Üksikult ja üheskoos
Arvamus | 11 Dec 2022  | Ants SildEWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
 - pics/2022/12/59803_001.jpg
Ja kui meie ei saa suureks arvult, siis saagem suureks vaimult – kõlas kunagine Jakob Hurda harras üleskutse - unelm. Et eesti rahva arvulisus praegu enam kahanemise kui kasvutendentsi näitab, siis tuleb küsida, kas me vaimu vallas viimaks samuti väetid pole? Siiski, nõnda heldelt rikkalikku bakalaureuse, magistri ja doktoriõpet ei tea eesti rahva varasem ajalugu. Alles see oli, kui iseseisvuse taastanud vabariigi territooriumil töötas viiskümmend üheksa ülikooli ja diplomeeritud äritegelasi, juhte ja juhiabisid, kaupmehi, sotsiaaltöö tegijaid ning kultuuriinimesi tuli sealt nagu vanal ajal Vändrast saelaudu. Nüüd on „ülikoolid” üksteise järel küll uksed sulgenud või on nad pärisülikoolidega liitunud. Elu on nad liituma sundinud, sest tunnistagem – väikeriik Eesti ei suuda sellist hulka reaalsetest vajadustest eraldunud ning riigielu toimimiseks vajalikku ainelist baasi mitteloovaid inimesi kasutada, ka tööga kindlustada. Arvestama peab ikkagi reaalseid võimalusi. Kui hõimuriik Soome pakub nüüd abikätt Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmiseks, siis tuleb eestlastel see tänuga vastu võtta. Millest aga pakkumine ise kõneleb? Aga sellest, et meie valitsejad ei oska hinnata oma riigi võimalusi. Ka oma inimeste, eelkõige noorte ette maalitakse helgeid tulevikuvisioone, selle asemel, et kõnelda vajadusest kokku hoida, iga senti näppude vahel hõõruda kuni see tuliseks läheb... Just nii käitus eesti rahvas suures osas esimese vabariigi ajal. Ei teatud siis midagi sotsiaalministeeriumist ega selleteemalistest doktoritöödest, ei olnud ka vallal võimalusi toimetulekutoetuste jagamiseks. Küllap teati tollal, et kui iga sandi selja taha sotsiaaltöötaja seisma panna ei lähe sandi elu sugugi kergemaks vaid senine pajuk tuleb hoopis kaheks jagada...

Kolumnist ja arvamusliider Hardo Pajula kirjutab Postimehes: ”Mulle tundub, et nii ühiskonda tervikuna kui ka haridustööstust eraldi on viimastel aastatel iseloomustanud kiirenev marss võltstegelikkusesse”. Sedasama arvavad paljud teisedki. Arvamisele võib lisada ka tundmuse, et saabunud võltstegelikkuses on lahustumas olulisim – jakobhurdalik isamaaline mõte ja meel, mis ju ainsana eestlase vaimujõudu kannab ning sellele tõsikindla hariduse kaudu ka jätkuvat tuge annab. Muret teeb, et Eestis on hakatud vaimu suuruse mõiste üle nalja heitma, halvimatel juhtudel on jõutud armastuse – seda aga haridus eesti rahva jaoks on – pilkamise ning naeruvääristamiseni. Koolidesse ei jätku õpetajaid ning kasvatajaid, haridusministrite järele aga luurab prokuratuur või siis seisavad ministrid üksteise sabas kohtukulli ees... Tule taevas appi! hüüaks kadunud president Meri.

On vaja tõsist arupidamist ja asjade selgeksrääkimist. Nende hulgas seisab rahvuslik – eriti aga isamaaline kasvatus - esimesel kohal. Kommunistid arvasid, et viin teeb oinast filosoofi, lollist mehest nutika ja joodik külakingsepp saigi vallavanemaks! Ammustel aegadel olevat ka karjapoiss Juku mõned kirjakohad Piiblist pähe õppinud, kantslisse roninud ning jutluse maha pidanud! “Juku, aga kantsel ei pea sellepärast veel sinule kuuluma,“ oli kirikuõpetaja öelnud. Ka tänapäeval peavad rahva järelsoo kasvatajaks saama need, kes vaimult suured, kes vastava ameti jaoks püüdlikkuse ja enesesalgamise läbi hariduse saanud ning laitmatute eluhoiakute ja rahva tunnustuse läbi ametisse seatud! „Teadusliku“ kommunismi õppetooli juhiks saadi aga „kõrgema“ parteikooli diplomiga, mille varjundid siiamaani eesti elust üle libisevad (Nukrad kogemused seadusandliku kogu paljude esindajatega, nende kõnepruugi jälgimine ja õigusest ja õiglusest arusaamine kõnelevad selget keelt!) Sest kui sõgedad sõgedatele teed juhatama hakkavad, kukuvad nad kõik kuristikku! Peaks asjad akadeemilises ja muuski elus samas stiilis jätkuma, pole me varsti kaugel olukorrast, mis vaatab meile vastu ühe suure lähinaabri juurest...

On teada, et tõde ja armastus ei näita end avalikult, kuid ka unustada ennast ei lase. Ammune kiri Immanuel Kanti hauakivil ütleb: „Kes ise selle tõe järgi ei ela, mida ta tunnistab, on tõe enda kõige ohtlikum vaenlane”.

Küsimus - kas elame selle tõe järgi, mida endale tunnistame – seisab nüüd meiegi ees. Vastata tuleb meist igaühel üksikult. Kui aga tahame eestlaste ajalugu ja olemasolu ausameelselt jätkata, siis ka kõikidel üheskoos. Üksikult ja üheskoos võime midagi muuta juba järgmistel valimistel. Sellepärast, head hinged - koondugem!

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus