VÕRUMAA LEHEKÜLGI Mälestusi isast (2)
Inimesed 21 Mar 2017  EWR
    Trüki   E-post   FB     
VÕRUMAA LEHEKÜLGI

Mälestusi isast

ANTS SILD


Mida jutustada temast, kes polnud suurkuju ühiskonnaelus, kultuuri ega poliitikategemises ning on juba ammu manalamees? Kui ta ei oleks olnud tõe ning õigluse tagaajaja võinuks ta kohta öelda poeedi sõnadega: ..“rohkem ma temast ei tea, aga ta oli üks mees”. Mina tean. Ta oli mu isa. Kõnelen tema eluheitlustest möödaläinud sajandil, milles ehk mõni seik õpetlik järelpõlvedelegi.
-------------------
Taluostuks kogutud tsaarikulla kadumine pangas, tuima külamehe hilinenud kosjapakkumine, aegade ja olude äng viis uhkevõitu loomuga maanaise niikaugele, et ta lõpuks pidi hoolekandeasutuse katusealust kasutama. Seal elatud aastad polnud küll pikad ent jätsid väikese poisi, minu isa, hinge kurva mälestuse kogu eluks. Aga tugev töötahe tõi ta ahistusest välja. Ta iseseisvus koos Eestiga, ehitas oma väikest elu üheskoos omariiklusega ning seetõttu jäid mõlemad talle kalleiks. Juba neljateistkümne aastasena tegi ta ettevalmistusi oma maja ehitamiseks, aasta hiljem läks töö päriselt käima. Noorelt riigiraudteele tööle pääsemine tähendas tollastes oludes juba karjääri.
“ Päevapalga eest võisin osta endale ja emale mitme nädala moona” , meenutas isa. “ Nüüd ei saa kuupalgaga nädalatki elada ”, võrdles ta tihti “ töörahva õnne ja õitsengu maa” elu eestiaegsega. See oli tõsi. Aga vähe oli neid, kes julgesid seda punasel ajastul valjult välja ütelda...


VETT JA VILET

Nii iseloomustati töötegemist maal kahekümnendatel – kolmekümnendatel aastatel. Hõlpsat äraelamist polnud loota. Näiteks rannarahva hulgas levinud salapiirituseveo või muidu sahkerdamise abil ratsa rikkaks saamine oli Võrumaal ja kogu Lõuna-Eestis tundmatu, hingeomasele vanaeestlaslikule moraalile ka vastuvõetamatu. Tööd tehti siin kõvasti, tähtis oli vaid, et seda jätkuks. Teha tahtjaile ka jätkus ning ausalt teenitud raha eest sai osta piisavalt nii talu- kui poekaupa.
Võid, koort, mune, kohupiima, jahu pakkumas käivad talumehed kutsusid kindlat kuupalka saavat noort töömeest mõnikord koguni härraks. Sest ta ostis palju ja maksis sulas. Isa ei olnud mitte ainult tööl vaid ka valla seltsielu edendamisel nobe käsi. Tema algatusel alustati vanast magasiaidast tolle aja kohta muljetavaldava rahvamaja ehitamist, millel ei puudunud koguni lavaalune orkestriruum. Hoone on Mõnistes hea tervise juures veel praegugi, kolmanda aastatuhande hakul, nüüd küll juba renoveeritud ja kaasajastatud kujul. .. Kultuuri rahastati Eesti Vabariigi ajal üldreeglina vabatahtlike panustamise ning isikliku tööga , mitte ei võetud sadu miljoneid poolvägisi maksumaksjate taskust, nagu seda nõukogude traditsiooni järgi siiamaani tehakse.
Tööotsi oli isal kaks, ajuti kolm. Inglasest metsapraaker kutsus noori mehi vaguneid laadima, selle hooajalise töö eest tasuti väga hästi, korraliku sissetuleku sai Saru (omaniku järgi Kuuse) lauavabrikus öiste tundide eest, teenida õnnestus ka taludes ehitustöid tehes. Eesti Vabariik oli kaugel ideaalist, ta oli karm ja vaesema rahva suhtes sageli ülekohtuselt ebaõiglane aga need, kes tema piina pitsitused välja kannatasid, said hea elukooli. Toonane juhtmõte – töö ning vaev sind elus aitab – maksis läbi aegade ning maksab ausate inimeste juures veel tänapäevalgi...
Majaehitus jõudis lõpule. Kohalik konstaabel üüris sinna elutoad ning ametiruumid, hoone teise otsa sisustas isa pudupoe. Vallakooli haridusele lisaks nõutas ta Valga kutsekoolist mööblitisleri paberid ning sai veel ka meestejuuksuri lisaeriala. ÕPPINUD TÖÖLISE KUTSETUNNISTUS – kalligraafiliselt, meistrikäega kaunilt teostatud dokument seisis surmani ta toa seinal. Kurb tõdeda, aga tänapäevane magistritunnistus on toonase töölisdokumendi kujunduse odav ning haletsusväärne vari..




PAREMA ELU PEALE


Kauge maakoht avaramaid võimalusi ei pakkunud, neid tuli Tallinnasse otsima sõita. Nüüd juba koos vastloodud perekonnaga, maamaja jäi kodupaigaga kokku kasvanud vanaema hooleks. Lutheri vabrik oli tollel ajal üle riigi tuntud ettevõte, kuhu tööliskaadrit hoolikalt valiti. Kohe pärast proovitöö teostamist paluti isal pingi taha asuda. See oli noore, alles linna tulnud töölise jaoks edu ning õnnestumine.
Esimese aasta lõpuks oli palk pea neljandiku võrra suuremaks paisunud, kehvast Niine tänava korterist oli pere Kadriorgu –Faehlmanni tänava eliitrajooni kolinud. Lutheri vabrikus kavandatud ja kuju saanud mööbel oli väga kõrges hinnas, tellimusi laekus nii kodu- kui välismaalt ja nende täitmisega oli tegemist. Vabriku juhtkond palus töölistel mõnikord ületunde teha, selle eest maksti akordtasu. Pakuti ka võimalust odava hinnaga jääkdetaile osta ja mööbel enda tarbeks kokku monteerida, mida töölised agarasti kasutasid. Nii jõudsid tavalise kodaniku korterissegi tolle aja kallid kapid, trümoopeeglid, lastetoamööbel ja muu selline kraam. Kõige tähtsam oli aga, et tööliskonnast peeti lugu. Tunnustamine oli vastastikune, sest meeste palk võimaldas peredele keskmise äraelamise. Vabrik korraldas meelelahutusõhtuid ja jõulupidusid, töötas Tallinna eeskujulikum ning kõigile nõuetele vastav lasteaed. Kuidas käituti Lutheri mööblivabriku omanike järeltulijatega taasiseseisvunud Eesti Vabariigis on koletu. Vabriku mälestus, mille toodang teadvustas tol ajal Euroopale ja teistele mandritelegi Eesti riiki ja selle esmaklassilist toodangut, tallati nüüd nõukoguliku mentaliteediga sullerjuristide poolt täielikult porri..


KÕIK PÖÖRDUS PEA PEALE


Kommunistide võimuhaaramise järel neljakümnendal aastal läks sassi nii vabriku töörütm kui ka muu elukorraldus. Keegi ei teadnud enam, mida tegema peab. Tsehhi toodud politruk räuskas ja näitas iga ilmakaare poole rusikaid. Aga kui tislerid temalt pärisid, miks joonised on töörahva võimu ajal nii vigased, kergitas too vaid rebadele kukkunud pükse ja kadus minema. Abitöölisest höövlilaastude koguja, Petseri setu, tuli teatega, et vabriku kassast antakse raha nendele, “kellel seda kõige rohkem vaja on.” Mingi nahkmantlis tüübi valve all jagatigi raha tegelastele, keda varem keegi vabrikus polnud näinud, ükski endast lugupidav püsitööline seda raha tahtma ei tõtanud.
Töökultuur käis alla, insenerid lahkusid, meistrid ei suutnud totrate korralduste sisu seletada, valitses ükskõiksus ning käegalöömine. Sagenesid ärevad teated inimeste jäljetust kadumisest, arreteerimistest ja süütute kodanike terroriseerimistest. Maal, Mõnistes, oli sugulane, Kaitseliidu kohalik rühmapealik Hugo Sild julgeolekutöötajate poolt kodunt minema viidud, isa ehitatud majas elanud konstaabel Elmar Verrev oli kohalt vallandatud, peagi tuldi talle järele ning temagi kadus teadmatusse. Siber tähendas konstaabli abikaasa Ellele õudseimat – surnud pojakese Ilmari põrm tuli juba teekonnal sinna võõrasse mulda matta..


AJUTINE SELGINEMINE

Saksa vägede lähenemine tegi seltsimeeste ja teiste “üleüldise õnne” ootajate tallaalused tuliseks. Paanilise kiiruga hakati Lutheri vabriku varandusi kokku krahmama ja tagalasse toimetamiseks vagunitesse ajama. Kategooriline selles “töös” osalemisest keeldumine lõppes traagiliselt isa eestkostel vabrikusse võetud naisevend Evald Kielile. Politruk saatis ta “vestlusele”, kust noor mees koos saatusekaaslastega, Eesti lennuväes aega teeninutega mobilisatsioonipunkti viidi ning sealt edasi Venemaa surmalaagrisse saadeti. Vähem kui aasta pärast oli ta nimetus hauas Tšebarkuli linna Neprahhinski kalmistu servas..
Oma venda nuttis mu ema taga pikki aastakümneid ja nii pisaraterohkelt, et neist moodustunuks järv..
Tuhandetest sellisel kombel kommunistide poolt tapetutest noortest Eesti meestest oleks aeg valjemalt kõnelda, nende mälestus väärikamalt jäädvustada. Selle asemel käiakse pronkssõdurit pildistamas ja haridusministri lemmikteemaks on vene keele õppe edendamine...
Siis aga saabus 1941. aasta. Partei- ja nõukogude aktiiv asus lahkumise eel “suurele kodumaale” paljaks röövima kodanike korterid Tallinnas. Isa meenutas, kuidas nood - enne sadamas ootavatele laevadele pagemist - viskasid Pärnu maanteel, Urla maja ees kokkuröövitud kraamikoorma otsa poisikest. Laps ei osanud kusagilt kinni haarata, kukkus autolt pea ees asfaldile ning sai silmapilkselt surma. Isiklik tragöödia aga röövleid ei peatanud, see oli lihtsalt üks ettetulev seik “kangelaslikus” epopöas..
Saksa eelvägede Tallinna saabudes hakkasid töölised vabrikusse tagasi valguma. Tsehhides taastati teatud kord ja mõnel liinil hakati koguni mööblit tootma. Aga see polnud enam kunagine vabrik, ei olnud seal eestiaegset tarmukust ega töölisuhkust. Tuli täita rinde tellimusi, toodete nomenklatuur välistas suursugususe ja kõrgtaseme. See polnud oma väärikust hindavatele töölistele eriti meelepärane, samas mõisteti ning järgiti hingeomast saksa ordnungit ja korrektsust. Töötasu hakati maksma markades, toiduaineid aga polnud saada. Moodiläinud puutaldadega naiste kingade valmistamine andis lisateenistust. “Saksa rahaprahti sai mõnikord nii palju, et portfelli tuli põlvega kinni suruda, aga rõõmu sellest ei tundnud”, meenutas isa mõnikord. Elati homse päeva lootuses. Kuni hakkasid tulema teated Saksa armee suurtest võitudest ja rindejoone õgvendamisest – see tähendab, kaotustest ja taganemisest.


TEADMATA SUUNAS


Kõige hullem oli algamas. Venelaste meeletu elavjõud koos liitlasriikide kõrgtehnoloogilise abiga hävitas sakslaste siiani hästitöötanud sõjamasinat nagu rooste rauda. Kõik see kajastus ka tsiviilelus. Toidu ning tööstuskaupadega läks lugu veelgi kitsamaks, Balti jaamas patrulliv Saksa välisandarmeeria konfiskeeris isegi lastele maalt saadetud võipakid ja koorepurgid. Vene lennuväe pommirünnak Helsingile oli juba toimunud, aga et sama saatus võiks tabada N Liiduga mittesõdinud Eesti pealinna, ei usutud millegipärast ikka veel. Loodeti barbarite halastusele, sest oli ju riik neile lillede ning orkestrihelide saatel üle antud... Ehkki targemad pead olid saksaaegseid omavalitsustegelasi korduvalt hoiatanud läheneva katastroofi eest, saabus 9. märtsi suurpommitamine 1944.-ndal aastal enamikule tsiviilelanikest ikkagi täiesti ootamatult.
“Esimese rünnakulaine järel tormasin tänavale,” meenutas isa. “Linn lõõmas, sajad suured majad olid pommiplahvatuste järel kokku varisenud, taevas heitles tulekahjude ja valgustusrakettide kuma, sakslaste õhutõrjekahurite harvad lasud ja lennukimootorite undamine segunesid hullunud lõvide möirgamisega loomaaias.”
Ründelainete jätkumine muutis südalinna maapealseks põrguks.
Nõukogude lennukite eskadrillid tegid peaaegu kaitseta linna kallal põhjaliku “töö”, purustatud oli enam kui poolteist tuhat elumaja ja suuremat hoonet. Söestunud ning poolpõlenud inimkehad kanti hiljem välja keldritest ning rusudest ja ladustati Tornide väljakule, neid toodi varemetest sinna viiesaja ringis...
Mälestus toimunust oli Tallinna linnavalitsejatele kaua aega püha – pronkssõdur – “vabastaja” ümber kogunenud purjus punaveteranid pidasid seal, ja peavad veel nüüdki - küll teises kohas - ikka veel oma pidu..
Lutheri vabriku töölisperesid oli Litzmanni isiklikul korraldusel juba hakatud Saksamaale evakueerima, esimene ootepeatus oli Palivere mõisas, kuhu siinkirjutaja koos ema ja õega oli jõudnud. Sundsõit Saksamaale isale ei meeldinud. Rootsi suunduvasse paati aga ei juletud väikeste lastega istuda ehkki käsiraha oli makstud ning võimsate lennukimootoritega varustatud meresõiduk ootas. Rindeteated olid segased ja vastuolulised, ärevus rahva hulgas suurenes, hakati varju pakkuva maa suunas vaatama. Märtsipommitamised üle elanud inimesed teadsid , mida oodata võib. Nii meenus ka meie perele maakodu Võrumaa lõunatipus Mõnistes..









OTSE EESLIINILE



Sõit sinna läbi Pärnu kestis neli ööpäeva, sest sõjaväerongid tuli läbi lasta. Need kihutasid haavatutega Saksamaa suunas, sajad vagunid tuhandete haavatutega. Seda, et põgeneme sõja jalust Lõuna – Eestisse ja otse eesliinile ei tulnud aga pähegi. Vaevalt oldi kurnavast reisist toibunud, kui maja ümbritsesid Saksa staabiautod. Kõrge ohvitser asus siin ka kohe oma komandopunkti sisustama. Pererahvale öeldi, et maja on hästi ehitatud, sobib suurepäraselt rinde vajaduste jaoks! Kuna üsna pea algas lahingutegevus jäi meil üle vaid võimalus end vaenupoolte vahel asuvasse keldrisse pressida. Sinna oli kogunenud veel külaelanikke ja varsti polnud keldris enam isegi õhku, magamisasemetest või laste riiete kuivatamise võimalusest rääkimata...
Nii kestis see umbes kuu, siis tuli sakslastel head positsioonid loovutada ja perekond pääses tagasi kodumajja. Just sel hetkel, kui valmistuti pärast sauna lapsi magama panema, sõitis õue vene kapteni maastikumasin, tema järel terve killavoor, kes kohe ennast meie majja mahutasid. Lapsed emaga löödi tagasi keldrisse, isa aga pidi kuuekümnele lahingus langenud “kangelasele”, see tähendab - rindele kahurilihaks toodud ja siin arutul pealetungil sakslaste poolt tapetud soldatitele kirste tegema hakkama.
“Need olid täiesti lapsed, kahe - kolmeteistkümne aastased vene poisikesed. Keegi teadis, et olla orvud või lastekodude kasvandikud, nägin kuidas alatoitlusest kõhnu, väikseid surnukehi kirstudesse panema hakati...” meenutas isa mõnikord toimunut.
Lahingumöll ägenes. Öö varjus otsustati siinkirjutaja ja tema viieaastane õde Tiitsale sugulaste poole toimetada. Krigisev lapsevanker aga äratas patrullide tähelepanu. Kahe rinde vahel olevad sõjapõgenikud külvati üle vaenupoolte kuulirahega, millest ainuski õnneks ei tabanud..
Viimaks olid väed Mõnistest ja mujalt Aluksne suunas veerenud ning pere lootis kergemalt hingata. Sellest, et “rinnete vajadusteks” olid läinud viisakas mööbel, majakraam, vanaema lehm, kanad ja kesikud, ei oleks kõlvanud kõnelda – saksa sõdureile ei saanud ju keelata ning vene vägilased võtsid küsimata kõike ise, mis neil aga tarvis läks... Kas täna, seitsekümmend kolm aastat pärast Võrumaa metsades ja niitudel kostnud lahingumüra poleks kahelt verevalamised vallandanud agressorriigilt – Venemaalt ja Saksamaalt paslik pärida, miks nad ohvrite ees ametlikult ei vabanda? Miks nad ei hüvita tsiviilelanikele lahingute käigus toona tekitatud kahjusid...?


LOOTUS KUSTUB

Sõjamöll lõppes, kuid kord ja õiglus olid lõplikult kadunud. Meie “politseimajaks” nimetatud kodust viidi varsti surmalaagrisse teinegi politseiohvitser - saksaaegne Võru kriminaalpolitsei assistent Arvo Rannik koos perekonnaga. Läks mööda mõni aeg ja siis seisis ka isa miilitsate vahel. Arreteerimisorderit nõukogude võim ei pidanud vajalikuks näidata. Suusõnal esitatud süüdistus oli idiootlik – lahkus omavoliliselt Tallinnas vabrikust, sest ei soovinud nõukogude võimu heaks töötada! Isa sellisele süüdistusejamale alla ei kirjutanud. Siis pakuti uut “varianti” – nõustuda, et ta läks nõukogude vägede saabudes... metsa! Isa ütles, et ta pole valet vanduma õppinud, mille peale jäeti Võru vanglasse süüdistust esitamata edasi istuma. Lihtsameelne Misso valla talupoeg kirjutas aga lootuses koju pääseda, kõikidele talle ette pandud lollustele alla ning sai kohe kakskümmend viis aastat sunnitööd Siberis – nõukogude võimu õigussüsteem näitas oma olemuslikku palet. See pale pole veel muutunud. Süsteemi sigitajad ja nende järeltulijad ning usinad õpilased toimetavad taasiseseisvunud Eesti õigusruumis veel tänagi...
Isa vangisoleku ajal oli vanaema tervis kokku varisenud, ema raske haiguse tõttu liikumatuks voodihaigeks jäänud, seitsme -ja kolmeaastane laps aga vajasid süüa ning elementaarset hoolitsust. Sellises olukorras olevasse peresse tulid toiduainete normi sisse nõudma uue võimu esindajad - Mõniste valla täitevkomitee esimees, komsorgiks tõusnud, varem kerglaste elukommete poolest tuntud tüdruk ning juba iseseisvuse ajal pätistunud pastor, kommunistide – kristlaste mõnede hinnangul siiamaani kestva liidu tubli esindaja. Kuulanud ära jutu muna-, liha-, või- ja muude normide andmise kohustuslikkuse kohta, haaras ema viimase jõuga voodipeatsist kargud ning saatis need nõukogude võimu esindajate suunas teele...


KURBMÄNG ALGAB

Istunud poolteist aastat asja ees teist taga vangimajas, pääses isa koju. Laostunud elu varemetel käis külarahvas ringi nagu peata kanakari. Mööblitislerit ei vajanud siin keegi, polnud vaja ei õppinud juuksurit ega tavalist puutöömeestki. Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et mingi pauk ja veel suurem kui eelmised, peab tulema. Ning see tuli – otsus Eesti maarahva eesrindlikuma osa saatuse kohta oli langetatud. Kuidas küüditamiskomisjoni liikmed eesotsas Feliks Pärtelpojaga meie kodu uksest sisse marssisid ja pikema jututa Venemaa eestlasest autojuhi isa tuppa majutasid, mäletan ma hästi. Maja metsapoolne sein soovitati tulistamise puhuks madratsitega polsterdada ja lapsed ükskõik kuhu minema saata. Ent siis mõeldi miskipärast ümber ja meid paigutati maja teise otsa. Ema sai korralduse autojuhile süüa anda, isa haarati vallamajja koosolekule kaasa. Kui ta sealt südaööl naasis oli ta näost kriitvalge. ” Saabunud on eesti rahva surmapäev”, olid ta sõnad. Vaid terav ohutunnetus ning enda suure nikotiiniannusega haigeks tegemine päästsid ta õudsest osast, milleks oleks võinud olla ka küüditajate ohvriks langenud Mõniste taluperede juurde tee juhatamine... Küüditamine Mõnistes oli erakordselt rohkearvuline, julm ning oma mastaapide ja brutaalsuse poolest silmapaistev mitte ainult Võrumaal vaid tõenäoliselt kogu Lõuna - Eestis. Põhjuseks oli siinse erakliku maanurga rahva meelelaad – oma jõule uhke olev ning meeletult tööd murdev talurahvas oli saavutanud suurtaludes arvestatavat ainelist ning kultuurilist edu, mis kehvikuteks jäänutele kuidagi meeldida ei saanud. Jõukad talud kõrvu popsiküladega olid otsekui kutse kulakukstegemise korraldajatele. Sellest pole õieti midagi kirjutatud ja kas see olekski võimalik: kannatanud on suures osas surnud, elusolevad kõrges eas ning nende järeltulijad hirmunult vakka, sest kollaborantide, julgeolekutöötajate, kolhoosiesimeeste ja nende võsukeste sõbrad on võtmekohtadel taassündinud Eesti riigis. Ka endine partei- ja komsomoliaktiiv “erakondades” nõuab tungivalt, et möödanikust maksab vaid positiivset meenutada. Kadedusest sündinud pealekaebamine ja küüditamine seda aga justkui ei olnud... Algatatud ühiskondlik leppimus oleks siis hea ja vajalik asi, kui sisaldaks võtmesõnana patukahetsust. Sellelt võiks loota tulemuslikkust ning tervendavaid tagajärgi, kui kurja teinud oma patte tõeliselt kahetseksid. Praegu sellised märgid ühiskonnas kahjuks puuduvad…
Elu edasine allakäik oli kiire. Algas ettevalmistus kolhooside sundloomiseks, millele isa jäi kuni lõpuni energilist vastupanu osutama. “Ennem poon end koos perega üles kui et kolhoosnikuks hakkan“, olid ta ettevaatamatud sõnad. Saanud aru, et tegu on põhimõttelise vastasega, kes kolhoosi astumise avaldust mitte iialgi ei kirjuta, asus jõhkruse ning vägivaldsuse poolest üle maakonna tuntud Mõniste valla partorg Robert Lätt rakendama erakorralisi abinõusid.
“ Kes nõukogude võimu hammasrataste vahele jääb, see litsutakse puruks,” räuskas punavõimu esindaja. Isa nimetas kuuldud ähvardust otsesõnu partorgi pläraks, mille peale mees marru läks. “Kulakuks ma sind teha ei saa, aga ma teen su kulakute sabarakuks,” röökis parteilane püstolikabuuri näppides ja viis oma lubaduse ka tegelikkuses ellu. Selleks tuli isa kõigepealt „uusmaasaajaks“ teha, andes talle aga mitte rammusa tüki talusüdamest nagu mitmel pool „maa põlistamise aktiga“ mõnitavalt tehti vaid kuulutati ta ühe (!) hektari kändude ning männinoorendikuga kaetud jäätmaa “omanikuks”. Just säärasele maale pandi partorgi algatusel peale eramajapidaja-, kohe seejärel ka kulakumaksud, mida hakati sisse nõudma sundkorras, kohtutäituri kaudu, kes ka kohal käis ja vähese säilinud majakraami üles kirjutas. “Kui ära ei maksa, lähed uuesti kinni ja nüüd juba väga pikaks ajaks,” märatses partorg. Hiljem selgus, et pea olematu maaüksuse kulakumaksudega koormamine oli isegi nõukogulikus seadusetuses harukordne juhtum. Õiglustunne ei lubanud saatanliku valega leppida ja isa kaebas nõukogude võimuaparaadi kohtusse. See oli viiekümnendate aastate alguses üsnagi ainulaadne sündmus, sest Siberi teele läkitati inimesi ju ka veel pärast 1949. aasta suurküüditamist. „Kas sa tõesti julged nende vastu kohtusse minna?“ küsis isa noorpõlvesõber, kes kooliharidust saanud inimesena prognoosis, millega õigluse tagaajaja riskib...


