Eesti Elu
Ene Timmusk: „Kõige tähtsam on kodu ja pere, ükskõik millises maailmanurgas sa elad“ (3)
Inimesed 05 Mar 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

Keegi tark inimene on öelnud, et iga inimese elu on nii huvitav, et sellest võiks kirjutada ühe raamatu. Iseasi aga, kui huvitav see raamat tuleks, sest mitte igaühel pole piisavalt kirjanduslikku annet, et eluseigad haaravalt kirja panna. Toronto eestlanna Ene Timmusk on seda suutnud: hiljuti ilmus kodumaal kirjastuses Petrone Print tema sulest raamat „Minu Kanada“, mis sai otsekohe nii populaarseks, et juba esimesel müüginädalal tõusis see nii Apollos kui Rahva Raamatus läbimüügilt teisele kohale. Ja 1. märtsi seisuga oli raamat Apollos esimesel kohal!

Peab kohe mainima, et allakirjutanu pole raamatut veel lugeda jõudnud, kuna Torontosse polnud nende ridade kirjapaneku ajaks „Minu Kanada“ veel saabunud. Ent nii mitmedki sõbrad-tuttavad Eestist on selle kohta ülipositiivseid hinnaguid andnud ja lausa vaimustusse sattunud. Katkendid raamatust, mida Petrone Print’i kodulehel lugeda saab, annavad igatahes tervest raamatust paljulubava pildi.

*

Ühel tuisusel veebruarikuu lõpu õhtul istume Timmuskite hubases kodus Etobicoke’is, vestluskaaslasteks terve nende pere: kirjaniku staatusse tõusnud Ene, kelle igapäevaametiks on administratiivala juhataja Toronto Eesti Ühispangas, tema abikaasa Toomas ja nende toredad tütred Mari (14) ja Kirke (12). Aeg-ajalt poetavad end vestlusringi ka pere neljajalgsed lemmikud: kodused triibulised suured kassid Liisu ja Puuma ning kokkerspanjeli ja puudli segu Koko, kes on perekonna uusim liige. Toomas märgib, et pere suurenes ilma tema teadmata — nimelt oli ta möödunud suvel Eestis ja sealt koju helistades kuulis äkki tagaplaanil haukumist. Koera võtmine oli pere ammuseks sooviks, aga kõik kujunes kuidagi kiiresti. Igatahes on kõik asjaosalised rahul.

Ene on küpsetanud saia. Muide, kõik leivad-saiad teebki ta ise koduse leivamasinaga. Lisaks on Ene pika tööpäeva järgselt koju saabudes jõudnud küpsetada ka Rootsi retsepti järgi suurepärase koogi, mida ahjusoojana serveeritakse. Püüame vestelda raamatu ideest ja saamisloost, jutt valgub aga nende perekonna põnevatele eluradadele, mis tegelikult ongi raamatu sisuks, kuna see raamat on Ene ja tema perekonna lugu, alapealkirjaga „Eestlase eluratas Vahtralehemaal“.

Idee kirjutada raamat ei tulnud sugugi mitte Enel endal, kuigi kirjanduslikku annet ja huvi temal on: nimelt on ta 2006. aastast saadik blogi pidanud, mis on mõeldud Eestis asuvate lähedaste kursishoidmiseks oma tegemistega. Tänu blogile võetigi ühel päeval umbes aasta tagasi Enega ühendust kirjastusest Petrone Print, kes on juba mõnd aega andnud välja ülipopulaarset „Minu“-sarja, kus erinevaid maid tutvustavad oma silmade läbi seal elavad eestlased.

Enel paluti kirjutada proovipeatükk, mida ta tegigi: kirjutas erinevaid katkendeid, peatudes näiteks kanadalaste sõbralikkusel, Põhja-Ameerikat tabanud elektrikatkestusel 2003.a. ning samuti oma töö algusaegadel Toronto Eesti Ühispangas. Katkendid võeti hästi vastu ning töö raamatu kirjutamiseks võis alata. Plaan oli ajastada selle ilmumine Vancouveri taliolümpiaks. Kirjastuses soovitati talle toimetajaks Marje Aksli, kes oli kirjutanud samas sarjas raamatu „Minu Moldova“.

