlusest, mis just sel nädalavahetusel pähe tulid.
Sõitsime neljakesi Torontost Vermonti üle 10 tunni. Lõpuks jõudsime kohale ja tutvusime uuesti meie sõpradega Ühendriikidest. Ilusad ilmad, hea mägi ning super-sõbrad lisasid sellele reisile väga toredaid mälestusi. Rääkisime palju, kuid kahju on, et ei saa tihedamini läbi käia. Ameeriklased ütlesid, et nad isegi ei näe üksteist väga tihti, kuna vahemaad on suured. Selle peale mõtlesin, kuidas meil Torontos tõesti veab, et me saame teiste eestlastega nii tihedalt läbi käia.
Kuigi Torontos ei ole linnaosa nimega Väike-Eesti, oleme ikkagi ühiskonna üles ehitanud ning eestluse säilitanud. Vaadates oma elu, siis ainukene tegevus, mis ei ole otseselt eestlusega seotud, ongi koolis käimine. Muidu, iga vabatahtlik kogemus on olnud teiste eestlastega, eesti meeles või kuidagi Eestiga seotud. Hetkel käin täisajaliselt ülikoolis, aga kui ma loengus ei ole, elan Korp! Rotalia majas, käin tööl Toronto Eesti Ühispangas, õpetan osaajaliselt Esto 101 kooli lapsi, mängin võrkpalli eestlastega, võtan osa Korp! Amicitia akadeemilisest elust esinaisena ja aitan suvelaagreid korraldada. Tahaks veel aktiivne olla teiste huvidega, mis on Eesti seltskonnas olemas, näiteks kooridega, kunstikomiteega, laskmisega, rahvatantsuga ja nii edasi, aga kahjuks ei jätku aega. Tähtis on see, et Toronto eesti elu on väga aktiivne ja see ikka kasvab. Uued mõtted tulevad pidevalt pähe ja eestvedajaid on tohutult palju, kes korraldavad mõnusaid üritusi igale vanusele.
Ei oska eriti tulevikku vaadata aga tean seda, et kui inimesi on ikka, kes korraldavad, siis inimesi on ikka ka, kes osa võtavad. Selles mõttes, kui me ikka teeme ja korraldame ja leiame eesti asjades huvi, siis on ka olemas vastus küsimusele: Eestlus Torontos – kuhu läheb? on lihtsalt: hoogsalt edasi!
„When it comes to the future, there are three kinds of people: those who let it happen, those who make it happen, and those who wonder what happened.“
John M. Richardson, Jr.
See tsitaat on minu meelest väga õige ja sobib hästi kokku eestlusega Torontos. Arvan, et on see raskes olukorras. Me kõik teame südames, et ühel päeval meie tulevased põlved ei räägi eesti keelt ega pühitse kombeid. Kardame, et meie tugev asundus siin Torontos ei kasva suuremaks ega jää samaks, vaid väheneb. Isiklikult arvan küll, et see on juba juhtumas. Küsimus on, mida teha!
Minu arvates, toetudes oma kogemustele, kui töötan nende samade noortega kes, hoiavad Toronto eestlust oma peos, olen aru saanud, et huvi on kõige tähtsam asi. Kui ei ole huvi kultuuri, keele või organisatsioonide vastu, siis ei ole mõtet tegeleda nendega. Aga lapsi saab kasvatada, ja see tähendab, et vanemad saavad neid suunata selle juurde, mida nad ise soovitavad, nagu näiteks õppida eesti koolis. Minuga oli lugu nii: ema-isa ütlesid, et ma pean käima eesti koolis kuni keskkooli lõpuni, siis ma saan valida, kas jään edasi või võtan esmaspäeva õhtu vabaks. Kui tuli aeg valida, ma jäin eesti kooli. Ma olin palju vanem ja teadsin, et soovisin eestlaseks jääda.
Teine asi, mida ma soovisin nimetada, on sidemete tähtsus Eestiga ja kuidas nende tugevdamine saaks aidata meid. Minu meelest me unustame, kust me oleme pärit ja kui mitu eestlast on maailmas, eriti Eestis. Näiteks, kui Jõekäärule on tulnud kasvandikud Eestist, ollakse üllatunud ja huvi on palju suurem. Kui keegi teeks hääletuse meie noorte hulgas, et teada saada, kui tähtis on isamaa neile, siis olen kindel, et need, kes on reisinud Eestisse, tunnevad kindlasti palju rohkem lähedust eestlusega.
Muretsetakse Toronto eestluse tuleviku pärast. Vanasti oli niisugune unistus, et kõik läheme tagasi kodumaale elama, nii et oli eriti tähtis hoida oma keelt ja rahvuslikku meelt. Nüüd aga, Toronto eesti noored ei ole ainult eestlased, oleme ka kanadalased. Eesti on mõnele lihtsalt see koht, kus nende vanavanemad sündisid.
Eesti on nüüd vaba, sinna minek pole enam unenägu, vaid väga võimalik. Kasutame neid võimalusi, et ehitada sidemeid ja isamaa-armastust. See kontakt võib motiveerida inimesi, et eesti keelt paremini õppida, et Toronto eestlusega rohkem tegeleda ja kes teab, võibolla isegi Eestisse elama minna. See küll rõõmustaks meie vanavanemaid!
Toronto eestlus peaks võtma endale eesmärgiks, et anda noortele võimalusi Eestis käia, et tugevdada noorte arusaamist oma rahvast. Noorteorganisatsioonid, korporatsioonid ja Eesti kool on kõik väga tähtsad selles mõttes. Oleks hea pakkuda uusi võimalusi, näiteks aidata noortel leida vabatahtlikku või suvetööd nii Eestis kui ka Eestimaalt tulnud noortel siin. Suvekodud ja üritused nagu EstDocs aitavad seda teha, sest nad pakuvad võimalust harjutada eesti keelt ja kohata noori Eestist.
Kontakt Eesti noortega on oluline. Olen ise e-maili kaudu kirjavahetuses kolme sõbraga Eestis eesti keeles. See on aidanud mu kirjakeelt ääretult. On üks asi kirjandit kirjutada eesti koolis, aga täitsa teine, kui kirjutad sõbrale.
Eestisse minek on kallis, aga väga väärtuslik. Peaksime ühiskonnas edasi toetama noori, kes soovivad sinna minna, kas reisima, õppima või töötama. Iga kord, kui olen Eestis käinud, särab see säde mu südames natuke tugevamini ja arvan, et paljud teised tunnevad samuti. Eesti ei ole lihtsalt üks koht millest õppisin eesti koolis ja mu vanavanemate juttudest, vaid ilus maa, mida armastan.