KOHTUSAAGA


Tolle aja kohta haruldane protsess ei saanud kohapeal mitte millegi muu kui kaebaja kaotusega lõppeda. Aga isa teadis, et peale Antsla rajooni “rahvakohtu” oli nõukogude võimul veel teisigi õigusinstantse olemas. Tuli kokku ajada hiigelhulk tõendusmaterjale ja pabereid. Enamik neist pidid olema venekeelsed, sest seltsimehed muud keelt ei tunnistanud. Kus tol ajal keeleseadused ja inimõigused olid, sellest tänapäeval üldse ei räägita, ka sõna “genotsiid” öeldakse kõvera suuga ning vastu tahtmist välja... Üsna selge ju, et vastava koolihariduse ja keeleoskuseta inimene pidi nägema kohutavat vaeva talle vajalike dokumentide muretsemiseks. See nõudis aja-, närvi- ja rahakulu. Ometi jäi õigus valetajatele. Ülemkohus tegi rahumeeles ülekohut, lastes sisse nõuda summasid olematu tulu pealt ja täita riiginorme olukorras, kus kodanik talle sundkorras määratud, põllupidamiseks kõlbmatut maad üldsegi ei kasutanud. Otsus oli tehtud tagaselja, eramajapidaja kui nõukogude võimule vaenulik element oli juba asetatud väljapoole seadust. Siis võttis isa ette meeleheitliku sammu. Ta peaaegu et murdis Tallinnas oma dokumentide ning ebaõiglaselt tehtud kohtuotsusega kurikuulsa peaprokurör Paasi kabinetti...
Mida rohkem ülemkaristaja Paas pabereid luges, seda enam ta kulm kortsu läks. Oli ta ju valet ning valskust küllalt näinud, seda ise oma allkirjadega kinnitanud aga siin olid kohalikud punaparteilised tegelinskid läinud ilmselgelt üle igasuguste piiride. Kohale jooksutati Ülemkohtu asjamehi, täitevmenetlusi asjureid ning nad said tunda, mida tähendab tähtsa võimumehe äkiline viha. Selle väljavalamine toimus tähtsusetu külamehe ees ilmselt selleks, et kõigile meelde tuletada, kuidas nõukogude õiguse näidisõppetund peab välja nägema...
“Teie ei jõua veel kojugi, kui kogu see lugu on lõpetatud,” kuulutas peaprokurör isale. Aastaid väldanud kohtusaaga oli läbi, perekond päästetud, partorgi ja Mõniste valla täitevkomitee üle ametlikult võit saavutatud. Aga kulutusi ja tolle aja kohta koletu suuri kahjusid keegi ei hüvitanud, kaabaklikke kommuniste keegi ei karistanud ega kavatsenudki seda teha. Süsteem jäi alles, valede ookean edasi loksuma. Nii nagu see loksub värvi ja karva muutnuna suures osas edasi praeguseni...
Moraalse hüvitise isa sai. “Teie kuradi kolhoose hakkan ma kunagi viis rubla tükk kokku ostma!” purskas ta partorgile. Mille peale too, vist esimest korda elus, pilgu maha lõi. Ja mõtteisse vajus. Nüüdseks on prohvetlik kuulutus teistmoodi, kuid siiski tõeks saanud. Ent mis õnne on see Eesti maale või rahvale toonud? Laostatud elu ülesehitamiseks kulub aega kolm inimpõlve. Kommunism ( vt. ALAIN BESANCON “ Sajandi õnnetus”, Loomingu Raamatukogu 2001) on hävitanud hingejõu, hauganud koletu tüki rahvuskehast ja kahjustanud rängalt riikluse taastamise elutähtsaid organeid. Eramajapidajad, toonased viimsed vastupanijad oma koduõuedel, on marginaalne ja väga väikesearvuline seltskond, kelle mainimist ei pea enam oluliseks isegi uuema aja ajaloolased...




