Tartu üliõpilane Liisa Pert veetis suve Kanadas (1)
Inimesed 31 Aug 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2007/17379_1_t.jpg
NÄDALA PORTREE

Liisa Pert (20) on pärit Pärnu lähedalt Tõstamaalt ning õpib praegu Tartus Eesti Maaülikoolis ergonoomikat, alustades peatselt teist kursust. Tänavuse suve veetis ta Kanadas, olles kasvatajaks Jõekääru Lastesuvekodus, külastades sugulasi ja tutvudes kauni Kanadaga.

Küllap ei tea paljud lugejad, mis on see ergonoomika nime kandev ülikoolis õpetatav eriala. Maaülikooli veebilehelt saame lugeda, et ergonoomika on kiiresti arenev teadus, mis on enam kui 50 aasta vältel leidnud väljundi ka erialases spetsialiseerumises. Ergonoomika on rakendus- ja alusteadus biotehnilistest (inimene-tehnika-loom-taim-keskkond) süsteemidest töötegevuse kavandamiseks, uuendamiseks ja arendamiseks, eesmärgiks on uurida ja luua ergonoomilis-majanduslikku tootmis- ja töötehnoloogiat. Ergonoomika uurimisobjektideks on eelkõige inimene füüsilises ja psüühilises töötegevuses, töövahendid, tööprotsess ja töökeskkond. Liisa selgitab, et see on teadus, mis aitab luua inimese jaoks paremaid ja otstarbekamaid asju; selle eriala inimesed aitavad disaineritel luua näiteks inimsõbralikke laudu, toole jpm. Ergonoomikat kasutatakse ka tervishoius, spordis — oleneb, kuidas spetsialiseeruda. Tegemist on suuresti tuleviku alaga, mis on paljuski füüsikaga seotud. Esimesel aastal õpiti palju tehnilisi aineid, keemiat, matemaatikat, joonestamist; hiljem tulevad psühholoogia jpm. Erinevatest instituutidest koosnevas maaülikoolis õpetatakse palju erinevaid erialasid, mis kõik pole otseselt maaeluga seotud, ent kõikidele tudengitele antakse siiski ka teadmisi looma-, taimekasvatusest jm. Liisa õpitav eriala kuulub tehnikainstituudi alla.

Nii nagu suur osa tudengeid, elab ka Liisa ühiselamus, kuhu koha leidmine on tema sõnul hetkel päris keeruline: nimelt astuvad praegu ülikooli need noored, kes sündinud 1988.a., mil Eestis sündis palju lapsi. Ühiselamud Tartus on tänapäeval väga ilusad — tavaliselt elatakse kahekaupa toas, kahe toa peale on oma köök ja vannituba.

Tublimad üliõpilased, kelle hulka ka Liisa kuulub, saavad stipendiumi — tema sai koos sõidutoetusega eelmisel õppepoolaastal 1200 Eesti krooni kuus, mis aitas tal suurepäraselt elamiskulusid katta. Kuna Liisa õpib riiklikul õppekohal, siis õppemaksu ta maksma ei pea. Mis puudutab õppelaenu, siis pole Liisa, nii nagu paljud teisedki tema kaastudengid, seda võtnud — laen tahab ju tagasimaksmist ja kui ikka saab ilma, siis miks mitte. Liisa sõnul tasub õppelaenu võtta neil noortel, kes asuvad tööle riigitööle, kuna neil makstakse õppelaen suures osas kinni, ent erafirmadesse minejail nagu Liisa enda puhul eeldab, seda ei ole.

Täielikult stipendiumist aga ära ei ela ja nii on Liisat paljuski toetanud vanemad, aga ta on ka ise tööl käinud: ta oli oma sugulase arvutifirmas sekretär, koostades arveid. Selleks ei pidanud ta kontoris istuma, vaid sai seda teha arvuti taga, kus iganes parajasti viibis.

Kanadas olles ja inimestega suheldes on Liisa kuulnud, kui kulukas on ülikoolis õppimine siin ja leiab, et eesti noored peaksid oma riigile väga tänulikud olema. Igal erialal on teatud arv kohti, kuhu paremate tulemustega saab tasuta, ja ka neil, kes asuvad õppima tasulisele õppekohale, on lootust hea tahtmise korral edaspidi tasuta kohale pääseda. Samuti ei pruugi olla elamiskulud väga suured — aga see oleneb juba inimesest endast. Üliõpilane saab elada kokkuhoidlikult, kasutades palju vanematekodu saadusi, aga ka kulukalt — restoranis söömas käies. Liisa sõnul saab aga väljas süüeski valida odavamaid toidukohti ja enese oskuslik majandamine on samuti üks nippe edukaks toimetulekuks. „Kui palju ei kuluta, siis ei kulu ka,“ arvab Liisa, mõeldes nii toidu, riiete, väljaskäimise jm. peale. Kuigi elada tuleb kokkuhoidlikult, ei jää sellepärast veel väljas käimata ega üliõpilaselu nautimata!

Üliõpilaselu hindab Liisa keskkooliga võrreldes väga erinevaks. Vaba aega on palju — vahel on päev vaba, loengud alles õhtupoole. Tööd tuleb teha aga sellele vaatamata, kuigi keegi pidevalt ei kontrolli; tuleb osata oma aega organiseerida ja vajadusel ennast sundidagi, sest kui end lõdvaks lasta, võib koolist hoopis välja langeda. Liisa sõnul lahkus nende kursuselt ligi 1/3 juba esimesel poolaastal, mis on väga suur arv ega ole Eestis sugugi tavaline — tegemist on lihtsalt raske erialaga ja nii mõnigi leidis, et see pole tema jaoks.

Iseseisvat elu alustas Liisa aga mitte eelmisel sügisel Tartusse asudes, vaid juba märksa varem, tulles Tõstamaalt Tallinna keskkooli. Kuigi 1500 elanikuga kodukohas oli keskkool olemas, soovis ta juba siis tulla suurde linna, elades sugulaste-tuttavate juures, ja sai hakkama.

Kanadas viibis Liisa esmakordselt ja see on tema jaoks väga huvitav kogemus. Eriti see suur sõbralikkus, mis siin valitseb. Algul oli talle võõrastav, et Jõekäärul kasvandikud kallistasid kohtudes üksteist ja kasvatajaid — Eestis seda naljalt ei tehta, ehk vaid oma perekonnaliikmete vahel. Ka tehakse siin üksteisele palju komplimente ja öeldakse lihtsalt häid sõnu — samuti Eestis üsna haruldane.

Jõekäärule sattus Liisa tänu oma Torontos elavale sugulasele Anu Jõele. Esialgne plaan oli tal minna YMCA kaudu lastelaagrisse Ameerikas, aga kevadel selgus ootamatult, et mingi arusaamatuse tõttu asjaajamises ta sinna ei saa. Pettumus oli suur; juunis tekkis Jõekääru variant ning otsus tulla sai tehtud väga kiiresti.

Kuus nädalat Jõekäärul on möödas, milline kogemus oli väga põnev ja rikastav. Kõik said omavahel hästi läbi. Liisa töötas suurte tüdrukutega, keda oli viimasel nädalal 30. Kõik olid väga mõistlikud ja distsipliiniga probleeme ei esinenud. Mis puutub noorte omavahel rääkimisse, siis kippus see ikka inglise keeles käima, mis Liisa sõnul on siin maal elades igati loomulik, kuid ta kinnitab, et enamus lapsi oskavad suurepärast eesti keelt ja kui nad tahavad, räägivad seda väga hästi. Näiteks tema ja teiste Eestist tulnud kasvatajatega räägiti ainult eesti keeles. Kui noortel oleks pidev eesti keele praktika, küllap räägiksid nad seda igapäevaelus rohkem.

Peale Jõekäärut külastas Liisa Montreali, kus tal elavad sugulased, ja tutvus muidugi ka Torontoga. Järgnes Metsaülikool ja peatselt sõidab ta koju tagasi, et astuda vastu oma teisele ülikooliaastale. Ja näha koduseid, kellega Kanadas olles pole väga tihti kontakti saanud — Liisa on pärit suurest ja sõbralikust perest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus