Nimetada seda näitust võistluseks? Pildid on piisavalt isikupärased, seega väärt auhindade jagamist ning hindajad saavad oma arusaamu kinnitada, aga samas – kunst pole teps mitte spordina mõõdetav. Kunsti hindamisel on omaette määrav nautija maitse, ja maitsed saavad erinevaks lahkneda.
Astusin laupäeval Eesti Majja meie fotoamatööride näitusele ja kuulsin kohe pr. Eha Lupp’i kommentaari: „Iga näitusega lähevad fotod üha paremaks!“ Tundus, et sellega oligi arvustus antud.
Pidades aga oma silma kuningaks, hakkasin pilte üksipulki uurima. Kenad kõik ja hea, et selline näitus toimub. Pilte on 50 ja igaüks tuleb oma sõnumiga. Publikut pole just pilgeni, kohaletulijad petta ei saa ja häbi tunda pole millegi üle. Igav ei hakka.
Jah, ja siis tegin ühe eksperimendi: hakkasin publikut tülitama, uurimaks nende lemmikfotot. Tulemus oli üllatav: harva nimetati oma lemmikuks auhinnatuid. Milles asi? Eks ikka see eelnimetatud maitse.
Millest siis tuli see, et kutseliste hindajate (Tiina Soomet, Lembitu Ristsoo) arvamus ei läinud kokku vaatajate maitsega? Võib vast arvata, et siin on tegemist omamoodi paradoksiga: näituse märksõnadeks olid OOTAMATU ILU ja KASV. Neid mõisteid võib mitmeti tõlgendada ja pea iga klõpsatuse nende alla mahutada. Ehk olid hindajad tulnud oma kindla mõõdupuuga ja vaatajatel jälle omad. Olen sellist tunnet ise piisavalt tihti üle elanud: pilti tehes mõtlen aiast ja kriitik kõneleb (kui ta kõneleb!) aiaaugust.
Meeldiva elamuse sain vestlusest näituse ülesseadjatega, kellele selline töö oli debüüdiks: Kaarin Lupp ja Nicolas Jones. Nad olid rahulolevad ja kindlad oma töö õnnestumises. Olid kindlad selleski, et tahavad tulevikus jätkata. Ja ideedepuudust nad ei tunnistanud, lubades tulevikuks mitmeid uudisnõkse kasutada. Tore see, kasvuruumi on siin kindlasti.
Esinejaid oli sedapuhku 17. Fotograafia võimalusi kasutavad vanemad ja nooremad, mehed ja naised. Kõik esinejad on pika pai ära teeninud.
Auhinnad viisid koju:
Aiki Alabert, Rein Andre, Annike Andre-Barrett, Heldur Jõe, Riina Kindlam ja Merike Martin.
Kahju, et auhindu ei jätkunud Jaan Roosile ja Vaike Külvetile. Jaan Roosi foto VANA JA UUS oli siinkirjutaja meelest näituse nael.
Üks asi veel: näitusel prevaleeris värvifoto. Iseenesest pole see ju mingi uudis, aga värvikäsitlus tekitas mõnel puhul küsitavust. Leidsin, et paaril korral oleks kasuks tulnud traditsiooniline must-valge tehnika.
Ühest põnevast näitusest (3)
Eestlased Kanadas | 01 May 2009 | Eesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Toetan ettepanekut!
Paluks meile, kes kaugel elavad ka pilte näidata!
Tublid, noored näituse korraldasid! Fotod olid hea kvaliteediga ja pealkirjad panid tihti mõtlema sügavamalt foto peale. Oli mõnus pilte vaadata. Loodame, et teevad jällegi!
Eestlased Kanadas
TRENDING