LÕPP VÕI ALGUS?

Hea, et isa taasiseseisvumist ära oodata ei jõudnud. “Tõe ja õiguse” selline saabumine oleks tema viimased päevad veelgi nukramaks muutnud kui nad seda muidu olid. Elus selguse otsijana oleks ta platsi puhastamist hoopis teistsugusena ette kujutanud. Kas inimasustusest tühjenev, aineliselt ja vaimselt vaesuv maa ongi siis saavutatud eesmärk, millest unistati, mille poole omariiklust taastades püüeldi? Kas viimase poolsajandi jooksul kolme rajooni vahel lõhki kistud, aina uute, teab kust kohale veetud “ülemuste” ootel ja saatel hooralapse hällina kõikuvas külas saab praeguse “regionaalpoliitika” korral veel taastuda siin kunagi tuksunud tõeline maaelu? Lähiajal kindlasti mitte. Vale inimeste tegevuse ja nuripidiste programmide halbu tagajärgi võib igaüks mitte ainult näha vaid ka tunnetada. Ja mitte ainult Võrumaal vaid ka igal pool mujal Eestis. Edasiminekut, kui omariikluse arengut silmas pidada, jääb toimuv, pahupidine ja paheline palagan, veel kauaks ajaks negatiivselt mõjutama. Suurimat kahju tekitab selline olukord kujunevale noorsoole. Ühest osast on juba saanud moraali ning eetikata küünikud džunglikapitalismis, kellele isamaa asjad vähe korda lähevad, teine – parem osa - ehk soovikski midagi head korda saata ent neid on arvuliselt vähe ja nende õlule laotakse ühiskonna ülevalhoidmise kogu koorem.
On see ühe aastatuhande lõpu hingus... või koguni millegi olulisema lõpu algus ? Seda pole meile teada antud. Teada on aga see, et eetika ja moraalinormide taastamiseta pole Eesti riigil ega eestlusel elujõudu. Ega ole meil ka rahvusena säilimise lootust . See on teema, mille üle peaks mõtlema iga eesti lapsevanem igas Eesti kodus... Iga päev.
Näiteid eelmise sajandi algupoolel sündinud eestlaste elust, kes omariikluses tõe tee valisid, selle lõpuni käisid, laskmata ennast või oma lapsi võõraste jõudude poolt seatud lõksudesse ja mülgastesse meelitada, võib leida igast Võrumaa külaväravast. Nad väärivad meenutamist. Sest olid argielu raskuste peamised kandjad. Lihtkodanike kõrval, nagu minu isa, kes vaid iseenda ja oma pere elu nimel heitlesid, oli Võrumaal aga palju tõeliselt tüseda iseseisvusaegse mõtte-ning meelelaadiga võitlejaid – lähim neist, relvastatud vastupanuliikumise suurkuju Saru – Palubilt ALFRED KÄÄRMANN. Nad meenutavad tammepuid, millest tahutakse rahvusliku hoone kandetalad..
Hea, et selliseid inimesi olemas on olnud, veelgi olemas on või et on olemas mälestus nende olemasolust. Nad on helenduvad täpikesed meie rahva muidu nii tumedas saatusetaevas, mis ootamas uut, lootusrikkama suuna andjat tulevikku rändajatele.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus