Kommentaar: Hirm eesti rahva painajana (2)
Arvamus 10 Oct 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Selleteemalise artikli avaldasin 10 aasta eest (Rahvuslik Kontakt 1998/1, lk. 16-21). Kirjutasin muuseas, et eestlaste kindlaks ühiseks elamuseks sai hirm pärast 1940. a. juunisündmusi. See tuli aegamööda, hiilides – kodukäijad muutusid tõelisuseks. Nad viisid kaasa inimesi, kes kadusid jäljetult – oli karta, et neid oli viidud põrgusse. Hirm plahvatas 1941. a. juuniküüditamisel, olukord paistis olevat lootusetu. Siis tuli teine koll ja ajas kodukäijad ajutiselt välja. Nüüd olid hirmul nende kaasajooksikud ja abilised, kellel tuli osalt oma agaruse eest eluga tasuda.

Kodukäijate tagasipöördumisel 1944. a. sügisel sai hirm süsteemi alustalaks. Instrumentidest kirjutasin mainitud kommentaarides. Eesti taasvabanemisel elas aga hirm alateadvuses edasi. Eestlastel on veel silmnähtavalt ebamugav rääkida nõukogude aja halbadest mälestustest. Pole ka ime, sest paljud tolleaegsed tegelased on ainult taandunud tagaplaanile, mõned on veelgi mõjuvõimsatel kohtadel. Mitmed süsteemi ohvrid, kes on kogunud andmeid nõukogude aja hirmutegude kohta, kurdavad, et paljud saatuskaaslased eelistavad anonüümsust, ei soovi ka avalikustada vaenajate nimesid. Selle põlvkonna hirm on saanud elu osaks. Olin ise imestunud, kui minu sugulased 1993. a. pärast minu esimest Eesti külastust kergendust tundsid, kui ma terve nahaga Taani tagasi jõudsin. Turvalises keskkonnas pole mul olnud põhjust hirmu tunda.

Aegamööda varisevad hirmu all kannatajad manalasse. Kasvab peale uus põlvkond, kelle jaoks nende hirm ja kannatused on kauge ajalugu. Hirm ise pole aga kuhugi kadunud, sest seda saab väga osavalt ära kasutada propaganda teenistuses.

Propaganda on väga salakaval ning mõjuvõimas relv, mida Venemaa salateenistused kõikjal oskuslikult kasutavad lootuses selle kaudu taastada ka Eestis oma ülemvõim. Seda võis ilmekalt näha Georgia (Gruusia) sündmuste kiiluvees. Võrgus kerkisid esile anonüümsed kommenteerijad, kes väidavad, et kui Venemaa võtab ette midagi taolist Eesti vastu, siis pole kuskilt abi loota. Kõige vähem Euroopa Liidult (EL), kes on sõltuv Venemaa gaasist ja naftast ning seepärast suleb lihtsalt silmad. Sama kehtib NATO kohta, kuigi on kohustus aidata liikmeid. Esiteks nõuab see NATO üksmeelt, teiseks aega, nii et see on illusioon. Antakse mõista, et ainsaks väljapääsuteeks on suhete parandamine Venemaaga. Puuduvad konkreetsed ettepanekud, peamiselt taunitakse russofoobiat. Ei osutata tähelepanu Moskva estofoobiale, samuti mitte nõuetele, mille täitmine suurendab veelgi Eesti sõltuvust oma suurest naabrist. Kas soovitakse kakskeelsust ja kodakondsuse nullvarianti? Lisaks vabastajate ja kultuuritoojate kiitmist ja ajaloo ümberkirjutamist? Või koguni vabandamist N. Liidust lahkumise eest ja pronksmehe pidulikku tagasiviimist – lõpuks liitumist Venemaaga? Impeeriumi strateegide poolt on üsnagi avalikult kuulutatud ja paika pandud „lähivälismaa“ hiiliva taashõivamise programm. Venekeelsed ajalehed Eestis kubisevad kõige räigemast eestivaenulikust rahvustevahelise viha õhutamisest.

On loomulik, et neid argumente kasutavad Venemaa mõjuagendid, külvates hirmu ja süvendades lootusetut hoiakut. Peab kartma autokraatset Putinit, kuna ta võib ka Eestis „teha Georgiat“, samuti tema „kaksikut“ Medvedevit, kellel on ükskõik, mida maailmas Venemaast arvatakse. Ka ELi, kes pole piisavalt range Venemaa vastu ja võib Eestit reeta, samuti NATOt, kellel kulub liiga kaua aega appijõudmiseks rünnaku puhul.

Neile sekundeerib osa eestlasi. Eriti silmapaistvalt nn iseseisvusparteilased, kes agiteerivad ELi vastu. Isegi NATOle vaadatakse viltu ja taunitakse aeglast tegutsemist. Peale selle korratakse dogmaatiliselt, et Venemaaga heade suhete säilitamiseks on nii EL kui ka NATO valmis ohverdama oma liikmeid. 1939. a. oli Eesti üksi, tema riigijuhid valel ajal vales kohas. 1991. a. olid Rüütel ja teised õigel ajal õiges kohas ja kasutasid seda ära. Mainitud aastatel ei sõltunud suurt midagi Eestist ega tema juhtidest, saatus oli suurvõimude malemängu tulemus. Nüüd pole Eesti aga enam üksi, ta on teinud oma valiku. Selle vastu võib vaielda, nagu teevad seda Taanis 36 aastat nii vasak- kui parempoolsed äärmuslased ELi vastu, ise Euroopa Parlamendis selle hüvesid nautides. Pole ju hädaohtu, et need kaoksid, sest rahva ELi pooldav enamus kindlustab ka vastaste eksistentsi turvalisuse ja katab nende propagandakulud. Sama hädaohutu on ka Eesti eurovastaste tulevik, vähemalt nii kaua, kui Eesti on selles liidus. Ega see pole taevariik, aga parem kui isolatsioon.

Nii sisendatakse eesti rahvale jälle hirmu, andes kaudselt mõista, et oleks parem kapituleerida. Tuleb säilitada rahu ja selget mõistust, mitte lasta end töödelda. On ju rohkem tuge kui 1939. aastal.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus