Selleteemalise artikli avaldasin 10 aasta eest (Rahvuslik Kontakt 1998/1, lk. 16-21). Kirjutasin muuseas, et eestlaste kindlaks ühiseks elamuseks sai hirm pärast 1940. a. juunisündmusi. See tuli aegamööda, hiilides – kodukäijad muutusid tõelisuseks. Nad viisid kaasa inimesi, kes kadusid jäljetult – oli karta, et neid oli viidud põrgusse. Hirm plahvatas 1941. a. juuniküüditamisel, olukord paistis olevat lootusetu. Siis tuli teine koll ja ajas kodukäijad ajutiselt välja. Nüüd olid hirmul nende kaasajooksikud ja abilised, kellel tuli osalt oma agaruse eest eluga tasuda.
Kodukäijate tagasipöördumisel 1944. a. sügisel sai hirm süsteemi alustalaks. Instrumentidest kirjutasin mainitud kommentaarides. Eesti taasvabanemisel elas aga hirm alateadvuses edasi. Eestlastel on veel silmnähtavalt ebamugav rääkida nõukogude aja halbadest mälestustest. Pole ka ime, sest paljud tolleaegsed tegelased on ainult taandunud tagaplaanile, mõned on veelgi mõjuvõimsatel kohtadel. Mitmed süsteemi ohvrid, kes on kogunud andmeid nõukogude aja hirmutegude kohta, kurdavad, et paljud saatuskaaslased eelistavad anonüümsust, ei soovi ka avalikustada vaenajate nimesid. Selle põlvkonna hirm on saanud elu osaks. Olin ise imestunud, kui minu sugulased 1993. a. pärast minu esimest Eesti külastust kergendust tundsid, kui ma terve nahaga Taani tagasi jõudsin. Turvalises keskkonnas pole mul olnud põhjust hirmu tunda.
Aegamööda varisevad hirmu all kannatajad manalasse. Kasvab peale uus põlvkond, kelle jaoks nende hirm ja kannatused on kauge ajalugu. Hirm ise pole aga kuhugi kadunud, sest seda saab väga osavalt ära kasutada propaganda teenistuses.
Propaganda on väga salakaval ning mõjuvõimas relv, mida Venemaa salateenistused kõikjal oskuslikult kasutavad lootuses selle kaudu taastada ka Eestis oma ülemvõim. Seda võis ilmekalt näha Georgia (Gruusia) sündmuste kiiluvees. Võrgus kerkisid esile anonüümsed kommenteerijad, kes väidavad, et kui Venemaa võtab ette midagi taolist Eesti vastu, siis pole kuskilt abi loota. Kõige vähem Euroopa Liidult (EL), kes on sõltuv Venemaa gaasist ja naftast ning seepärast suleb lihtsalt silmad. Sama kehtib NATO kohta, kuigi on kohustus aidata liikmeid. Esiteks nõuab see NATO üksmeelt, teiseks aega, nii et see on illusioon. Antakse mõista, et ainsaks väljapääsuteeks on suhete parandamine Venemaaga. Puuduvad konkreetsed ettepanekud, peamiselt taunitakse russofoobiat. Ei osutata tähelepanu Moskva estofoobiale, samuti mitte nõuetele, mille täitmine suurendab veelgi Eesti sõltuvust oma suurest naabrist. Kas soovitakse kakskeelsust ja kodakondsuse nullvarianti? Lisaks vabastajate ja kultuuritoojate kiitmist ja ajaloo ümberkirjutamist? Või koguni vabandamist N. Liidust lahkumise eest ja pronksmehe pidulikku tagasiviimist – lõpuks liitumist Venemaaga? Impeeriumi strateegide poolt on üsnagi avalikult kuulutatud ja paika pandud „lähivälismaa“ hiiliva taashõivamise programm. Venekeelsed ajalehed Eestis kubisevad kõige räigemast eestivaenulikust rahvustevahelise viha õhutamisest.
On loomulik, et neid argumente kasutavad Venemaa mõjuagendid, külvates hirmu ja süvendades lootusetut hoiakut. Peab kartma autokraatset Putinit, kuna ta võib ka Eestis „teha Georgiat“, samuti tema „kaksikut“ Medvedevit, kellel on ükskõik, mida maailmas Venemaast arvatakse. Ka ELi, kes pole piisavalt range Venemaa vastu ja võib Eestit reeta, samuti NATOt, kellel kulub liiga kaua aega appijõudmiseks rünnaku puhul.
