Esiteks ta ei ole seda teoloogiliselt – ta ei moodustu sarnaste huvidega kodanike omaalgatuslikul liitumisel, vaid Jumal ise kutsub ja kogub sõna ja sakramendi kaudu oma rahva kokku. Sellisena on kirik jumalik institutsioon.
Teiseks ei ole ta ka lihtsalt üks MTÜ teiste hulgas. Märgatav osa Eesti kogudustest on rajatud 700–800 aastat tagasi, valdav osa ammu enne Eesti Vabariigi sündi. Kogudused erinevad tavapärastest kodanikuühendustest nii oma pika ajaloo kui ühiskondliku rolli ja kultuurilise kaalukuse poolest.
Kirikutel ja kogudustel on MTÜ staatus tänu sellele, et uus, revolutsioonis ja ilmasõjas sündinud riiklik moodustis otsustas revolutsioonilise ideoloogia mõjul mitte tunnustada kirikut kirikuna, vaid n-ö usuliste erivajadustega kodanike ühendusena, mida tuleb kohelda võrdsel alustel teiste ühingutega.
Kas me leiame, et Eestis tuleks kohelda võrdselt kõiki keeli ja kultuure? Ei, me peame loomulikuks, et riik toetab ja soodustab seda, mis on põliselt meie oma ja millel on suur tähtsus meie identiteedi ja kultuuri seisukohalt. Ütleb ju praeguse põhiseaduse preambulgi, et see riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Kui nõustuda, et kirik või kogudus on kõigest üks MTÜ teiste seas, siis võib näiteks 700-aastane kogudus lakata eksisteerimast, kui registripidaja ta Äriregistrist ära kustutab. Klõps - ja MTÜ-d enam pole!
Vahel on ka kiriku esindajad millegipärast rõhutanud, et kirik on suurim kodanikuühendus Eestis. Võimalik, et nii on tahetud sekulaarse riigivõimu tähelepanu kirikule tõmmata. Parem oleks sellist retoorikat vältida. Me ei pea nõustuma kiriku kui autonoomse jumaliku institutsiooni surumisega revolutsioonilise keelepruugi ja mõttelaadi Prokrustese sängi.
Fotol: võimalik, et üks vanemaid eesti keeles kirjutatud tekste Kaarma kiriku sissepääsu kohal (siinkirjutaja ülesvõte).
