Fotol on 4 USA-eestlase ja 2 Kanada sugemetega väikese tallinlase käed õhtul enne esimeste lahkumist Eestist. Ühine nimetaja on noortepeo „Mina jään“ osalejate riidest käepaelad, mida nooremate puhul kindlasti kantakse kogu suve läbi ja võibolla edasigi, kuni see kunagi ära kulub-kukub. Teine variant on see ära lõigata, sest see on kinnitatud ühekordselt lukustatava plast-klõpsuga. Grupist kaks last, kelle käed fotol, olid esimest korda elus Eestis, kellakandja käsi oli viimati esivanemate maal 26 aastat tagasi. Ometi käis kogu seltskonna jutt õhtu läbi eesti keeles. See ei ole sugugi mitte väike, vaid suur ime, mille eest tuleb tänada meie pühendunud eelkäijaid.
Käekell on tunnistuseks, et pildistamise hetk oli 10:56 õhtul ja veel oli mõnusalt valge. Mõned sirelid ka veel õitsesid tol päeval, 4. juulil, ja edasigi veel. Temperatuurid, mis oma jagu alla 20 kraadi, soosivad sireliõisi.
Külaskäigujärgselt on lahkujatel raske. Raske on ka neil, kes maha jäävad. Mulle kui Eestisse jääjal tekitab see hetk alati suurt ja valusat segadust. Kaugelt tulnud eestlased nii sobisid siia, olid nii oodatud, ise ootasid pikalt siia tulemist... ja see tundub ebanormaalne, isegi ebaõiglane, et nad kuhugi mujale lähevad; et nende kodu on kuskil mujal. Sel hetkel on mul endast ja nendest kahju, kahju selle sügava ja pikaajalise sõpruse viimisest taas kaugjuhtimise peale. Tulevad pinnale emotsioonid, mis kisendavad: „Miks see nii on?!“ Teame väga hästi, MIKS see nii on, et laialipillutud oleme. Ja polegi muud teha, kui kirjutada, joonistada ja oodata järgmist hetke, siin- või sealpool merd, kui saame kokku ja rõõmustame, et ikka veel sobivad kokku me mõtted ja hääled – keel, käed ja südamed. Ärge unustage – te olete alati siia oodatud. Kasvõi igaveseks. Te olete siin hoitud.
Foto ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn
