Ma ei ole käinud vallutamas Venemaad sakslastele ega Saksamaad venelastele. Sõjast võtsin osa Eestimaa pinnal ja piiril, selg kodumaa poole. Sellele vaatamata paigutab enamik vaba Eestimaa elanikkonnast mind ja minu kaaslasi ikka veel kurjategijate poolele.
Jutustuse eesmärk on kummutada väide, nagu oleks 20. Eesti SS-diviis koosnenud eriti kõrge kvalifikatsiooniga mõrtsukatest. Sõduril ei ole valida, millist vormi ta kandma hakkab ja vorm üksi ei tee kellestki veel mõrtsukat. Diviis oli tavaline rindeväeosa ja ei midagi enamat.
Mõrtsukaid — rahulike elanike tapjaid, on olnud iga sõdiva riigi sõjaväes.
1. Priske loomus
Õhtud olid veninud pikaks ja juba süüdati tuled. Jõudeajal kogunesid meie maja naised elektrivoolu säästmise eesmärgil ühte korterisse kokku ja vahel käisin minagi seal puuduvat kätt asendamas. Seekord oli kaardijooks kehv ja üks külla tulnud naine ütles: „Tooge taldrik! Hakkame tulevikku ennustama.“ Spiritismist olin varemgi kuulnud, aga mitte näinud ja seepärast jäin toimuvat huviga jälgima. Suurele paberile, mis kattis peaaegu poolt lauda, tehti ringikujuliselt tähed, toodi väike taldrik, selle servale kraabiti pliiatsiga kriips ja seanss võis alata. Taldrik pandi paberile kummuli, seansist osavõtjad (neid pidi olema vähemalt 3–4) asetasid sellele sõrme, mõtte algataja kutsus soovitud vaimu ja esitas küsimuse. Möödus veidi aega ja taldrik hakkas tõepoolest aeglaselt liikuma tähe juurest tähe juurde, peatus arvestatava tähe juures ja osutas sellele serval oleva kriipsuga. Loomulikult pidasin seda tsirkuse kavalaks nipiks ja püüdsin mõistatada, mil moel seansi juht taldrikut liigutab. Kui proovisin kodus seda järele teha, libises sõrm küll taldrikul, aga mitte taldrik paberil. Minagi tundsin huvi, mida ennustab naiste taldrik mulle. 1924. aastal sündinud mehed olid juba sõjaväkke kutsutud ja rindelegi saadetud. Minu aastakäik võis olla järgmine ja seepärast olin mures oma tuleviku pärast.
Et ühte vaimu ei tohtivat korraga palju väsitada, asendas seansijuht selle minu ema omaga ja esitas küsimuse: „Kas sinu vanemal pojal tuleb sõtta minna?“ Loomulikult oli seekord ka minu sõrm taldrikul ja veidi aja pärast hakkas taldrik jälle aeglaselt liikudes tähti kokku veerima: „E-I T-U-L-E, S Õ-D-A L-Õ-P-E-B E-N-N-E Ä-R-A.“ Kuigi sõda käis veel täie ägedusega, võis ju mingi ime juhtuda ja antud vastus rahuldas mind täielikult.
Oktoobris 1942 olin saanud õpipoisi koha käitise valdaja elektromehaanik-installaator Robert Männiku juures. Kollitama hakkas uus oht: kohustuslik tööteenistus Saksamaal, ja nii saigi 1. jaanuaril 1943 Viljandi Tööstusliku Kutseoskuse Ametis vormistatud õppeleping nr. 289. Kutseoskuse omandamine hakkas toimuma põhimõttel: õpipoisist selliks, sellist meistriks.
Samal ajal algas Suure-Jaani ümbruses massiline elektrifitseerimine ja sisseseadete tegemiseks vajati suurel hulgal installatsiooniplaane. Mõnikord istusin joonestuslaua taga hilisööni ja sain joonestamise alal kõva praktika. Oht, et sõda võtab käest hea otsa, muutus järjest reaalsemaks, ja sellepärast ootasingi päästvat imet.
„Ime“ ei lasknud end kaua oodata: oktoobri viimasel või novembri esimesel päeval leidsin laualt kutse, mis kohustas 3. novembril 1943 sõjaväekohustuse täitmiseks ilmuma Viljandisse. Samas levitati teadet, et kutsealuseid Eestist välja ei viida. Väljaõpe toimuvat Värskas ja hiljem pandavat sõjaväe ladusid valvama. Olin selle poolt, et iga noor mees peab oskama rivis käia ja oma kodu kaitsmiseks tegema läbi relvaõpetuse. Pakutud variant oli selleks igati soodne.