Nii asus Ene ideedega mängima, kuidas raamatut kokku panna: seal pole midagi välja mõeldut, kõik on tõestisündinud lood, aga puudub ka kronoloogiline järjestus sündmustest. Raamat algab noorema tütre Kirke sünniga ning meenutusega Kanadasse kolimisest. Viimased peatükid peatuvad vananemise, surma ja matuste temaatikal, nii nagu üks eluratas liigub. Vahepeal muidugi hulk enese kogemusi ja Kanadat iseloomustavat. Aga tegemist pole kaugeltki reisikirjaga.

*

Raamatust rääkides ei saa üle ega ümber Timmuskite enese elust. Nii Ene kui Toomas on sündinud-kasvanud Eestis ja seal ülikoolid lõpetanud: Ene Tartu Ülikooli inglise filoloogina ja Toomas Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegune Tallinna Tehnikaülikool) elektriinsenerina. Nad kohtusid Ene ekvaatoripeol (sellega tähistati poole õppeaja möödumist), Toomas oli siis viimasel kursusel. Nagu nad märgivad, oleks see kohtumine vabalt võinud ka olemata olla, sest pidu oleks peaaegu ära jäänud. Igatahes, tollest õhtust alates sai neist paar ja juba aasta hiljem, 1987.a. abielluti.

1989.a. tuli neil aga kodumaalt lahkuda: nimelt hakati Toomast pärast ülikooli lõpetamist nõukogude sõjaväkke kutsuma. Mitmed sõbrad võeti sinna üksteise järel ja oli ilmselt vaid aja küsimus, millal tema kord tuleb. Olukorra päästis küllakutse sugulaste juurde Rootsi. Sinna sõites oli Toomas kindel, et sinna nad ka jäävad, kuid Enele rääkis ta oma plaanist alles kohapeal. Esimene reaktsioon olid pisarad… Ene meenutab, kuidas Rootsis nägid nad pidevalt unenägusid, et on tagasi Eestis, samas aga, et lõksus…

Sel ajal ei osanud nad aimatagi, et läheb veel paar aastat ja Eesti on taas iseseisev. Kui nad oleksid seda teadnud, kas nad siis olekski lahkunud… Aga tookord oli olukord just selline nagu ta oli. Toomas märgib, et vabadust ja sõjaväest pääsemist tunnetas ta tõeliselt siis, kui lennukirattad Rootsis maad puudutasid.

Rootsis tuli kohe keelt õppima hakata, milles nad olid väga osavad. Väikeses linnakeses Värmlandis, kus nad elasid, olid nad kõik keeleõppe tasemed läbi teinud. Aga alalist elamisluba neil polnud ja edasine saatus ebaselge.

Rootsist lahkumine tuligi mõnevõrra üllatusena. Toomasel oli Kanadas üks vanatädi, kellega nad kirjavahetuses olid ja Ene kirjutas kord, et huvitav, missugused oleksid võimalused Kanadasse immigreerumiseks. Järgnes pikk vaikus ja nad olid selle küsimuse juba unustanud. Kuni ühel päeval saabus nende postkasti ümbrik koos vajalike paberitega, mis olid juba käima pandud ja nad pidid asja edasi ajama hakkama. Kõik läks kenasti ja 1,5-aastase Rootsis viibimise järel saabusid nad 1991.a. Kanadasse. Sugulased aitasid neil leida elamiskoha ja nad said suurepäraselt võõral maal hakkama. Juba sama aasta lõpus sai Ene tööle Eesti Panka, algul telleriks; ja ka Toomas sai peaaegu erialalist tööd ühe labori juhatajana. Sündisid lapsed ja elu läks igati tõusvas joones. Kui Kirke sündis, kolisid nad juba oma majja, kus nad elavad praeguseni.

*

Raamatus räägib Ene palju siinsest Eesti ühiskonnast, millega ta on väga seotud olnud: Toronto Eesti Majast, Eesti lasteaiast, koolidest jpm. Tähtsal kohal on eesti sõbrad, kellel on samaealised lapsed — koos korraldati omal ajal lapsehoidmist.

Ene on alati tahtnud õpetajaks saada — nii töötas ta Toronto Eesti koolis 13 aastat, olles ühe aasta ka juhataja. Kuna kogu see töö toimus päevatöö kõrvalt, jäi paratamatult pere tarvis aega napiks ja otsustavaks koolist lahkumisele sai see, kui lapsed ütlesid: emme, sa pole kunagi kodus! Kuna kaugused on Toronto linnas suured ja lastel ka muid hobisid, otsustasid ka nemad ühel hetkel, et ei jõua enam õhtuti Eesti koolis käia. Aga sellele leiti pereringis sobiv alternatiiv: nüüd õpetab isa Toomas ühel õhtul nädalas lapsi kodus, kaaslasteks ka mõned teised samas piirkonnas elavad eesti lapsed. Õpilased on hakanud kooli õpetaja järgi hellitavalt Toomakooliks kutsuma. Tegemist pole sugugi naljamänguga: läbi võetakse terve programm ja ka matemaatikat tudeeritakse eesti keeles. Insenerist isaga ilmselt selles suhtes nalja pole. Igatahes on Maril ja Kirkel suurepärane eesti keel ja väga laiaulatuslik sõnavara. Kuigi omavahel läheb jutt vahel inglise keele peale nagu siinsetel noortel ikka, kõneldakse kodus reeglina alati vaid eesti keelt.

Muide, tüdrukud on ka Eesti koolisüsteemi proovida saanud: kord Eestis viibides pandi nad nädalaks Tallinna külje all asuvas Pääskülas kooli. Said nad seal hästi hakkama.

*

Timmuskite elutoas ripub suur Arno Arraku maal vaatega Algonquin Park’ist. Selgub, et see on nende jaoks emotsionaalse tähendusega: nimelt armastavad nad seal matkamas käia, ja mitte päeva, vaid ikka nädala kaupa. Pole midagi paremat matkamisest, looduse nautimisest ja telgis magamisest, leiavad nad: kanuumatkadel käidi ka siis, kui lapsed alles imikueas. Loodusearmastus on viinud neid ka Floridasse, aga mitte hotelli, vaid lausa ookeani äärde telki püsti panema. Kanada idarannikuga tutvuma sõites olid lisaks telgile ka jalgrattad kaasas.

Kaks korda on käidud Kariibi saartel, siiski mitte
telgiga — St. Martin’is ja St. Lucia’l, mõlemal korral oli Ene lapseootel — aga hiljem leiti, et talvel kisub rohkem hoopis suusamägedesse ning nüüd on nende lemmikpaigaks Quebec’i mäed. Ega sinna muidugi väga tihti jõua, vahepeal käiakse ikka ka siinsamas lähedal Blue Mountain’is, kus neil on hooajapiletid.

Suure osa nende perekonna elustiilist moodustab karate, kus on käidud juba 5—6 aastat ja väga edukalt. Sellega tegelevad peres kõik, välja arvatud Ene, kuid ta on sellega samuti seotud, kuna tegemist pole lihtsalt spordi, vaid terve elustiiliga. Klubi, kus nad käivad, on tunnustatud Jaapani karateföderatsiooni poolt ja selle kaudu tekib sõpruskond üle terve maailma. Võimalik on käia võistlemas erinevais maailma paigus… Ene sõnul kirjutas ta karate teemal oma raamatus pikemalt kui lõppvarianti läks — sest see on lihtsalt nii oluline teema nende elus, millest ta ei saa kuidagi mööda minna.

*

Raamatu kirjutamisest rääkides mainib Ene, et selle kallal sai tööd tehtud tervelt aasta aega. Ikka nii, et töölt koju, ruttu perele süüa, ja arvuti taha! Pidev oli suhtlemine toimetajaga, kellega koostöö laabus ladusalt, kuigi vahel oli ikka ka sõbralikke vaidlusi. Enele oli antud ette kirjamärkide arv, kuhu piiresse tuli jääda, ent ta läks sellest kõvasti üle, nii tuli kärpimisele asuda. Ja tema eeldatavad kärped ei pruukinud alati kokku langeda toimetaja omadega… Oma sõna ütles tihti sekka ka Toomas, kellega olid samuti aeg-ajalt eriarvamustel. Ja siis lõpuks öelnud Ene: see on ju ikkagi MINU Kanada… Lõpuks said kõik osapooled rahuldatud ja ühise keele leitud.

Raamatu kaanel ilutseb Ene suurepärane vahtralehtedega foto. Ka kaanefoto valikuga oli üsna palju poleemikat ja tal olnud päris mitu varianti. Ka alapealkiri ei tulnud ühe hetkega, neid variante oli mitu kaalumisel. Soovitatud kasutada sõna välis-eesti, milleks aga Ene päris valmis ei olnud. Nii saigi lõpuks valitud „Eestlase eluratas Vahtralehemaal“, mis võtab kenasti kokku eluteel olevad kogemused ja erinevad etapid.

*

Mida toob edasine eluratas, seda nende pere arvab teadvat: kodumaale tagasi. Aga millal täpselt, see on veel küsitav. Neil on isegi Pääskülas oma kodu ootamas, mida on aastaid vaikselt ehitatud ja mis juba elamiskõlbulik. Nad ise oleks ehk juba valmis minema — seda enam, et Toomas kaotas hiljuti töökoha koondamise tõttu — aga mõeldakse just laste peale, kellele elurütmi ja koolielu muutus võib raskelt mõjuda. Igatahes, kaugemas perspektiivis terendab see plaan neil kindlasti silme ees, kuigi Kanada on pea kahe aastakümnega väga armsaks saanud. Ega ju muidu niisugust raamatut kirjutakski, kui ei oleks armastust südames…

Kokkuvõttes märgib Ene, et raamatuga tahtis ta lugejatele järgmist sõnumit edastada: ei tähenda, kus maal sa elad, igapäevaelu taandub lõpuks tasandile töö-kodu-kool-sõbrad. Kõige tähtsam on rasketel aegadel üksteisele toeks olla ning osata katsumustes sõpradeks jääda. Ja Timmuskite sõbralikku peret vaadates on see enam kui kindel.

Hiljem tuleb veel meelde üks küsimus, mis kohapeal küsimata ununes: kas sind kuidagi ei häiri see idee, et sinu raamatut loevad tuhanded inimesed ja tungivad seega sinu privaatsesse ellu? Ja Ene vastus kõlab nii: „Huvitav küsimus... Muidugi kirjutan oma kogemustest ja pere asjadest, aga samas kõmuajakirjanduse moodi detailidesse tungimata. Arvan, et olen ainult pisut oma kodu ust paotanud. Minu lood on sellised, mida võiksin oma vanade ja uute tuttavatega vabalt jagada ning mis on omamoodi sarnased kõigi teiste lugudega, mis sisserännanutel jutustada oleks. Kuidas kohaneda uues riigis; kuidas oma lapsed suureks kasvatada, kas eestlastena või uue riigi kodanikena; mis toob tulevik, mida tähendab kodumaalt kaugel vananeda, kas me kunagi õieti leiame südames rahu, kui oleme sünnimaalt eemal...“

*

Kindlasti on paljude inimeste sooviks kirjutada elu jooksul üks raamat. Aga vähesed teevad selle teoks. Loodame väga, et Ene sulest ei jää see raamat viimaseks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus