Nüüd, kus pidustustes näib olevat vaheaeg, kasutame vast leheruumi ka tööpäevadel tehtule. Mäletame ehk, et umbes kolm aastat tagasi hakkasime rääkima ja kirjutama VEMU-st – meie kultuuripärandi hoidlast. Õieti näitas see algatus, et Tartu College’i majandusseis ja ülejäägid olid küllaldased uuteks ettevõtmisteks.
Kahjuks tuli aga Toronto linnavalitsuselt Tartu College’i autoparkla pikaajalise üürilepingu ülesütlemine, mis muutis kõik kavatsetava küsitavaks. Linna advokaadid oskasid kunagise Metro-Torontoga sõlmitud lepingu sõnatõlgendused pea peale pöörata. Pikad läbirääkimised olid ainult kallis aja- ja rahakulu. Läksime kohtusse. Enne, kui vastuhagi arutusele tuli, sündisid üleöö plaanid ja töökirjeldused ehitusloa taotlemiseks (linna üks osakond ei tea, mis teisel teoksil!) – parkla kaotanult ei oleks meil olnud õigust varem asenduskomitee poolt „kingitud“/lubatud juurdeehituseks ehitusluba nõuda.
Saime loa, ja paar nädalat hiljem nõustus kohus (peale Tartu College’i sünniloo äraseletamist) meiepoolse üürilepingu tõlgendusega. Kohtus suutsime näidata ka meie vajadusi, ja trumpkaart oli meie uhiuus juurdeehituse luba! Võit on aga ainult esimese astme kohtult, kas linn kaebab edasi?
Kõik see tuuletallamine võttis aga tuule VEMU purjedest. Esialgsed rahastusvõimalused tuli ümber mõelda. Ei ole ju võimalik midagi müüa, kui ei teagi, kas meil midagi on. Muudetud programmiga peame vähendama juurdeehituse mahtu ja ehitama/püsima oma rahalises ulatuses.
Tuli leida uus lahendus, kus tõstuk on vana ehituse kõrval, et kasutada osaliselt praegusi ruume koos juurdeehituse esimese faasiga. Tõstuki uus asukoht nõuab aga kohest läbiroostetanud alumise arhiivi lae asendamist ja mõnede kandeseinte alustoetust.
Esimese faasi suudame läbi viia praeguste reservidega. Muudetud programmile on linnalt luba, ning 11. augustil algas Bloor’i ja Madison’i nurgal ehitamine. Ehitaja valiti vähempakkumise alusel. On lubatud, et see kõik annab meile märtsikuuks hubase, ajakohastatud kliimakontrolliga 6000-ruutjalalise alumise arhiiviruumi koos uue trepiga. Tõstuk tuleb järgmises faasis (teise miljoni eelarveruumis/laekumisel!).
Mul on kahju, et me ei ole varem suutnud luua vajalikke ruume meie kultuurivarade esinduslikumaks tutvustamiseks, eriti nüüdseks, kus viisavabadus on toonud Torontosse arvukalt kodueestlasi. Ka kõrged külalised on meid austanud. Ma loodan, et osatakse näha, kuivõrd erinevad vajadused on suurlinna rahvusgrupi jätkusuutlikkuseks * (NB!) võrreldes vanade väliseesti külakogukondadega.
Siiski on Toronto eestlaskonna aktiivsus üllatavalt rikas, kuna tegevus on nüüd juba teisele ja osalt ka kolmandale põlvkonnale üle läinud. Niisiis ei ole meie kodukontaktid ainult meeldetuletused kodumaisest köögist ja kommetest, ehkki sellise arusaamise võib välja lugeda mõnede koduajakirjade küsitlustest. Üle kuuekümnene, edasi elav, osalt vabas ühiskonnas üles kasvanud ja hariduse saanud täiendusega väliseestlus on mitmepalgeline ja kogemusterikas. Meil on ulatuslikud kogud ja arhiivid. Oleme loonud kontakte ja rajanud alalisi institutsioone Eesti tutvustamiseks. See aeg on olnud ja on üks osa Eesti ajaloos, mida ei tohi hooletusse jätta ega unustada.
Ja sellepärast peamegi ehitama oma kultuurivarade kodu.
VEMU on mälupikendus tulevikku!
*NB! Meie ühiskondlik-majandusliku kandejõu kasv ei ole sammu pidanud vajadustega. Pidevalt tõusvad peavarjukulud sunnivad kahanevate kassadega kultuurivaralist isetegevust lõpetama. Isegi meie organisatsioonide protokolliraamatud ja kirjavahetus otsivad panipaikasid. Isiklike pangaarvete summa ei aita meid. Meie tulevik näib olenevat üksikute inimeste suuremeelsusest, mis suudab toetada ainult tegevust – mitte alalisi rajatisi.
VEMU ülalpidamiskulud/alalisus on tagatud Kanada majandustegevusse rakendatult Tartu College’i kaudu.
….aga karavan liigub edasi
Arvamus
TRENDING
