Vabadusvõitleja Tiit Madisson Objektiivi kaamera ees. Kuvatõmmis Objektiivi intervjuusarjast "Hirvepargi vestlused".
https://objektiiv.ee/tosised-k...
“Ma ei väsi kordamast, et Süsteemi tegutsemise tõttu on Eesti viidud moraalsesse mülkasse, kust väljapääs on minu arvates seda tõsiselt rappimata võimatu,” leiab vabadusvõitleja Tiit Madisson.
Minu tutvusringkonda kuuluvad inimesed mitte ainult ei mäleta taasiseseisvumise aega, vaid võtsid nendest protsessidest ka aktiivselt osa. Nad on see nn rahvusradikaalne osa ühiskonnast, keda nomenklatuurne kirjamees Andrus Kivirähk nimetab „kibestunud vanamehenässideks“.
Me oleme sügavalt pettunud selles „vabas Eestis“, mis siin Läänemere kaldal tänasel päeval ikka veel valitseb, sest räigelt eiratakse Eesti Põhiseaduses kirjapandut: „“Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki […], mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele.“
Õiglust annab Maarjamaal otsida tikutulega ja õigust suudavad leida vaid rikkurid, kes jaksavad kinni maksta ahnete advokaatide prisked honorarid. Kuna reeglina enamik kodanikke seda ei suuda, siis puudub ühiskonnas võimalus ka õigust kohtu kaudu leida. Seega ei saa kuidagi vastu vaielda rahvuslaste radikaalses ajalehes Rahvuslikus Teatajas ilmunud Miina Hindi arvamusele: „Kõik on just nagu kõige paremas korras, sest kõik mädakolded on (meedia abil – T.M.) ära varjatud! Ainult et roiskumine kestab edasi ja paistab, et isegi üha kiiremas tempos.“ Kas on vastuväiteid?
Kuna minu poolt Süsteemiks nimetatud postsovetlikku – Reformierakonna poolt üles ehitatud – moodustisse kuuluvad peale kaitse- ehk meelsuspolitsei ka prokuratuur, kohtud ning ka meedia, siis pole mingit õiglust ega õigust Eesti Vabariigiks kutsutud moodustises lootust leida.
Alles 30. juulil tõestas prokuratuur oma erapoolikust Süsteemi asjapulgast „oma meest“ kaitstes. Mingit õigust või õiglust ei tasu ringkaitselise Süsteemi poolt valitsetavas ühiskonnas oodata, ehkki EKRE oleks justkui võimul. Prokuratuuri ja kohtuid ning riigimeediat (ERR) võivad korrale kutsuda vaid justiitsminister Raivo Aeg ja kultuuriminister Tõnis Lukas. Mõlemad on olnud Süsteemi nomenklatuursetel ametikohtadel, kus neil ei ole oma tegude või tegematajätmiste eest tulnud vastutada. Siseminister Mart Helmele alluvat kaitsepolitseid pole püütudki tsiviilkontrollile (riigikogule) allutada, kuigi endisest poliitvangist riigikogulane Enn Tarto omal ajal sellele korduvalt Riigikogu tähelepanu juhtis.
On ju teada, et paljud Isamaa ja ka Keskerakonna liikmed vaevalt taluvad „ekreiitidest“ kolleege. Partei propagandaportaal Uued Uudised püüab lugejaid veenda, et valitsuse tervis on igati korras, unustamata sealjuures rahustada oma toetajaskonda. Nii näiteks avaldas Uued Uudised minu arvates eksitava loo: „Martin Helme: meie toetuse tõus tuleb sellest, et oleme täitnud oma lubadusi.“ Varjamata oma heatahtlikku suhtumist EKREsse saan aru, miks Uued Uudised kirjutab mitmuses, sest Riigikogu alkoholiaktsiiside otsuse vastuvõtmisel oli otsuse poolt 70 liiget, peale koalitsiooni liikmete veel hulk reformareid. Mingitest teiste lubaduste täitmistest pole kuulnud.
Kuigi e-hääletuse hindamiseks on loodud minister Kert Kingo poolt komisjon, kuhu kuuluvad hääletust läbiviivad ametnikud, kuid vaid paar e-hääletuse turvalisuse skeptikut, pole sellest kooslusest detsembrikuus toimuval otsustamisel „mingit head nahka loota“. Kui selleks ajaks EKRE üldse võimul on? Nii arvan ma paljukogenud skeptikuna.
EKRE suhteliselt suurt edu valimistel seostavad mitmed mu tuttavad „kibestunud vanamehenässid“ raadiosaates „Räägime asjast“ kuulduga. Seal kritiseerisid opositsioonipartei juhid „meil ikka veel leiduvaid kitsaskohti“ (vabandagu lugeja mu sovetiaegse fraasi kasutamist!) Ehkki raadiosaade „Räägime asjast“ on suvepuhkusel, seostan mina EKRE jätkuvat küsitluste edu „pildilolekuga“, kuna ajakirjanduslikul hapukurgihooajal kartellimeedia igat konservatiivide juhtide arvamusavaldust halvustavalt kommenteerib. See ei ole kuidagi seotud mingite väidetavate lubaduste täitmisega.
Paraku on EKREst vahepeal saanud valitsuspartei, mille koalitsioonilepingusse on kirjutatud väike osa valimiskampaania ajal lubatust, mida „Luik, Haug, Vähk“ koalitsiooni teised osapooled aktsepteerisid. Samas on koalitsioonikaaslaste hulgas piisavalt tegelasi, kes aastaid kuulunud riiklikku establishmenti. Süsteem tunneb paanilist hirmu EKRE ees, mis omakorda väljendub reformarite-sotside ja rumalavõitu presidendi hüsteerilistes kallaletungides, milles ei põrkuta tagasi terve riigi laimamisest.
Ma ei väsi kordamast, et Süsteemi tegutsemise tõttu on Eesti viidud moraalsesse mülkasse, kust väljapääs on minu arvates seda tõsiselt rappimata võimatu. Jutud riigireformist kõlavad minu arvamusel vaid suusoojaks, sest korrumpeerunud ja ringkaitselist Süsteemi tõsiselt kahjustamata meie elu normaalsemaks ja põhiseaduslikuks muuta on võimatu.
Kui raudselt Süsteemi kuuluvat Kaitsepolitseid, mida mõned ka mõtte- ehk ideoloogiapolitseiks kutsuvad, ei suudeta ega taheta siiamaani Riigikogu tsiviilkontrollile allutada , siis võib igasugused unistused Eesti tõeliseks õigusriigiks muuta, unustada.