Neile sekundeerib osa eestlasi. Eriti silmapaistvalt nn iseseisvusparteilased, kes agiteerivad ELi vastu. Isegi NATOle vaadatakse viltu ja taunitakse aeglast tegutsemist. Peale selle korratakse dogmaatiliselt, et Venemaaga heade suhete säilitamiseks on nii EL kui ka NATO valmis ohverdama oma liikmeid. 1939. a. oli Eesti üksi, tema riigijuhid valel ajal vales kohas. 1991. a. olid Rüütel ja teised õigel ajal õiges kohas ja kasutasid seda ära. Mainitud aastatel ei sõltunud suurt midagi Eestist ega tema juhtidest, saatus oli suurvõimude malemängu tulemus. Nüüd pole Eesti aga enam üksi, ta on teinud oma valiku. Selle vastu võib vaielda, nagu teevad seda Taanis 36 aastat nii vasak- kui parempoolsed äärmuslased ELi vastu, ise Euroopa Parlamendis selle hüvesid nautides. Pole ju hädaohtu, et need kaoksid, sest rahva ELi pooldav enamus kindlustab ka vastaste eksistentsi turvalisuse ja katab nende propagandakulud. Sama hädaohutu on ka Eesti eurovastaste tulevik, vähemalt nii kaua, kui Eesti on selles liidus. Ega see pole taevariik, aga parem kui isolatsioon.
Nii sisendatakse eesti rahvale jälle hirmu, andes kaudselt mõista, et oleks parem kapituleerida. Tuleb säilitada rahu ja selget mõistust, mitte lasta end töödelda. On ju rohkem tuge kui 1939. aastal.
Kommentaar: Hirm eesti rahva painajana (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
On hea meel saada mõistlikku vastukaja! Olen ise põhimõtteliselt optimist, seda oli väga vaja pikkade pagulasaastate kestel. Pole aga semiootik, vaid ajaloolane. Teise maailmasõja produkt, kuulun suurelt osalt hävitatud, represseeritud ja räsitud põlvkonda. Nii ei saa taandada kõike "murele"! Kui küüditajad viisid 1941. aasta 14, juunil minu vana tädimehe ja mitme klassikaaslase perekonnad, ei piirdunud reaktsioon murega. Kui 1944. aastal seisis meie tulevik kaalul, ei piisanud murest. Kui minu ema isegi pärast Stalini surma ei julgenud kirjutada Norilskis 1946. aastal hukkunud vennast muud, et ta suri Põhja-Venemaal, kas oli selle taga ainult mure?
Siin Taanis on mul tõepoolest olnud palju muret, kuidas saada hakkama, aga polnud põhjust tunda hirmu. Tihti ärkasin aga hirmuga, nägin unes, et olin Eestis ja ei pääsenud välja. See jäi minu alateadvusse ja kadus alles Eesti taasiseseisvumisel. Oletan, et ma pole erand, et ka okupatsiooni ajal oli hirm alateadvuses paljude saatjaks. Nagu ma kirjutan, oli see ju süsteemi alustalaks. Mure oli pigem süsteemi truudel teenritel, eriti taasvabanemise kulgedes, oma positsiooni säilitamise eest. Selleks pole aga enam põhjust. Rõhutan, et nooremal põlvkonnal pole vaha tunda hirmu, neile on kõige tähtsamad isiklikud mured. Mati Pungas kuulub sõjajärgsesse põlvkonda, kes ju teatud määral oli sunnitud süsteemiga harjuma, nii et siin võib vist rääkida peamiselt murest. Aga minu eesmärgiks hirmust rääkimisel on juhtida tähelepanu faktile, et seda kasutab Venemaa oma propagandas eestlaste pinge all hoidmiseks. See ilmneb eriti võrgukommentaarides, kus iga Moskva propagandarünnak Eesti vastu ei paista äratavat mitte ainult hirmu, vaid vahel koguni paanikat. Loomulikult pole seda hirmu kogu rahval - mitmesugustel põhjustel mille analüüs on omaette teema. Ka mina loodan, et saate kõigest hoolimata ise hakkama - aga nagu ajalugu on näidanud, mitte ikka ja alati!
Siin Taanis on mul tõepoolest olnud palju muret, kuidas saada hakkama, aga polnud põhjust tunda hirmu. Tihti ärkasin aga hirmuga, nägin unes, et olin Eestis ja ei pääsenud välja. See jäi minu alateadvusse ja kadus alles Eesti taasiseseisvumisel. Oletan, et ma pole erand, et ka okupatsiooni ajal oli hirm alateadvuses paljude saatjaks. Nagu ma kirjutan, oli see ju süsteemi alustalaks. Mure oli pigem süsteemi truudel teenritel, eriti taasvabanemise kulgedes, oma positsiooni säilitamise eest. Selleks pole aga enam põhjust. Rõhutan, et nooremal põlvkonnal pole vaha tunda hirmu, neile on kõige tähtsamad isiklikud mured. Mati Pungas kuulub sõjajärgsesse põlvkonda, kes ju teatud määral oli sunnitud süsteemiga harjuma, nii et siin võib vist rääkida peamiselt murest. Aga minu eesmärgiks hirmust rääkimisel on juhtida tähelepanu faktile, et seda kasutab Venemaa oma propagandas eestlaste pinge all hoidmiseks. See ilmneb eriti võrgukommentaarides, kus iga Moskva propagandarünnak Eesti vastu ei paista äratavat mitte ainult hirmu, vaid vahel koguni paanikat. Loomulikult pole seda hirmu kogu rahval - mitmesugustel põhjustel mille analüüs on omaette teema. Ka mina loodan, et saate kõigest hoolimata ise hakkama - aga nagu ajalugu on näidanud, mitte ikka ja alati!
Arvamusena täpsustan, et eesti keeles tuleb väga täpselt esitada väljendusi ja termineid, eriti lugude pealkirjades ja ilma hämamata.
Ei ole nõus hr. V.Helk`iga morfeemi "hirm" kasutusega kogu eesti rahva kohta.... Selline "termin" vaevab arvatavasti loo autorit juba pikka aega, kahjuks...
Olen kindel et enamus eesti rahvast oli ja on "murelik" vene okupatsioonide ja kuritegude suhtes ning rakendab ka vajalikke meetmeid.
Hr V.Helk võiks tutvuda prof Juri Lotman`i teosega "Hirm ja segadused", milline kirjastati hiljuti eesti keeles ja see teos kajastab Vene aadelkonna saatust ja probleeme Vene ajaloos. Vast eriti Venemaale sobib see termin ?
Nimetatud teoses on huvitavalt esitatud, et Venes on olnud "reeglina" iga sajandivahetuse aegu "segadused" (vene k.-smuta), kui ka "hirmud" ning koos vene aadelkonna hävinguga on hävinud ka väärikus, korrektsus, vastutustunne, seaduslikkus, ...?
Nii et kasutada tuleks "seda" ikka õigesti ja "omal kohal" süntaksis ja ka ajaloos ning "oma muresid" ei tasuks kogu eesti rahva kaela veeretada...!
Me saame Eestis ikka ja alati hakkama!
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnast
15ndal viinakuupäeval 2008
Ei ole nõus hr. V.Helk`iga morfeemi "hirm" kasutusega kogu eesti rahva kohta.... Selline "termin" vaevab arvatavasti loo autorit juba pikka aega, kahjuks...
Olen kindel et enamus eesti rahvast oli ja on "murelik" vene okupatsioonide ja kuritegude suhtes ning rakendab ka vajalikke meetmeid.
Hr V.Helk võiks tutvuda prof Juri Lotman`i teosega "Hirm ja segadused", milline kirjastati hiljuti eesti keeles ja see teos kajastab Vene aadelkonna saatust ja probleeme Vene ajaloos. Vast eriti Venemaale sobib see termin ?
Nimetatud teoses on huvitavalt esitatud, et Venes on olnud "reeglina" iga sajandivahetuse aegu "segadused" (vene k.-smuta), kui ka "hirmud" ning koos vene aadelkonna hävinguga on hävinud ka väärikus, korrektsus, vastutustunne, seaduslikkus, ...?
Nii et kasutada tuleks "seda" ikka õigesti ja "omal kohal" süntaksis ja ka ajaloos ning "oma muresid" ei tasuks kogu eesti rahva kaela veeretada...!
Me saame Eestis ikka ja alati hakkama!
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnast
15ndal viinakuupäeval 2008
Arvamus
TRENDING
