Leping esimese baasi rajamiseks on valmis, teatasid USA ja Poola välisministeeriumid üheaegselt väga sobival ajal – just siis, kui eesti rahvas pühitses Vabadussõja ühe sangarlikuma võidu, Võnnu lahingu 89. aastapäeva. Jutt on mõistagi baasist NATO hävitajate paigaldamiseks Poola territooriumile kaitsekilbina vaenlase tuumalendrelvade vastu (missile shield). Leping näeb ette 10 lääne hävitaja paigutamise Poola pinnale.
USA-Poola sobimus kaitsekilbi asjus on ilmselt osa president Bushi ametiaja viimaste kuude ülekoormatud agendast, hõlmates möödunud kuu hüvastijatuvisiite Euroopa pealinnadesse, olümpia-reisi Hiinasse (veel küsitav?) ja mh ka üritust oma nn kurjuse telje lühendamiseks, st Põhja-Korea kustutamiseks terrorismi mahitavate röövriikide (rogue nations) mustast nimekirjast. Näib, et sinna kuulub ka sammude astumine diplomaatilise suhtlemise alustamiseks Phonyaniga.
Loodetavasti ei tule Bushil kaitsekilbi asjus oma tegevust õigustada nii massiivse kriitika vastu, nagu seda on esile kutsunud tema sammud Põhja-Korea suhtes. Osa kommentaatoreid on nendest otse masendatud. Washington Times’i juhtkirjanik küsib näiteks: kas Bushi välispoliitika on kokku varisemas? Kuidas võib Põhja-Korea juhile Kim Jong-Ilile teha selliseid järeleandmisi, kui ta ei ole täitnud ühtegi nendest kolmest nõudest, mida Bushi valitsus nimetas normaalse diplomaatilise suhtlemise eeltingimusteks ainult mõned kuud tagasi – nimelt: 1. avaldada oma tuumarelvade täielik loetelu; 2. avaldada Süüriale ja Liibüale müüdud tuumatehnoloogiliste seadmete nimestik ning 3. anda ülevaade oma uraani rikastamise projektist.
„Valitsus teeb konkreetseid, pretsedente loovaid majanduslikke ja diplomaatilisi järeleandmisi, ilma et tal oleks aimugi, mislaadi salajasi uraani rikastamisprogramme Põhja-Koreal oli minevikus ja on ehk praegugi,“ kurdab Times ja rõhutab, et „kurjuse telje“ rehabiliteerimine võib purustada USA suhted oma parimate liitlastega, eriti Jaapaniga.
Juuni keskel haaras president Bush Korea küsimuses initsiatiivi. Teatades, et Kim Jong-Il hakkab lammutama oma tuumaseadmeid ja täitma mõningaid ÜRO eeskirju, avas Bush tegelikult ukse kõrgetasemeliste kontaktide loomisele Põhja-Koreaga. Otsus pälvis teravat kriitikat, kuid ka mõningal määral heakskiitu isegi parempoolses meedias.
Artiklis pealkirjaga „Bush juhib üks-null“ tõstab Washington Times’i kolumnist Jay Ambrose esile, et Bushi strateegia omab teatavaid paremusi võrreldes endise presidendi Jimmy Carteri omaga. Ambrose nendib, et Põhja-Korea hakkas USA-d petma niipea, kui Carter oli lepingu Kim Il-Sungiga allkirjastanud. Carteri valitsus ei nõudnud Põhja-Korealt mingit tõendusmaterjali selle kohta, kuidas teine osapool lepingut täidab. Bush nõuab aga Phonyanilt sama, mida nõudsid Reagani ja Bush-seeniori valitsused: „Usalda, kuid tõesta!“ (Trust but verify), kirjutab Ambrose. (WT, 29. juuni.)
Niihästi „kurjuse telje“ kärpimine ühe kolmandiku võrra (sinna kuuluvad peale Põhja-Korea veel Iraan ja Süüria) kui ka uue kaitsekilbi rajamine Poolasse (ja Tshehhi Vabariiki) võivad veel minna ajalukku Bushi valitsuse tähtsamate saavutustena.
Ameerika päevik: Kurjuse telg ja tuumakaitse kilp
Arvamus
TRENDING
