Drastilised ajad nõudsid drastilisi meetodeid. Oli president Fordi ajastu, mitte sobiv Ameerika Häälele (AH). Eriti mitte tema eelarvele. President Ford oli probleemiks nii balti pagulastele kui AH-le. Fordi ja Carteri ajad tegid meile kõigile palju peavalu. Kuid see on teine teema...
Mõtlen koduteele, kui telefon mu töökabinetis heliseb. AH asedirektor on ärevil: „Vello, aeg on saabunud paariks õluks!” Rumeenias sündinud Serban Vallimarescu häälest oli selge, et jälle on mingi kriis.
Paar õlut tähendas vaikset nurka üle tee asuvas kreeka restoranis. Seal said õllekannu juurde kamaka musta leiba, millele kreeklasest omanik isiklikult, sinu nähes, lõikas suure tüki sinki.
„Lugu niisugune,“ ütles Val, keerates närviliselt õllekannu ja oodates kannatlikult singiviilu. „Valge Maja eelarvebüroo on teatanud infoagentuurile (USIA, millele AH allus), et see peab oma järgmise aasta eelarvest kärpima üle 12 miljoni dollari. Agentuur teatas omakorda Ameerika Häälele, et see tähendab 10-miljonilist kärbet.“ Kuna AH eelarve tollal (välja arvatud erifond saatejaamade ehitamiseks) oli veidi üle 60 miljoni, tähendas see 10%. See oleks toonud AH-le hiigelkahju. Kuid nagu teada, ei olnud president Ford Ameerika Häälest huvitatud.
„Mida teha?“ muretses Val. Mina olin sel ajal (nagu tihti nii varem kui hiljem) Euroopa osakonna juhataja kohustetäitja, sest juhataja kohad olid ametlikult määratud USA-sse tagasipöörduvatele välisteenistujatele (Foreign Service Officer (FSO)). Neid aga ei pandud kohe kohtadele, või kui pandi, jätsid nad valdava osa programmilistest ja administratiivsetest kohustustest oma proffidest abidele. Nii tekkis ka kaks käsuliini, sest AH kõrgemad profid ei võtnud tihti välisteenistujate arvamusi kuulda. FSO'd olid oma karjääri nimel valmis täitma välisministeeriumi ja infoagentuuri otsuseid. Nii ka eelarvega. Serban Vallimarescu oli aga enne välisteenistusse asumist olnud AH toimetaja, teadis selle tähtsust ja oli alati valmis raadiot kaitsma.
Neil aegadel kõikus Ameerika Hääle keelte arv tavaliselt 40 ringis, neist rohkem kui pooled euroopa ja nõukogude keeled. Minule allus neist 17, sh balti saated. Varem, uudisteosakonna Euroopa uudiste peatoimetajana, pidin hoolitsema kõigi 22 osakonna eest.
Kell ei olnud veel viis, kui teise poole õlle pealt vaatasime teineteisele otsa – ja teadsime kohe, mida teha.
„Okey,“ ütlesin, mängides pastaka ja paberiga. Lihtne: teatame ametlikult, et kui eelarve kärped sunnivad, peame sulgema kõik kolm balti osakonda ja lisaks veel tshehhoslovakkia oma. Kärbime pooled poola, ungari, rumeenia ja bulgaaria osakondadest. See annaks välja 10 miljonit, arvutasin.
„Minu arvamus on sama,“ ütles Val. „Kirjutame siinsamas memorandumi valmis, ma viin ta kontorisse, kus mu sekretär paneb ta ametlikule paberile.“ Veidi hiljem, kui olin tagasi töölaua taga, tõi sekretär mulle sellest juba paar koopiat.
Oli aeg koju minna ja ma „unustasin“ need koopiad oma lauale. Varsti oli ka aeg varahommikuste saadete koordinaatoril tööle tulla, kes tavaliselt kasutas minu bürood.
Paar päeva hiljem helistati AH direktorile Ken Giddensile Valgest Majast: „Kas te olete hulluks läinud, tahate kinni panna need saated, millel on kõige rohkem poliitilisi toetajaid? Meile on tulnud suurel hulgal telegramme ja telefonikõnesid, mis lausa vihaselt on selle vastu!” Direktor vastas, et sel juhul peate leidma kärpimisteks mõne teise mooduse.
Jäigi nii, et AH eelarvest kärbiti vähem kui miljon, mis ei seganud euroopa osakondade tööd.
Meie kui valitsuse ametnikud ei tohtinud ise teha lobitööd. Aga Val, mina ja meie „abilised“ teadsid noil aegadel juba ette, kuidas see lugu lõpeb, tänu balti ja ida-euroopa rahvusgruppidele. Teadsime, et lauale jäetud memorandum paljundatakse ja rändab õigesse kohta. Ka direktor Giddens teadis meie „konsultatsioonidest“ kreeka restoranis. Meil ei olnud mingit kartust, et Valge Maja meie „ettepanekut“ tõsiselt võtab. Washingtonis peab tundma poliitikat!
Mõni aasta hiljem, koos kõrvalasuvate laohoonetega, lammutati ka meile nii hubane ja „poliitiliselt oluline“ kreeklase restoran. Toda lammutamist me kahjuks pidurdada ei saanud.
Ameerika Hääl (4) (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ja-jah, käis ju temagi Arkaadia teel. Noh, mida veel?!
Kalapüügist:
Kalamees leotab veekogu ääres õnge, kui peale satub politseinik, kes käratab:
"Kas te ei tea, et siin on kalapüük keelatud. Ttrrrahhvv 500kr!"
Kavalpeast õngemees vastu: "Ega ma püüagi kala, õpetan hoopis ussi ujuma!"
Võimuesindaja käratab uuesti: "Ikkagi tuleb teil 500kr maksta, sest alasti ujumine on siin ka keelatud."
Kalapüügist:
Kalamees leotab veekogu ääres õnge, kui peale satub politseinik, kes käratab:
"Kas te ei tea, et siin on kalapüük keelatud. Ttrrrahhvv 500kr!"
Kavalpeast õngemees vastu: "Ega ma püüagi kala, õpetan hoopis ussi ujuma!"
Võimuesindaja käratab uuesti: "Ikkagi tuleb teil 500kr maksta, sest alasti ujumine on siin ka keelatud."
Jah, tõepoolest nutikas liigutus Vello poolt. Aga muidugi võiks tagantjärele tänada seda kreeka restorani omaniku Õlle ja leiva /singi eest mis aitas ajurattad kiiremini tööle!
Arvamus
TRENDING