Likvideerisin oma kodu ja, kaasas tädi küpsetatud päts rukkileiba ning veidi praetud liha, sisenesin määratud ajal vastuvõturuumi. Komisjoni laua ette tuli astuda täiesti paljalt, nagu tahetaks veenduda, et keegi ei ole enda asemel saatnud õde. Kokkutulnuid oli palju. Kõik, kellega vestlesin, teadsid, et jääme Eestisse. Kui kätte oli antud kolme päeva toit ja selle juurde päeva normiks kolm sigaretti, siirdusime pimeda hakul raudteejaama. Sigarette ma ei vajanud siis ega ka edaspidi ja seepärast andsin need mind saatma tulnud täditütrele. Tema oli kirglik tubakapõletaja ja rõõmustas defitsiitse kauba üle väga. Kõlas ärasõiduvile, veel viimased hüvastijätulehvitused mahajääjatele ja rong hakkas liikuma. Pimedus neelas jaama ähmased pöörangutuled ja ühtlases taktis loendasid rattad rööbaste jätkukohti: tümp-tümp, tümp-tümp, tümp-tümp.
Tallinna jõudsime õhtul hilja. Monotoonne müra oli teinud uniseks ja unesegase peaga soojast vagunist välja jaheda ning niiske õhu kätte minna oli ebameeldiv. Kivisillutisega kaetud tänaval oli hiljuti sadanud vihm täitnud lohud ja õhus hõljuv merelähedane tihe udu puges riiete alla. Need kõik rikkusid meeleolu ja tegid tigedaks. Astusime pimendatud linna kitsa tänava sõiduteel kolmekaupa rivis, kui meist hakkas mööduma signaaliga teed nõudev sõiduauto. Astusin kõrvale, jalg sattus lompi ja king sai märjaks. Minu järel tulija sulpsatas samuti jalaga vette, vihastus ja sajatas: „Mis sa, kurat, tuututad siin!“ Virutas väikese kohvriga kõigest jõust auto katusele ja pauk oli vägev. Auto peatus ja avanevast uksest, käes püstol, hakkas välja trügima ohvitserimütsiga sakslane. Esialgu see tal ei õnnestunud, sest tagant tulev rivi surus uksele ja mees jäi selle ning auto kere vahele. Kui sealt pääses, oli süüdlane juba kaugel, ja mine sa võta pimedas kinni, kes see oli.
Mina astusin eeskõndija kannul, see omakorda järgmise kannul ja nii me kuhugi välja jõudsime. Seal ootas ees palju meiesuguseid, kellele parajasti jagati välja kolme päeva peale määratud toiduaineid. Ilmselt liikus informatsioon aeglaselt ja meiegi saime teistega võrdselt.
Laiarööpmelise raudtee jaamas jaotati kutsealused 20 kaupa vagunitesse ja noor, SS vormis allohvitser kinnitas, et sõidame Värskasse.
Järgmisel päeval olime Tartus ja meiega liitusid uued noored. Ootusekohaselt oleks rong pidanud väljuma Petseri teele, üllatuseks tossutas see aga Valga poole ja tekitas ärevust. Lõpptulemuseks oligi, et järgmise päeva hommikul olime Riias. Kui eshelonisaatjalt aru päriti, vastas see: „Olge rahulikud! Ilmselt on juhtunud arusaamatus, asja klaaritakse ja me sõidame tagasi.“ Kolmepäevase „klaarimise“ järel hakkas rong jälle liikuma ja läbitud jaamade sildid näitasid, et oleme teel Leedumaa poole.
Mõrrasuu oli kokku tõmmatud — nii kaugelt vastu talve ilma dokumentide ja rahata Eestimaale tagasi pääseda oli võimatu. (Järgneb)
Vabadusvõitlejad või kurjategijad? (1) Olukirjeldusi II maailmasõjast Eesti poolt vaadatuna (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Arvan, et liialdate. Ei mäleta tõsistelt eestlastelt sellist halvustavat suhtumist. Kaela määrida sellist suhtumist muidugi teatud inimeste poolt püütakse. Neid arvestada loomulikult ei ole mõtet.
Järjejutt
TRENDING
