Eesti Elu
Märkmik: Luuletajad on Eestis tuntud inimesed (2)
Eestlased Eestis 20 Mar 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
14. märtsi emakeelepäeva vaimus võiks nende tuntus kaugemalegi jõuda
















Küllap väikeses riigis on kõik natukenegi silmapaistvamad isikud „tuntud“ ja seega justkui enam lugupeetud. Aga luuletajad, kes pea igas ühiskonnas ei ole massidele äratuntavad, vaid pigem asetsevad ääremail oma kindlate austajatega, on Eestis siiski laiemalt austatud. Kas see pärineb inimeste kalduvusest ise n-ö sahtlisse kirjutada, mis sai alguse eesti keele tunnis kohustuslikus korras luuletuste kirjutamisest? Või on eestlased lihtsalt varjatult tundlikud keeleilu nautijad?

Kindlasti aitab kaasa uus saatelõik ETVs: igal õhtul uudistesaate kannul loeb üks luuletaja teles omaloomet. Ka Edelaraudtee rongidega sõites võib nüüd aknast välja vaatamisele lisaks lugeda head eesti kirjandust, mis läbipaistva kilega akendele kleebitud. Luulet esitati sarnaselt mõne aasta eest Toronto ühistranspordis ja siiamaani New Yorgis.

Luulekogude väljamüümine ja järjekordsed kordustrükid ei ole Kanadas just igapäevane nähtus. Selline on aga seis luuletajate Andres Ehini ja tema tütre Kristiina Ehini teoste puhul. Kui nad veebruari lõpus tutvustasid oma loomingut Viru värava Apollo Raamatumaja kohvikus, ei olnud kauplusel väljapanekulauale suurt panna, sest riiulid olid tühjaks ostetud. Autogramme said need, kellel oma eksemplarid kaasas. Tegu ei ole hiiglaslike, kuid ometi luule puhul märkimisväärsete tiraazhidega. Nõudlus on aga tihtilugu suurem veel.

Luuletaja Maarja Kangro, kes ühtlasi tõlgib nii luulet kui proosat (inglise, itaalia ja saksa keelest) ning on Itaalias õppinud, on Õpetajate Lehele antud intervjuus väitnud: „Proportsionaalselt on Itaalias luulekogude tiraazhid väiksemad kui Eestis; kui tegu pole klassikuga, on luulekogu üpris tavaline trükiarv 500 eksemplari – 60 miljoni elanikuga Itaalias niisiis sama, mis väikeses Eestis.“

Kangro oli üks viiest luuletajast, kes astus üles sarjas „Küünlakuu luuleneljapäevad Apollo Raamatumajas“. Sealses hubases kohvikunurgas esitati luulet, vastati küsimustele ning mitmel esinejal oli vestluskaaslaseks kaasas veel üks luuletaja. Üle hulga aja hea võimalus huvitavate sõnaseppadega tõtt vaadata ja isegi vestelda.


Stiilset Asko Künnapit küsitles tema eakaaslane, ajalehe KesKus peatoimetaja, luuletaja Juku-Kalle Raid. Selgus, et Künnap oli eelkõige graafik. Piltide juurde siginenud mõtted kandsid ta luulevalda, kuid juuresolevaid visuaale ja isegi teksti tüpograafiat ei ole ta iial vähem tähtsustanud. Tema 2003. a. ilmunud „Ja sisalikud vastasid kolmes kirjas“ pälvis kirjanduse aastapreemia ja sisaldas ka autori enda leiutatud kirjastiili „Kosmos“. Künnap paistab silma ideede lennukuse ja mõtte värskusega ka reklaami alal; ta on reklaamiagentuuri Rakett loovjuht ja mitme huvitava originaalse eestikeelse lauamängu kaasautor. Tema luulet on tõlgitud mitmesse keelde ja ta on eesti luulet kodust kaugel ka esindanud-esitanud.

Maarja Kangro puhul on märkmisväärne tema järsk ja kiire lend. Debüteerides 32-aastaselt, sai temast emakeelepäeval 2008 kultuurkapitali luule aastapreemia laureaat kolmanda kogu „Heureka“ eest. Ta pärineb üliloovast perest: tema ema on armastatud lastekirjanik Leelo Tungal ja isa varalahkunud helilooja Raimo Kangro; väike õde Kirke Kangro on skulptor. Lisaks ilukirjanduse tõlkimisele on ta tõlkinud ja loonud ooperi librettosid. „Hea keeletunnetus, nauditav mängulisus ja kriipiv sotsiaalsus“ väljenduvad piisavalt sulni olekuga naise luules kohati krõbedamate väljendite näol.

Viimasel luuleneljapäeval istusid kahekesi kohvitassi ja veinipokaali taha rootsi-eestlase Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürralistliku luule suurviljelejaks peetud Andres Ehin ja tema tütar, vast kõige populaarsem praegune noore põlvkonna luuletaja Kristiina Ehin. (Selles peres on tunnustatud luuletaja ka ema Ly Seppel.) Nad esitasid teineteisele vastastikku küsimusi ja Andrese huumorikas, haarav, kohati haukuv „kõlaluule“ vaheldus Kristiina veel avaldamata looduslähedase, esiemasid ja kaugeid hõimuvendi tuppa toovate värssidega. Ka kriitika on Kristiinat soosinud. 2006. a. sai tema neljas luulekogu „Kaitseala“ Kultuurkapitali luule aastapreemia. 2007. a. pälvisid tema luuletused Ilmar Lehtpere tõlkes „The Drums of Silence“ Briti mainekaima luuletõlkepreemia Popescu Prize'i, mille nominendid valiti 80 kogu hulgast. Tema luule austajad ootavad pikisilmi, mida ta oma pisipoja Hannese kõrvalt (või just tänu temale) kirjutada on suutnud.

P.S. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tänavuseks aastapreemiaks esseistika kategoorias valiti ameerika-eestlase Hellar Grabbi teos „Vabariigi laps“. Nominentide seas olid vabaauhinna kategoorias veel ameerika-eestlased Elin Toona („Ella“) ja Lauri Vaska („Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi“); võitis diplomaat ja ajaloolane, praegune Eesti suursaadik Suurbritannias ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis Margus Laidre teosega „Dorpat 1558-1708“. Ilukirjandusliku proosa laureaadiks pärjati Mari Saat romaani „Lasnamäe lunastaja“ eest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus