Eesti Elu
Jüri Uluotsa teekond Rootsi kuningriiki (1) (1)
Inimesed 30 Oct 2009 prof. Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Põgenemine Rootsi ja eksiil (aastad 1944-1945)

Eesti riigimeeste mõttemaailma ei sobitunud idee, et II maailmasõja lõpus tuleb neil kodumaalt lahkuda. Seda rasket otsust püüti jätta võimalikult viimasele hetkele.

J. Uluotsa toimetamist Rootsi peeti aga tarvilikuks seetõttu, et tulevasel rahukonverentsil anda Eesti Vabariigi seaduslikule võimule kaalu ja säilitada järjepidevust. Nagu kirjutab oma mälestustes Riiginõukogu liige, Rotalia vilistlane Mihkel Truusööt, ei teadnud ega uskunud tol ajal keegi, et „lääneliitlased olid juba Venega kokku leppinud Euroopa jagamises ja seda ilma rahukonverentsita“. (Eesti Vabariigi valitsus lahkub kodumaalt. //Rotalia... lk. 22).


Johan Kõpu mälestustest selgub, et Uluots oli Rootsi mineku suhtes kokku leppinud Rootsi praostkonna praosti Hjalmar Pöhliga. See oleks pidanud toimuma 19.-20. septembril, kuid ei õnnestunud. Truusööt kirjutab: „Kui selgus, et Uluots ei saa korraldada oma põgenemist Rootsi, sai temale tehtud teatavaks, et ta enam ei katsetaks Pöhlide abi Rootsi siirdumiseks, kuna SD võiks seda pahatahtlikult ära kasutada.“

Siiani pole selgunud täpsemaid asjaolusid, miks Hjalmar Pöhl ei saanud aidata J. Uluotsa ja ta lähikondseid Rootsi põgenemisel. Anneksiooni ja okupatsiooni alguses tegutsesid nii N. Liidu kui ka Saksa eriteenistused agentide ja kaastööliste värbamisel kiirustades ja ka väga agressiivselt. Kaastöölisi püüti värvata tulevikku silmas pidades võimalikult laialt ja seetõttu olid värvatavate hulgas esindatud ka vaimulikud. Küsimus on selles, kas Hjalmar Pöhli väidetav värbamine N. Liidu välisluure agendiks (varjunimega „Mänd“) võis kuidagi mõjutada 1944. a. septembris tema tegevust, mis otseselt mõjutas J. Uluotsa Rootsi pääsemist. Ajaloodoktor I. Jürjo kirjutab, et „milline oli H. Pöhli tegelik roll nõukogude julgeoleku agendina, see MGB 2. osakonna aruandest ei selgu“. („Pagulus ja Nõukogude Eesti.Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal“.) Midagi pidi 1944. a. Tallinnas siiski rahvusliku liikumise seltskonnas teada olema, sest J. Uluotsal soovitati pärast esialgse põgenemisplaani nurjumist otsida teisi võimalusi.

Jüri Uluotsa Rootsi toimetamise aktsiooni läbiviimise võttis enda kanda Rotalia vilistlane, kaptenmajor Mihkel Kõvamees, kes sõjasadama kaptenina oli loomulikult hästi teadlik võimalikest alustest, mida oli veel võimalik selliseks sõiduks Tallinna lähedalt leida. Kogenud meremehena sai ta Rootsi minekuks väikese mootorpurjeka „Atlantic“, mille omanik elatas end Eesti rannas asulatevahelisest transpordist. Ehkki „Atlantic“ oli olnud peamiselt rannalähedasteks sõitudeks kasutatav alus, võis just selle väiksus M. Kõvamehe hinnangul olla põgenikele kasuks. Ta arvestas, et paat peaks meresõidul Rootsi välja kannatama umbes 40 täiskasvanut ja 10 last koos käeotsas kantava pagasiga.

Teise põgenemisvariandina oli reservis lahkumine Kuressaarest, kus Kõvamees lootis paigutada seltskonna suuremale mootorpurjekale. Kuid suureks logistikaprobleemiks oli juba see, kuidas tagada salastatus J. Uluotsa Saaremaale toimetamisel. Ta oli ka oma haiguse tõttu füüsiliselt juba väga nõrk. Lisaks oli J. Uluotsa poeg Erik haigestunud kopsupõletikku. Kõne all oli kolmaski põgenemisplaan. Nimelt oli olemas kokkulepe kapten Aneliniga, kes oli juba oma pere Rootsi toimetanud. Viimaseks hädaplaaniks pidi saama J. Uluotsa toimetamine Rootsi saksa sõjalennukil. Sisuliselt oleks sel juhul olnud tegemist lennuki kaaperdamisega.

Laevade-paatide-jahtide valik oli läheneva rinde tõttu juba tegelikult väike. Oli vähe tõenäoline, et „Atlanticu“ suurust paati olnuks õhust võimalik avastada ja et mõni allveelaev oleks hakanud tema peale oma torpeedot kulutama. Pärast „Atlanticu“ rentimist otsis M. Kõvamees jahi peitmiseks sobiliku koha Kakumäe ja Rocca al Mare vahelisel mererannal, veidi kõrvalisemas kohas asuvas paatide parandustöökojas.

Kuna põgenemine Rootsi sai toimuda salaja (lubatud oli põgenemine vaid Saksamaale), siis otsis Kõvamees välja mitte kaugel paaditöökojast asuva kalamehele kuuluva väikese hoone, mida sai kasutada seltskonna kogunemiseks põgenemisel. Peale kaptenmajor Kõvamehe oli põgenemise aktsiooni ettevalmistamisse kaasatud ka Rotalia vilistlane Juhan Toomes, kes oli sel ajal Shell Oil Company abidirektor Tallinnas. J. Toomes muretses reisiks vajaliku bensiini ja õli.

22. septembril 1944 jõudiski „Atlantic“ Rootsi, Sandhamni randa, pardal 49 paadipõgenikku, sh prof. J. Uluotsa pere ja tema lähedased kaastöötajad (E. Kant, J. Klesment, A. Mägi jt).

M. Kõvamees (või M.Truusööt) oli teinud ettepaneku tulla kaasa ka peaminister Otto Tiefile, kuid viimane oli keeldunud, viidates nende varasemale omavahelisele kokkuleppele J. Uluotsaga, et „mitte kasutada üheskoos seda võimalust, et ebaõnnestumise korral kaotus ei tabaks mõlemaid korraga“. Tief, kes oli juba varem oma pere jõudnud Rootsi toimetada, sai „mõelda siis vaid riigiasjadele ja enda päästmisele“. Otto Tief lootis ilmselt Rootsi jõuda valitsusliikmetele lubatud kiirmootorpaadiga, mis pidi veel Eestisse jäänud valitsuseliikmed Pürksi rannast enne nõukogude vägede sinna jõudmist viimasel hetkel kaasa võtma. Kui see operatsioon oleks täielikult õnnestunud, siis oleks saanud ilmselt vändata paraja põneviku. Kuid me teame, et mootorpaadi hilinemise tõttu jõudis paadi ära oodata vaid Helmut Maandi. Nii jääb meil tagantjärele tarkusena konstateerida, et ehk oli tegemist Otto Tiefi ja ta kolleegide poolt liialt suure riski võtmisega. Kuid ärgu olgu see kannatanutele mitte mingil juhul vähimakski etteheiteks, vaid lihtsalt ajaloolise tõsiasja konstateeringuks. Seda enam, et eksisteerivad ikka veel mitmed paralleelkäsitlused, mis ei peagi Eesti Vabariigi Valitsuse liikmete päästmiseks Rootsist saadetud kiirmootorpaadi väga suurt hilinemist just sel saatuslikul tunnil sugugi mitte juhuseks, vaid õnnetuks asjaolude kokkusattumiseks.(vt. I. Jürjo ülalmainitud teost).

Alternatiivteooria pooldajad viitavad asjaolule, et kiirpaadil viibisid kapten Jakob Rang ja Eerik Laid, kellele oli see juba kolmas reis põgenike toimetamiseks üle Soome lahe ja kes pidid kindlasti täie selgusega aru saama, et sel korral oli tegemist igas mõttes erilise olukorraga, mis ebaõnnestumise korral omanuks kõige traagilisemaid tagajärgi.

Pärast sõda olevat Otto Tiefi püüdnud „töödelda“ nõukogude eriteenistuse „kvalifitseeritud agent TÄHT“, kes 1944.a. sügisel oli üks neist, kelle ülesandeks olnud Eesti Rahvuskomitee liikmete Rootsi evakueerimise korraldamine. Toetudes Helmut Maandi mälestustele, kel 29. septembril siiski õnnestus kiirpaadile saada, olevat suure hilinemise tinginud „meeskonna komplekteerimise probleem (juba palgatud meeskond olevat keeldunud viimasel hetkel), siis olevat purunenud sõukruvi, mida Hiiumaa juures parandatud jne. (vt. Ilmar Talve, Eerik Laid. Äärejooni teaduslikust tegevusest. // Paopaigad. Tartu: Ilmamaa, 1997, lk. 457-465).
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus