Ja kõiki neid meeles ma pean
Karin Marley
Kuigi sõda saatis meid maailma laiali, on Vanaselja pere ikka alati koos edasi marssinud eluradadel. Nende sõnadega alustas Vanaselja perekonna kokkutuleku organiseerija Viia Rosén meie eelmise nädalalõpu pidustusi.
Ja koos oli meid palju. Kui Toomas ja Kersti Vanaselja rajasid 19. sajandil Hiiumaal oma pere, ei oleks nad osanud oodata, et nende 67 järeltulijat kohtuvad enam kui 100 aastat hiljem Torontos. Tervest perekonnapuust puudus ainult seitse isikut.
Inimesi tuli igast maailma nurgast: Hong Kongist, Rootsist, Ameerikast, Albertast ja mitmest Ontario linnast. Mõned tulid isegi purjepaadiga Whitbyst, kuna pidu toimus Ontario järve äärses Bluffer’s restoranis. Need, kelle kodusid võis restorani aknast näha, jõudsid muidugi kohale kõige hiljem, nagu pidudel alati juhtub.
Sugulased, kes olid välismaalt tulnud, rääkisid kõigest, mida nad olid siin teinud. Toronto linn oli neile palju huvitavat pakkunud, eriti lastele, kellele väga meeldisid Ontario Place’i vee liuglauad. Mõned olid ka linnast põhjapoolsesse suvilasse reisinud, ja siis teinud autotuuri, mis viis läbi Ontario küladest ja veinirajoonist. Kokkutuleku eelsel õhtul olid nooremad linna peal käinud, ja mõned isegi tantsinud kuni varahommikuni. Väsimusest hoolimata olid kõik heas tujus.
Ühele Vanaselja pere liikmele pühendati ka park selle nädala jooksul, kui sugulased olid Kanadas koos. Oivi Vanaselja, kelle õed Kersti Ustav ja Viia Rosén olid Rootsist tulnud perekonna kokkutuletule, abiellus 1970. aastal kanadalase Bill Menzeliga. Nüüd, 34 aastat peale Oivi surma, on tema auks avatud Menzel Centennial Provincial Park, mille suurus on 627 hektarit ja mis asub Napanee küla ligidal, Torontost ida poole. Menzel ostis kokku maad ja avas pargi 1997. aastal. Nüüd on kogu maa-ala annetatud Ontario provintsile. Õed ja teised sugulased olid kohal, kui 4. juulil avati „Oivi’s Nature Trail“.
Perekonna kokkutulek, mida peeti 6. juulil, algas pildistamisega. Siis tehti ka igast põlvkonnast pilte. Vanemast põlvkonnast on järel seitse isikut. Kõige noorema põlvkonna pildil nuttis umbes sama mitu inimest. Vanuse vahe oli suur – kõige noorem perekonna liige oli 1,5aastane Kaia Vanaselja, kõige vanem 84aastane Hartvig Vanaselja.
Peo avasõnas palus Viia Rosén, et keegi ei istuks oma õdede või vendadega samasse õhtusöögi lauda ja soovitas, et õpiksime üksteist tundma. Mitmed sugulased peavad tihedat kontakti, aga mõned meist polnud tõesti 20 aastat kohtunud. Paljud meist ei olnud ka sugulaste abikaasasid, kaaslasi ega lapsi kunagi kohanud.
Oli väga huvitav ja õpetlik teada saada, kuivõrd erinevate huvidega inimesi võib ühes suguvõsas olla. Igasugused elukutsed olid esindatud – nende seas isegi üks politseinik ja elukutseline mereväelane. Mitmed meist töötavad majanduse alal, teised tervishoiu vallas, kolmas grupp on jälle tegelemas arvutitega. Meie seas olid ka elektrik, talumees, disainer, kaks televisiooni monteerijat, üks, kes töötab raadio uudiste alal ja palju teisi.
Lastel ei olnud vaja sel viisil üksteist tundma õppida. Blondide juustega torm käis terve pealelõuna ühest saali otsast teise, poisid ja tüdrukud mängisid kõik koos. Rootsist tulnud tüdrukud ei ole veel hakanud koolis inglise keelt õppima, ja mitmed lastest ei räägi eesti keelt. Aga ühise keele puudumisele vaatamata voolas jutt ladusalt.
Pakuti buffet-stiilis õhtusööki, kus leidus eesti- ja kanadapäraseid toite. Salatite hulgas olid kartuli- ja oasalat, ja ka lastele meeldiv caesar-salat. Pearoogadeks olid maitsvad pastad, kalatäidisega pannkoogid ja loomaliha praad. Kõik oli suurepärane, ja terve pidu oli fantastiliselt organiseeritud, mille eest kuulub tänu Viia Rosénile, Anu Sõrrale ja teistele, kes igatpidi kaasa aitasid.
Ilm oli justnagu tellitud – päike sätendas järve kohal, oli soe ja puhus mõnus tuul. Pidu kestis, kuni päike hakkas juba kaljude taha loojuma. Vanaselja perekonna kokkutulek jääb meile kõigile eluks ajaks meelde. Suur sündmus oli see ka Ontario järve partidele, kes said esimest korda kringlit maitsta.
Vanaseljasid maailmas on palju (3)
Eestlased Kanadas | 18 Jul 2008 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Aitäh Karin! Nii nii kahju, et olin üks nendest seitsmest kes puudusid. Loodan, et varsti jälle tuleb võimalus kõigiga kohtuda.
Super lugu Karin! Aitäh, et toimunut meiega jagasid. See inspireerib, paneb südame põksuma ;)
Meenub ka see, kui tore oli rootsi-eesti noortega omal ajal laagris ja Estodel kohata, sest nendega käis suhtlesime alati ainult eesti keeles. Nad küll oskasid inglise keelt, aga tundus täiesti kohatu nendega seda rääkida. Meie ühine nimetaja oli see, et tulime eestikeelsetest kodudest. Fantastiline äratundmisrõõm!
Meenub ka see, kui tore oli rootsi-eesti noortega omal ajal laagris ja Estodel kohata, sest nendega käis suhtlesime alati ainult eesti keeles. Nad küll oskasid inglise keelt, aga tundus täiesti kohatu nendega seda rääkida. Meie ühine nimetaja oli see, et tulime eestikeelsetest kodudest. Fantastiline äratundmisrõõm!
ikka väga tore on,et tutvustate ja jutustate oma elulood,see on väga vajalik,ei tea mis moodi meie eestlaste elu kulgeb,julmust on nii palju ja meie ei saa ennast kaitsta,osa eestlasi on läinud julmuse teed mõõda,sest nernde vanemad tegid suure vea,mida ei saa parandata ega andestadfa ja nii edasi kestab see julmus
Eestlased Kanadas
TRENDING
