Maakondlikud organisatsioonid tekkisid armastusest oma noorusmaa kodukoha vastu. Kalju Tori oli organisatsiooni hingeks, oma ajaloohuvilise kindla alusega mõistis ta võitluse tähtsust ja oli valmis end ohverdama, kui sünnimaa seda nõudis. Ikka ja jälle oli see maa olnud valmis sellist nõuet esitama. Nagu Elna Libe oma leinalise värsiteksti puhul meenutas, muru kasvab mulla peale; lahkunu abikaasa Lydia Tori mälestusluuletuses „Lese lein“ väljendub lein väga ilmekalt üksinduses, kus nägemuslikud elupildid on sidemeks mälestuste vahel.
Neis elab Kalju edasi ja mõjutab liikmeid, et „Viru Kiri“ kestaks edasi. Laual oli seniste aastate üksikuid numbreid, mille juures V. Gustavson kiitis Kalju ajakirjanduslikku albumi tegemise oskust. Sündmust elustati rahvuslike lauludega, mida V. Gustavson saatis, kuni Lydia Tori esitas söögipalve. Elna Libe alustas oma sõnavõttu: „Armsad virulased, kurb päev on käes, aga aeg läheb edasi…“ Momenti kasutati organisatsiooni juhatuse täiendamiseks, kuhu oli jäänud vaid neli liiget. Kokkuleppel saadi juhatuse liikmeiks Mia Haamer, Heino Sepp Hamiltonist, kellega liitus veel Elna Libe, kes varem on töötanud „Viru Kirja“ tegemise juures. Ajakiri sündis 1978.a., selle juures töötasid E. Libe, E. Walk ja mitmed autorid.
Kauaaegne truu pillimees Volli Gustavson täitis ka seekord virulaste kevadpäeval sama ülesannet. Foto: H. Oja
„Me ei saa seda jätta viimaseks. Järgmise aasta kogunemiseks anname välja juubelinumbri,“ kinnitas Elna Libe. Arutusele võeti koht, kus peaks toimuma järgmine koosolek. Lõpuks jäädi siiski samasse ruumi, mis on koduselt valge. Kogu sündmuse ajal mängis Volli Gustavson. Tervituse oli saatnud liige Endel Tooming koos toetusega koondisele. Tänati sündmuse tegijaid ja vaeva nägijaid. Tuleval aastal jätkame seda samas.
HANNES OJA
Lese lein
LYDIA TORI
Ma olen väga üksinda
siin kõikjal. Kalju, sinuta.
Veel olen sellest kohkunud
et enne mind siit lahkusid.
Läksid ära! Sinna, kuhu
ükski paha hing ei mahu…
Seal sa oled ülivaba —
maa ja taevas on su tuba,
näed, mis toimub siin ja seal,
kuidas elan omal käel.
Nüüd ilmuta end… uneski…
too mulle troosti ometi.
Ja jumaliku jõuga
mind aita veel — hea nõuga.
Vaimne side meie vahel
on hell, mälestuse ahel…
Iga lüli ühendab
mälestusi kirgastab.
Mõttelend on määratu —
lese lein näib lõputu.
