http://objektiiv.ee/tujurikkuj...
Maria Vooglaid -
5. jaanuar 2016
Saja aasta tagustel põlvkondadel olid eeskujud – olid isad. Meil aga on vaid ülekasvanud vennad – meiesugused, aga “lahedamad”, kammitsemata tavadest, voorustest ja väärtustest, kirjutab Maria Vooglaid ja arvab, et selles valguses tundub “Tujurikkuja” lõpulaul pigem rumala tembuna.
Minu vaarisa – Kullamaa poodnik ja seega “kulak” – lasti 1944. aastal võõrvõimude poolt maha – põgenemiskatsel. Alles hiljaaegu olen hakanud tema teguviisi mõistma mitte mõtlematusena, vaid kaalutletud riskina, olukorra adekvaatse hindamisena, vaprusena. Meenub hea tuttava kaudu kuuldud lugu samade võimude poolt kinnipeetud mõisahärrast, kelle arvukad cousin’id asja enda kätte võtsid ja sugulase vangistusest vabastasid – elementaarse julgusteona. Meenub ka isa Vello Salo mälestusteraamatust hiljuti loetud killuke sellest, kuidas sakslaste lahkumisel Tallinnast asus väike salk gümnaasiumipoisse konfiskeerima nimetatute relvi, et osutada saabuvale vene väele “improviseeritud vastupanu”.
On selgemast selgem, et minu põlvkond ja ka minust kümme aastat vanem põlvkond oleks taoliste sündmuste kordudes palju kehvemas olukorras. Esimese vabariigi perioodi koolipoisid teeks silmad ette pea kõigile tänase ühiskonna õitsvaimas elujõus esindajaile – nii vaimses, hingelises kui füüsilises harituses, tugevuses ja vastupidavuses. Samas, neil olid asised eeskujud ja arengut toetav ühiskond. Oli põlvkond, kes oli lahinguväljal ja laatsaretis võidelnud äsjasaavutatud vabaduse eest; mõnel juhul kaotanud kõik, jäädes truuks oma veendumustele. Olid riiklikud püüdlused hoida au sees kodu, peret, isamaad, ning seisusekohane väärikusepüüdlus riigijuhtides. Ja meil? Meil on peaminister, kellel de jure polegi prouat ning president, kes suure meediakära saatel kosib juba kolmandat. Ja riigitelevisioon, mis näitab multikat, mille tegelaseks on suguelundid.
Saja aasta tagustel põlvkondadel olid eeskujud – olid isad. Meil aga on vaid ülekasvanud vennad – meiesugused, aga “lahedamad”, kammitsemata tavadest, voorustest ja väärtustest. Eeskujud, kes kiidavad eelmiste põlvkondade tunnetel trampimist ning närivad pühadel üritustel ükskõikselt nätsu.
Selles valguses pole “Tujurikkuja” töötlus laulust “Ei ole üksi ükski maa” mitte pahatahtlik rünnak, vaid rumal temp – lolli uitmõtte täideviimine mõistuse-eelse lapse poolt. Lapse, kellel pole isa, kes võiks talle öelda, et nii ei tehta, nii ei sobi. Jääb küsimus, kumb on tegelikult hullem.
